Küsimus seoses notariaalse testamendi ja pärimisega. Testaator soovib teha notariaalse testamendi, millega ta pärandab endale kuuluva eramuga hoonestatud kinnistu võrdselt 50:50 oma lapselastele. Kuivõrd tegu on kinnistuga, mis omab testaatoorile suurt emotsionaalset väärtust, on tema (ja tema abikaasa (lisan faktina, et testaator omandas kinnisasja ennem abiellumist ja kuulub täies ulatuses testaatorile)) ühine soov, et seda kinnisasja mitte kunagi ei võõrandatakse nö kolmandatele isikutele - lihtsustatult, et see jääks igavesti seotus järeltulevate põlvedega. Küsin - kas testament on võimalik koostada sellise tingimusega, et kinnisasjaga seotud tehingud on lubatud üksnes pärijate vahel, st üks pärija võib osta teise pärija käest poole pärandvarast? Teadmata, kas see fakt omab tähtsust on lapselapsed (pärijad) notariaalse testamendi kinnitamise hetkel alaealised ja neil on erinevad emad.

Testament on ühepoolne tehing, millega isik saab teha korraldusi oma vara kohta surma puhuks. Eesti Vabariigi Põhiseaduse7 (edaspidi PS) §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse ja vaba käsutamise põhimõte on alusnormiks testeerimisvabadusele. Kas ja kuidas sõnastades on võimalik testamentiga soovitud tulemust saavutada, nõustab parimal viisil tehingut tõestav notar. Selleks võtke ühendust vabalt valitud notaribürooga, andke teada, et soovite koostada notariaalset testamenti ning millist olukorda Te testamendiga saavutada soovite. Seejärel saab notar Teid testamendi sisu ja sõnastuse osas nõustada.

Tere! Vanahärral tehtud testament aastal 2019, annaku (kinnistu) saajaks poeg, kellega ühe katuse all elas. Ülejäänud vara läheks teise pojaga jagamisele. Umbes sellest ajast, kui testament tehti, algas aga lahkunuga koos elava poja poolt kodus vaimne ja lahkunu väitel vahel ka füüsiline terror. Kui hiljem härral oli tervise tõttu abi vaja, ei reageerinud sellele samas kohas elav poeg. Reageeris hoopis teise poja pere. Ja abi oli vaja palju. Eelneva tõttu plaanis lahkunu testamenti muuta ja jätta kinnisvara hoopis lapselapsele. Kuid kahjuks härra suri enne, kui jõudis seda teha. Kas on mõtet testamenti vaidlustama hakata, kui meil (teise poja perel) ei ole kuidagi tõestada ei vaimset ega füüsilist terrorit? Ka see, et tal oli plaan muuta, on ainult lähedase jutu tasandil... Me ei ole ka päris kindlad, et seda testamenti tegema ei survestanud härrat too poeg, kuid tõestada ei saa. Küsimus ka testamendi sõnastuse kohta. Annaku saajaks oli märgitud poeg, kellega koos vanahärra elas. Ja kui see poeg oleks enne vanahärrat surnud, oleks saajaks tolle poja lapsed. Kuid meile teadaolevalt ei ole sellel pojal lapsi. Kas testamenti pannakse sisse lapsed lootuses, et need kunagi tulevad? Või saab testamenti neid märkida ikkagi vaid juhul, kui nad juba reaalselt olemas on? Aitäh teile!

Pärimisseaduse § 88 lg 7 sätestab kellel, mis alusel ja mis aja jooksul on võimalik testamenti tühistada pärast pärandaja surma: Kui testamendi tegemisel esines asjaolu, mis annab vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele aluse testamendi tühistamiseks, võib pärast pärandaja surma testamendi tühistada ka isik, kes oleks õigustatud pärima testamendi või selle osa kehtetuse korral. Testamendi tühistamiseks tuleb esitada hagi testamendis märgitud pärijate vastu kohtusse. Testamendi tühistamise hagi võib esitada kohtusse ühe aasta jooksul tühistamise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 30 aasta möödumisel pärandi avanemisest arvates. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 90 lõike 1 kohaselt tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, võib seaduses sätestatud korras tühistada. Seega peaks isik, kes soovib pärast pärandaja surma tema testamenti tühistada, tõendama asjaolusid, mis annavad aluse tühistamiseks.

Testamendis võib nii pärijana kui ka annakusaajana nimetada isiku nime järgi aga ka kirjeldades isikut selliselt, et oleks võimalik ühemõtteliselt aru saada, kellele vara jätta soovitakse. Kuivõrd testament võidakse teha palju aastaid enne pärandi avanemist, on mõistetav, et testamendis nimetatakse soovi korral ka neid alanejaid sugulasi, keda veel ei olegi ent kelle sündimist loodetakse või peetakse võimalikuks. Ka teie kirjeldatud viisil veel sündimata ja võibolla ka eostamata laste nimetamine testamendis ei ole keelatud.

