Pärijate ringi ja pärandiosade suuruse määramiseks ning pärandvara kohta muude korralduste tegemiseks võib pärandaja teha testamendi. Testamendijärgne pärija on isik, kellele testaator on testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest. Kui testamendis on pärijate pärandiosad määramata, loetakse nende pärandiosad võrdseks. Kui testaator ei ole testamendis isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve, loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks.

Annak on pärandaja testamendis või pärimislepingus tehtud korraldus, millega ta jätab kellelegi mingi asja (kinnisasja, auto jms), õiguse (näiteks korteris seeselamise õiguse või õiguse saada elatist), rahasumma või vabastab kellegi kohustusest (laenu tagasi maksmisest pärijatele). Isikut, kelle kasuks selline korraldus tehakse, nimetatakse annakusaajaks. Annakusaaja võib olla samaaegselt ka surnud isiku pärija, kuid ei pruugi seda olla (annak sõbrale, naabrile).

Testamendi ja pärimislepingu puhul tuleb arvestada sundosa pärimisega, kuna juhul kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa.

Abikaasade vastastikune testament on abikaasade ühine testament, milles abikaasad nimetavad teineteise vastastikku oma pärijaks või teevad surma puhuks pärandi kohta muid korraldusi. Abikaasad võivad abikaasade vastastikuses testamendis määrata, kellele läheb üleelanud abikaasa pärand üle üleelanud abikaasa surma korral.

Testaator võib kodust testamenti ise hoida või anda see hoiule teisele isikule. Kui testaator on andnud koduse testamendi teisele isikule hoidmiseks, on testaatori surma korral isikul, kes on võtnud testamendi hoiule või kelle valduses testament on, kohustus esitada testament viivitamata notarile.

Koduse testamendi tegemise saab registreerida ka pärimisregistris riigiportaali vahendusel.

Omakäeliselt kirjutatud testament peab olema algusest lõpuni kirjutatud testaatori oma käega (testament ei tohi olla nt arvutis ega kirjutusmasinal trükitud). Testamendile tuleb testaatori poolt märkida oma nimi, testamendi tegemise kuupäev ja aasta. Testament peab olema allkirjastatud testaatori poolt.

Koduse testamendi saab pärimisregistris registreerida  riigiportaali vahendusel testaator või isik, kellele testaator on testamendi hoiule andnud.

Tunnistajate juuresolekul kinnitatud testamendi tegemiseks nõuab seadus üheaegselt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekut. Tunnistajatele peab testaator teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde. Tunnistajad ei pea teadma testamendi sisu. Kohe pärast seda, kui testaator on testamendile alla kirjutanud, kirjutavad sellele alla tunnistajad. Nii testaator kui tunnistajad peavad oma allkirja juurde lisama testamendi tegemise kuupäeva ja aasta.

Kodune testament võib olla tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt kirjutatud testament. Koduse testamendi puhul on väga oluline testaatoril omakäeliselt fikseerida enda nimi, testamendi tegemise kuupäev ja aasta, sest kodune testament kaotab kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator elab. Koduse testamendi peab testaator isiklikult allkirjastama.

Notariaalne testament võib olla notariaalselt tõestatud või notari hoiule antud testament. Notariaalselt tõestatud testamendid jagunevad aga notari poolt testaatori tahteavalduse kohaselt koostatud ja testaatori poolt notarile tõestamiseks esitatud testamentideks. Notari hoiule antud testamendi puhul notar testamendi sisu ja vormi ei näe - testaator annab isiklikult oma viimse tahte avalduse kinnises ümbrikus notari hoiule ning kinnitab notarile, et see on tema testament.

Notar saadab testamendi tegemise kohta teate pärimisregistrile, kuid testamendi sisu ei avaldata enne testaatori surma kellelegi. Pärimisasja menetlev notar saab hiljem pärimisregistrist teada, kas pärandaja oli teinud notariaalse testamendi või mitte. Samuti võib pärimisregistrist saada infot koduse testamendi kohta juhul, kui pärandaja on pärimisregistrit koduse testamendi tegemisest informeerinud.