Tere! Millised on minu võimalused suhtluskorra loomiseks peale abielulahutust alaealise lapse osas, kes elab alaliselt koos emaga? Ema on keeldunud igasugusest koostööst, sh. perelepitusteenuses osalemisest ja lasteterapeudi juures kaasvanemana osalemisest, et lapsel oleks võimalik sellest traumeerivast kogemusest välja tulla. Olen maksnud vastavalt sätestatud korrale elatist ja täitnud sellega seoses oma kohust kaaslapsevanemana. Lapsega suhtlus on tugevalt mõjutatud ema suhtumisest minusse ja laps ei soovi enamjaolt ka ise minu juurde tulla. Soovin lapse elus osaleda ja kindlat suhtluskorda. On minu ainus võimalus kohtusse pöörduda?

Kui vanemad omavahel kokkulepet ei saavuta ja üks vanematest keeldub ka lepitus- ja nõustamisteenustest ei ole kahjuks tõesti muud teha, kui pöörduda avaldusega suhtluskorra kehtestamiseks kohtusse. Kohtusse pöördumisel kohustab kohus esmalt vanemaid läbima perelepitusteenuse ja jätkab sja arutamist alles perelepituse ebaõnnestumisel. Kui aga lepituses saavutatakse vanemluskokkulepe, lõpetab kohus menetluse lahendit tegemata.

Vabaabielu lahutamine ja kinnisvara jagamine. Elukaaslasega kahepeale on võetud pangalaen 2009a ja ostetud korter. Pangalaenu lepingus on kirjas nii, et mina olen peamine laenuvõtja ja elukaaslane kaaslaenuvõtja. Korter on registreeritud kinnistus raamatus 50 / 50 ehk siis võrdselt kahepeale ( nagu alati algul ju keegi ei suuda mõista, et kunagi minnakse äkki ka lahku). Korteri eest kõik sissemakse raha ja pangalaenu saamise kulud ehk siis lepingu tasud, hindamisaktid jms. maksin ainult mina, enda säästudest, mis olid kogutud juba enne meie kooselu. Kõik see kokku oli umbes veerand korteri maksumusest. Kõik need aastad pangalaenu maksed ja kindlustusmaksed olen maksnud ainult mina. Kommunaalid on maksnud umbes pooled elukaaslane ja pooled mina. Korterisse soetatud sisustus on ostetud ca 50 / 50. Kogu meie 15 aastat koosoldud ajal, kõik koju, mis iganes vajaminevad asjad, olen ostnud ainult mina k.a toidu. (v.a mööbli, mis on ostetud kahe peale, nagu juba enne mainitud)(kõik see, kes mida ostnud on, on ka tõendatav). Meil ka ühine 13 aastat vana tütar. Tütar jääb elama minuga siia samusesse meie ühisesse korterisse koos minuga. Elukaaslane tahab lahku minna. Samas tahab saada minu käest pool korteri tänasest väärtusest. Ei näe, et peaksin talle maksma pool korteri väärtusest, kuna olen ise siia oluliselt rohkem panustanud ja rääkimata sissemaksu rahadest. Või kui palju peaksin talle raha maksma korteri eest, arvestades ka seda, et meie tütar keeldub sinna kolimast, kuhu ema tahab elama minna ja jääb elama minuga kindlasti siia korterisse, kuna kool lähedal, kooli vahetusest tütar keeldub kategooriliselt ja ma kindlasti väga austan Tema otsust, kuna ei taha last traumeerida mingi kooli, keskkonna jms. vahetusega. Millised on minu õigused juriidiliselt? Tänan ette vastuse eest! K.

