Kuidas toimub pärandist loobumine?
Kui pärandaja on surnud pärast 2008. aastat, siis võrreldes varasemaga on kehtivas seaduses sätestatud, et avalduse peab notarile esitama see pärima õigustatud isik, kes EI SOOVI pärida – passiivselt ei saa pärandist loobuda. Kui ta teab, et on õigus pärida, kuigi ei soovi seda pärandust, aga samas ka pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks.
Pärandist loobumise tähtaeg on piiratud – seda saab teha vaid kolme kuu jooksul arvates hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest. Kui pärija varem ei teadnud, et tal on õigus pärida, siis hakkab tähtaeg kulgema hetkest, kui notar on saatnud talle selle kohta teate.
Kui pärima õigustatud isik soovib pärida, siis ta eraldi avaldust selleks esitama ei pea. Siiski peab pärijate väljaselgitamiseks pöörduma notari poole, kes viib läbi pärimismenetluse. Seaduse kohaselt peab notarile vastava avalduse esitama ka see isik, kellel oleks õigus küll pärida, kuid kes tahab pärandist loobuda. Pärandist loobumise tähtaeg on piiratud. Seda saab teha üksnes 3 kuu jooksul arvates päevast, millal pärija sai teada või pidi teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest. Seega juhul, kui pärima õigustatud isik ei esita selle aja jooksul notarile pärandist loobumise avaldust, loetakse ta pärandi vastu võtnuks ehk ta on muutunud pärijaks. Notar võib kolmekuulist tähtaega pikendada või määrata uue tähtaja, kui pärima õigustatud isik on lasknud tähtaja mööda mõjuval põhjusel ja kui teised pärima õigustatud isikud sellele vastu ei vaidle.
Pärandi vastu võtmise ja pärandist loobumise otsust ei ole võimalik muuta – kui pärija on pärandi vastu võtnud, ei saa ta pärandist loobuda ja vastupidi – kui on loobunud, ei saa pärandit vastu võtta. Otsust ei saa muuta isegi juhul, kui pärija loobus, arvates, et pärandajast jäid võlad, hiljem aga selgub, et vara on oluliselt rohkem kui võlgu ja ka vastupidi – kui arvas, et pärandajal oli palju vara, kuid selgub, et võlgu on oluliselt rohkem. Viimasel juhul saab pärija ennast kaitsta pärandvara inventuuri tegemisega.