Tere mul on küsimus testamendi kohta. Mul on kaks last. Ainuke vara, mis läheks minu surma korral jagamisele, on 3-toaline korter. Soovin teha testamenti ja seal kirja panna, et minu surma korral pärijad (minu 2 last) müüksid selle korteri maha ja raha jagaksid võrdelt ära. Kas sellist klauslit on võimalik testamendis kirja panna?

Testamendiga saab isik teha korraldusi oma surma puhuks. Kuidas täpselt oma soovi sõnastada, soovitan nõu pidada testamenti tõestava notariga. Kui Te avaldate notarile, millist lõpptulemust Te testamendiga saavutada soovite, aitab ta kindlasti Teie viimase tahte parimal viisil sõnastada.

Pärandasin enda tütrele aastaid tagasi maja. Kokkulepe jäi, et minul ja minu teisel lapsel jääb majja elamisõigus eluks ajaks. Nüüdseks tütar on lubanud hakata minult üüri küsima, on minuga vaenulik, pole panustanud maja heaollu ning üleüldine kodurahu on kadunud. Kui suudan koguda piisavalt tõendeid ning otsustan minna kohtusse, siis kui tõenäoline on maja tagasi saada? Milline on olnud Eestis see kohtupraktika, et tõesti saab maja tagasi, on selliseid lahendeid? Olen väga hädas, tütar tahab meie pere reliikvia ära kinkida veel oma sõbrannale, kellele võlgu on ja ei kujuta ette, kuidas elu edasi läheb.

Olete küll oma pöördumises märkinud, et pärandasite maja tütrele ent probleemi sisust võib järeldada, et tegelikult tegite tema kasuks kinkelepingu. Kinnisvara või korteriomandi kinkimine on täiesti seaduslik ja aktsepteeritav tegevus, kuid võib tuua kinkijale või kingisaajale erinevaid arusaamatusi ja probleeme. Koos kinkelepinguga sõlmitava asjaõiguslepinguga antakse kingisaajale üle omand kinkijale kuuluvale esemele. Juhul kui näiteks vanem kingib talle kuuluva korteriomandi oma täisealisele lapsele, saab peale kinnistusraamatu kande tegemist korteriomandi omanikuks laps, kes peale seda võib korteriomandit vabalt käsutada, sealhulgas müüa, pantida või kinkida selle edasi kolmandatele isikutele. Arvestada tuleks, et kuigi võlaõigusseadus võimaldab teatud juhtudel kinkelepingust taganemist, ei tähenda see seda, et kingitud korteri omand läheks seeläbi kinkijale automaatselt tagasi. Kinkelepingust taganemise võimalikkus sõltub faktilistest asjaoludest, millele foorumis hinnangut anda ei ole võimalik ja millele hinnangu saamiseks soovitan pöörduda individuaalsele õigusnõustamisele.
Pärandamise ehk testamendi tegemise korral jääb isik aga kuni surmani vara omanikuks ning võib vajadusel sellega ise tehinguid teha, samuti on võimalik testamenti tühistada või muuta ilma mingi põhjenduse või selgituseta.

Tere! Soovin nõu seoses pärandiga seotud küsimustega. Pärandaja muutis elu jooksul oma testamenti mitmel korral, sageli emotsionaalsetel ajenditel ja erinevate mõjude tõttu. Vahetult enne surma koostas ta uue testamendi, millega kogu vara määrati ühe inimese kasuks. Mul on aga tõendeid, sealhulgas salvestisi, mis viitavad, et pärandaja tegelik soov oli jagada vara võrdselt kahe isiku vahel. Üks neist salvestistest pärineb isegi olukorrast, kus pärandaja arutas seda notari juuresolekul. Küsimus on, kas selliste tõendite alusel on võimalik pärandiprotsessi käigus esitada vaie ja vaidlustada testamendi kehtivus. Teiseks, enne pärandaja surma lepiti vara potentsiaalsed pärijad omavahel suuliselt kokku, et vara jagatakse teatud viisil, sõltumata testamendi sisust. Kas sellisel kokkuleppel on seaduslik jõud, eriti kui tõendeid selle kohta võib olla piiratud? Tänan ette vastuste eest!

Testamendiga väljendab pärandaja oma viimast tahet ja teeb korraldusi oma surma puhuks. Igal inimesel on elu ajal õigus otsustada, mida ta oma varaga teeb, kellele müüb, kingib või pärandab ja ka õigus ümber otsustada. On hea tava pärandaja tahet austada. 