Ehkki vabaabielulises kooselus ühisvara ei teki, on kohtupraktikas varem leitud, et ühiselt soetatud suuremaid varaesemeid saab siiski jagada seltsingu lõppemise sätete alusel. Võlaõigusseaduse jõustumisega (2002) tekkis Eesti õiguskorda uus isikuteühingu vorm – seltsing, mida kohtupraktikas kasutatakse mitteabielulise kooselu vormidel, kui tuvastatud on poolte ühine eesmärk. Ühiseks eesmärgiks on kohtud lugenud ühise pereelu elamist ja laste kasvatamist, samuti ühise eluaseme renoveerimist ja korrashoidu.
Seadus ei sätesta seltsingulepingule kohustuslikku vorminõuet – selle võib sõlmida ka suuliselt.
Seltsingu regulatsiooni mõte seisnebki eelkõige selles, et teatud eesmärke on võimalik saavutada kas paremini või üksnes ühise tegutsemise kaudu.
Kogu seltsingu jooksul omandatud vara läheb seltsinglaste ühisomandisse (VÕS § 589 lg 1) vaatamata sellele, kas registrisse on need kantud kaasomandina või ühe seltsinglase ainuomandina. Kui seltsing (kooselu) on lõppenud, toimub seltsingu (vara) likvideerimine ja seltsinguvara jaotamine VÕS § 600 alusel. Riigikohus on selgitanud lähemalt seltsingu likvideerimise sisu, märkides, et esmalt tuleb täita seltsingu kohustused, mille eest vastutavad seltsinglased ühiselt, seejärel tuleb kindlaks teha seltsingu kasum või kahjum ja see jagada või katta, siis tagastada panused ja lõpuks jagada ülejääk. Seltsingu likvideerimisel kohaldatakse kaasomandi jaotamise sätteid. VÕS § 603 lg 1 sätestab, et pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb tagastada seltsinglaste panused. Panuseks on VÕS § 581 lg 1 järgi igasugune ühise eesmärgi edendamine, seega ei pea see olema ainult rahaline panus.
Seltsinglaste kohustuseks saab olla muuhulgas ka vanemakohustuste täitmine. VÕS § 603 lg 1 sätestab, et seltsinglaste panused tuleb pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tagastada. Sellise nõudeõiguse võib kokkuleppeliselt välistada. Seda on rõhutatud mitmes kohtulahendis. Näiteks olukorras, kus inimesed, kes pole abielus, lepivad kokku, et üks elukaaslane on kodus, et last kasvatada ja teine käib tööl. Kuna tegemist on pooltevahelise kokkuleppega, tuleb sellist kokkulepet mõista selliselt, et kooselu lõppedes ei ole elukaaslasel, kes kodus lapsega oli, kohustust kõik kulutused kas osaliselt või täielikult hüvitada.

Kohtupraktikas on leitud, et seltsingu lõppemisel tuleb kõigepealt kindlaks teha seltsingu vara ja selle väärtus seltsingu lõppemise hetke seisuga. Panuse suuruse kindlaksmääramine on vajalik niivõrd, kuivõrd tuleb tuvastada, kas seltsinguvarast piisab panuse tagastamiseks ning kui ei piisa, siis tehtud panuse ulatuses vastutab kahjumi eest isik ise, kui seltsinglastel ei olnud teistsugust kokkulepet. Samuti eeldatakse, et seltsinglaste panus on võrdne, kui ei lepita kokku vastupidises. Näiteks tsiviilasjas nr 2-04-573 lõppes seltsing ühe seltsinglase surmaga, mistõttu esitas hageja nõude 683 401,50 krooni saamiseks, leides, et nii suur oli tema panus seltsingusse, kui soetati uusi asju ja parendati eluaset. Ekspertiisi käigus selgus, et seltsingu lõppemisel oli vara väärtusega 135 000 krooni. Seega kui hageja panus seltsingusse oli 683 401,50 krooni, kuid vara oli väärtusega 135 000 krooni, oli tal õigus poolele 135 000 kroonist. Ülejäänud kahjumi eest vastutas hageja ise. Seltsingut iseloomustab majanduslik risk, kui seltsingul läheb majanduslikult hästi, siis on võimalik jaotada saadud kasumit, kui halvasti, tekib katmist vajav kahjum.

Tere! Pöördun Teie poole küsimusega, mis puudutab minu 5-aastast erivajadusega poega ja tema kodukoha lähedases lasteaias käimist. Lapele on määratud keskimine puue. Laps käib rühmas, kus on kokku 19 last. Lapsel on selles rühmas väga raske, kuna suure laste arvu tõttu on kära ja sagimist palju ning ta ei tunne end seal hästi. Ta on ümbritseva keskkonna suhtes tundlik. Laps ei tule oma emotsioonide reguleerimisega toime ning seetõttu tekivad tal ettearvamatult agresiivsushood, mille kannatajateks on tema rühmakaaslased ja oli ka tugiisik, keda tal hetkel enam ei ole. KOV otsib lapsele uut tugiisikut, aga eelisjärjekoraas on teine minu lapse rühmakaaslane ja kuna tugiisikuid pole kerge leida, siis on sellegi mure lahendamine keeruline. Lasteaiast tuleb signaal, et lapsele on vaja sobivamat rühma väikerühma näol, mida meie lasteaias ega vallas paraku pole. Kuna töötan samas lasteaias, siis juhtkonna poolt survestatakse mind leidma lahendusi, kuidas oma lapse olukorda lahendada. Olen pöördunud ka valla lastekaitsespetsialistide poole, aga sealt abi ei ole saanud. Mitmetel koostöövestlustel valla spetsialistide ja lasteaia juhtkonnaga on veeretatud kogu vastutus lasteaiale ja omakorda lasteaialt minule. Soovitatud on viia laps teise valda lasteaeda, kus olemas väikerühm. Paraku puudub sellesse lasteaeda transpordi võimalus. Kogu pika jutu võtaksin kokku küsimustega, millised on minu lapse õigused sellises olukorras? Kas lasteaed saab minu last kuidagi "välja visata?" Millised on lasteaia/valla kohustused sellises olukorras?Kuidas tagada minu lapsele õigus käia just selles lasteaias, mis on meie kodukohale kõige lähem?

Koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg 1 esimene lause sätestab, et valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Sama sätte teise lause kohaselt pooleteise- kuni kolmeaastase lapse lasteaiakoha võib valla- või linnavalitsus vanema nõusolekul asendada lapsehoiuteenusega, mille rahastamisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut. KELS § 10 lg 1 ei sätesta pelgalt kohustust pakkuda lapsele kohta teeninduspiirkonna lasteasutuses, vaid kohustab valla- või linnavalitsust looma võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Lasteaias käimise võimaluse loomine ei piirdu üksnes teeninduspiirkonna lasteasutuses koha tagamisega, vaid pakutav lasteaiateenus peab olema ka faktiliselt kättesaadav (st pakutud kohta peab olema võimalik mõistlikult ja eesmärgipäraselt kasutada töö- ja pereelu ühitamiseks). Seega tuleb tagada koht teeninduspiirkonna lasteasutuses. Sarnases olukorras tuleb kohtupraktika kohaselt lugeda KOV kohustus täidetuks kui lapsel on MÕISTLIK võimalus lasteaias käia. Seega tuleb tagada koht kodulähedases või vanemate töökohaga sobivas lasteaias ja arvestada ka vanemate võimalusega lapse transport ilma ülemäärste aja- ja rahakuluta korraldada, et kohustus oleks täidetud.

Tere Kui KOVil pole pakkuda lapsele lasteaia kohta ja pakub lateaia koha asemel hüvitist mille suuruseks on nt 350€ kalendrikuu kohta aga lapsehoius maksab koht ligi 2x rohkem, kas KOVil pole kohustust tagada lapsele lasteaia koht või tagada toetus lapsehoiu koha tasu suuruses, mitte hüvitis mis ei ole miinimumtöötasu või KOVis olevate lapsehoiu kohtade hoiutasu ?

Kohalikul omavalitsusel on kohustus tagada lapsele lasteaiakoht või vanema nõusolekul asendada lasteaiakoht lapsehoiuteenusega, mille rahastamine toimub Koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatu alusel. Lapse toidukulu lasteasutuses katab vanem. Muude kulude (lasteasutuse majandamiskulud, personali töötasu ja sotsiaalmaks ning õppevahendite kulud) katmine toimub valla- või linnaeelarve vahenditest ning valla- või linnavolikogu otsusel osaliselt vanemate poolt. Vanemate poolt kaetav osa ühe lapse kohta ei või ületada 20 protsenti Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast. Nimetatud osaliste kulude katmiseks vanemate poolt kehtestab valla- või linnavolikogu vanemate kaetava osa määra, mis võib olla diferentseeritud sõltuvalt lapse vanusest, lasteasutuse majandamiskuludest või muudest asjaoludest.

Tere Elan k vallas Ü. Laps saab märtsis 3aastaseks ja meil pole lasteaia kohta, oleme olnud järjekorras august 2022, kui siia kolisime. Helistasin hiljuti valda ja uurisin taas kohtade kohta ja öeldi, et suure tõenäosusega ta ei saa ka sel aastal lasteaeda. Hetkel käib ta erahoius, kus on kuni 3 aastased lapsed, aga tema areng seal kannatab ja soovin väga teda panna lasteaeda. Mis on minu võimalused? Kuidas ma pean käituma, kuhu pöörduma?

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § lõike 2 esimene lause sätestab, et omavalitsusüksuse ülesanne on korraldada selles vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses. Koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg 1 esimene lause sätestab, et valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Sama sätte teise lause kohaselt pooleteise- kuni kolmeaastase lapse lasteaiakoha võib valla- või linnavalitsus vanema nõusolekul asendada lapsehoiuteenusega, mille rahastamisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut. Seega ei saa kolme aastase ja vanema lapse puhul enam lastehoiuteenust kasutada ja tuleb tagada lasteaiakoht. KELS § 15 lõige 4 annab valla- ja linnavalitsustele volituse kehtestada laste lasteasutustesse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord.

KELS § 10 lg 1 ei sätesta pelgalt kohustust pakkuda lapsele kohta teeninduspiirkonna lasteasutuses, vaid kohustab valla- või linnavalitsust looma võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Lasteaias käimise võimaluse loomine ei piirdu üksnes teeninduspiirkonna lasteasutuses koha tagamisega, vaid pakutav lasteaiateenus peab olema ka faktiliselt kättesaadav (st pakutud kohta peab olema võimalik mõistlikult ja eesmärgipäraselt kasutada töö- ja pereelu ühitamiseks). Seega tuleb tagada koht teeninduspiirkonna lasteasutuses. Sarnases olukorras tuleb kohtupraktika kohaselt lugeda KOV kohustus täidetuks kui lapsel on MÕISTLIK võimalus lasteaias käia. Seega tuleb tagada koht kodulähedases või vanemate töökohaga sobivas lasteaias, et kohustus oleks täidetud.

Pöörduda soovitan esmalt siiski kohaliku omavalitsuse poole.

Tere. Pojad on juba suured 18 ja 19. Isal kahtlus 19 a poja suhtes ,et kas ta on isa ja nõuab kohtu kaudu isadustesti. Me elame 10 juba lahus ja isa maksab väikseid alimente. Küsimus. Juhul kui isadustest ütleb ,et ta pole isa (mis on võimatu) saab ta alimente tagasi nõuda? Ja kas poeg saab vabaks isa hooldamisest kui ta peaks hooldekodus olema?

Iseenesest on isadust kohtus võimalik vaidlustada, ent siin kehtivad teatud ajalised piirangud. Isaduse võib nimelt kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Peale selle tähtaja möödumist ei saa isadust vaidlustada ka juhul, kui DNA analüüsi järgi ei põlvne laps mehest. 

Kui isaduse vaidlustamise tähtaeg ei ole möödunud, võib kohus (DNA alusel) tuvastada, et laps ei põlvne mehest. Sel juhul kustutatakse isa andmed lapse sünnidokumentidest. Lapsele tasutud elatist tagasi nõuda ei saa, küll aga puudub lapsel tulevikus kohustus meest ülal pidada, kuivõrd ta ei ole siis selle mehe alaneja sugulane, kellel oleks ülalpidamiskohustus.

Tere! Olen üles kasvatanud viis last kellest neljal on üks isa. Peaksin saama varem pensionile. Selleks vaja kahelt isalt allkirjastatud dokumendid . Probleem selles et laste isade elukohad teadmata, nelja lapse isa elab Soomes ja pole nõus paberitele alla kirjutama, kuna väidab et on kasvatanud lapsi 8 aastat . Tegelik olukord selline et kasvatas vanemat tütart nõutud aja, kolm last olid alla 8 aastased kui lahkus pere juurest. Tõestamiseks ei tea kuhu pöörduda. Ja mida teha kui viimase lapse isa elukohta ei tea midagi.

Sotsiaalkindlustusamet on olukorda selgitanud selliselt: 

Lapsevanemal (või vanema abikaasal, vanema registreeritud elukaaslasel, eeskostjal või peres hooldajal), kes on kasvatanud vähemalt 8 aastat kuni 18-aastast last, on õigus saada lastega seotud pensionilisa ehk seeläbi suuremat pensioni. Kui olete kasvatanud vähemalt 8 aastat vähemalt kolme last või puudega last, on võimalus minna varem vanaduspensionile. 

Ühte õigust saab kasutada korraga üks vanem. Selle, kes millist õigust kasutab, peavad vanemad kirjalikult kokku leppima. Kui kokkuleppele ei jõuta, jagatakse õigused võrdselt mõlema vanema vahel.

Soovitan küsida nõu otse Sotsiaalkindlustusametist.

Tere, Sooviksin teada, kuidas on võimalik vabaneda enda bioloogilise isa ülalpidamiskohustusest, kes pole minu kasvatamisest osa võtnud ja elatist on maksnud ühel korral (1000 krooni), pärast seda kui 2001. aastal toimus minu vanemate kohtulahutus. Olen hetkel silmitsi olukorraga, kus minu bioloogilise isa vanemad on mõlemad voodihaiged ja nüüd igate pidi üritatakse minuga kontakti saada ja leida minult igasugust tuge, sh ka rahalist. Bioloogiline isa nagu selgus on osalise töövõimega ja kusagil ei tööta. Oleksin väga tänulik kui saaksite mind selles osas targemaks teha.

Nagu ülalpidamiskohustus üldiselt, määratakse ka täisealise abivajava isiku ülalpidamiskohustuse ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes võttes arvesse, millises ulatuses suudab isik ise enda ülalpidamise eest tasuda. Kirjeldatud olukorras osalise töövõime toetust. Kui soovitakse näiteks täiskasvanud lapselt ülalpidamist, tuleb soovijal esitada kõik andmed enda vajaduste ja sissetulekute kohta ning ülalpidamist saab nõuda vaid osas, milles isik ise ei ole võimaline ülalpidamise eest hoolt kandma. Lisaks annab perekonnaseadus võimaluse ülalpidamiskohustusest vabaneda. Seaduses on sätestatud, et kohus võib kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui:
  1) ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel (näiteks on sissetulek vähene alkoholismi tõttu või muul põhjusel)
  2) õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu, mis Teie juhtumil tähendab, et isa ei ole lapsele elatist tasunud. Lapsel tuleb seda asjaolu kohtule tõendada. Näiteks on asjakohaseks tõendiks kohtutäituri kinnitus, et ehkki elatis oli välja mõistetud ja täitemenetlus alustatud, ei õnnestunud siiski elatist sundtäita. Ent tõendiks võib olla ka mistahes muu nimetatud asjaolu tõendav dokument või tunnistaja ütlused.

Tere Minu mure selles et läksin 10a tagasi lahku oma elukaaslasest kellega on meil 3 last ,kuna lapsed minu nimel siis alimente ei ole ma peale pannud,sest siis tuleb hakata tõestama et tema lapsed jne Siiani saime ka üsna hästi läbi ,kuigi ta lapsi rahaliselt ei toetanud Nüüd võttis mõned aastad tagasi omale uue naise ja hakkasid levima jutud et viimane laps pole tema oma ja sellepärast tahaksingi teha talle dna testi et vastupidist tõestada ja seljuhul ka alimentide peale panna Aga ma ei tea kuhu ja kelledele ma täpsemalt pöörduma pean, sest vabatahtlikult see mees ilmselt nõus ei ole Parimat soovides

Kui isa ei nõustu enda isadusega, saab esitada kohtule avalduse põlvnemise tuvastamiseks ja sellel eesmärgil DNA analüüsi määramiseks. Samas menetluses on võimalik esitada ka elatisnõue. Avalduse menetlusse võtmise järgselt määrab kohus DNA ekspertiisi, kuhu isa ja laps on kohustatud minema. Peale põlvnemise tuvastamist teeb khus lahendi lapse andmetesse isa kohta kande tegemiseks ja elatise määramiseks, kui seda on taotletud.

Tere. Olen kodune 1a7k lapsega lapsehoolduspuhkusel kuni lapse 3a saamiseni. Soovin minna tööle kuid tööandja ûtles et hetkel pakub poolt kohta kuna täiskohta enam pole ma saaksin samas firmas ka täiskoha kuid mulle isegi sobib see pool kohta hetkel. Kuid kas ka nii saab et minu see lapsehoolduspuhkuse aja lôpuni lepingut on vôimalik nn säilitada kuni laps 3a et siis ma soovin äkki täiskohaga naasta ja mul säiliks haigekassa jne. Ja hetkel 0,5 kohta samal ametikohal mingi muu lepingu nimemuudarusega teha. Tegemist kooliga kus oli eraldi maja väiksem kuid kolitakse osaliselt suurde majja ning ma suurde majja ei soovi kuid kunagi ehk tuleb naasta täiskohaga siis mul pole enam ju vôimalust, Tänan

Vanemapuhkuse ajal ei ole keelatud töötada teise tööandja juures. Tööandjaga kokkuleppel on võimalik töötada ka samas ettevõttes ajal kui töötajal on õigust vanemapuhkusele. Levinud on see, et töötaja töötab ajutiselt osalise koormusega nt muul ametikohal. Ajutine töötamine teistel tingimustel vormistatakse tavaliselt lepingu lisaga (töölepingu ajutine muudatus). Siinkohal tuleb arvestada aga seda, et sissetulek võib vähendada saadavat vanemahüvitist. Sel juhul on töötaja siiski oma põhitöökohalt vanemapuhkusel ja vanemapuhkuse lõppedes (lapse kolmandale sünnipäevale järgneval päeval) on tal õigus oma algsele töökohale naasta.