Kui aga esinevad alused kahtluseks, et pärandaja ei saanud testamenti tehes oma teost ja selle tagajärjest täpselt aru, võib olla alus testamendi vaidlustamiseks. Vara potentsiaalsed pärijad jagasid enne pärandaja surma karu nahka, kes alles metsas jooksis ja selline kokkulepe ei ole kindlasti siduv.

Tere, Minu emal on vanematelt pärandusena saadud maja, mille ta sai abielus olles. Sooviks teada, et kui ta soovib maja pärandada oma lapselapsele, mitte lastele ega mehele, kas oleks õigem teha kinkeleping või testament, et hiljem vaidlusi ja vaidlustusi vältida?

Kinkelepinguga annab kinkija tasuta teisele isikule talle kuuluva eseme või õiguse. Kinkelepingu sõlmimisel lähevad kingisaajale üle kõik asjaga seotud õigused ja kohustused ning koheselt ka asja omand. Pärast kingisaaja poolt omanikuks saamist ei ole kinkijal enam õigust asja ise kasutada või sellega tehinguid teha. Õigus asja kasutada on kinkijal üksnes sel juhul, kui kinkija ja kingisaaja on selles kinkelepingus eraldi kokku leppinud. Kinkelepingu eelis on vara kiire üleminek, kuid kinkija poolt vaadatuna on kinkelepingu puuduseks see, et ta kaotab vara üle igasuguse kontrolli.

Seevastu testamendi näol on tegemist ühepoolse tehinguga, millega testaator (testamendi tegija) otsustab, mis saab tema varast pärast tema surma. Seega läheb testamendiga vara omand üle pärast testaatori surma ning testaator on talle kuuluva vara omanik kuni oma surmani. Testamendi puhul ei pea testaator kartma ka seda, et tal puuduks pärast testamendi tegemist enda vara kasutus- ja käsutusõigus. Testaator saab asja kuni enda surmani kasutada ja soovi korral ka müüa kuni maisest elust lahkumiseni. Kui isik soovib enda vara üle otsustada kuni elu lõpuni ja mitte sõltuda omandiküsimustes oma lähedastest, tuleks kinkelepingule kindlasti eelistada testamenti.

Kokkuvõtlikult on nii testamendil kui kinkelepingul omad eelised. Igal juhul tasub läbi mõelda, mis on vara üleandmise eesmärgiks ning kas pärandajal on eluajal veel vajadus või huvi seda veel ise kasutada. Vastavalt sellele saab valida õige lepingutüübi. Kahjuks on mistahes lepingut võimalik vaidlustada ja ei ole võimalik anda soovitust absoluutselt vaidlustamiskindlale lepinguliigile küll saab soovitada eelistada igal juhul ka testamendi puhul tehingu notariaalset vormi.

Tere 1) Kas testamendis tuleb vara üles lugeda või sobib stiilis “surma korral kogu vara sellele isikule”? St kui vara võib aja jooksul muutuda, siis kehtib ikka kogu varale (ka mis lisandub)? 2) kui praegu ei ole veel lapsi ja tahaks testamendis vara kirjutada surma korral elukaaslase nimele, siis mis muutub kui tulevad lapsed (sama elukaaslasega) ja on soov, et vara pärivad lapsed ja elukaaslane koos? Kas siis tuleb testamenti muuta või siis rakendub seadusjärgselt mingitmoodi? 3) kui peamine soov on, et minu varale ei saaks ligi minu ema (mis tuleb pärimisseaduse järgsest loogikast hetkel, sest lapsi pole ja elukaaslasega pole abielus), siis kas testamendiga on võimalik lihtsalt ka ühte inimest n-ö välja kirjutada pärimisseaduse järgsest loogikast või tulebki lihtsalt testamendiga reguleerida, kes pärib (st punkt 1 ja 2 esialgu elukaaslane, pärast elukaaslane ja lapsed koos jm)? Aitäh!

Testament on pärandaja tahte väljendus tema surma puhuks ja seadus ei sea testamendiga vara jaotusele piiranguid vaid pärandaja on testamenti koostades vaba otsustama kas ta pärandab kogu oma vara või ainult osa sellest ning kes on tema tstamendijärgsed pärijad. Kui sõnastada testament selliselt, et pärandatakse kogu vara, mis on pärandajal tema surma ajal, hõlmabki see kogu vara. Testamendis ei pea nimetama isikuid nime pidi ent peaks olema selge, kellele pärand jätta soovitakse. Kui näiteks teha korraldus, et kogu minu vara pärivad minu lapsed ja nende isa võrdselt, pärivadki laste isa ja lapsed, kes pärandajal surma ajal on, sõltumata sellest kas pärandajal testamenti tehes lapsi üldse oli. Kui Te selgitate notarile eesmärki, mida Te testamendiga saavutada soovite, nõustab notar kindlasti ka pärandvara ja pärijate testamendis kirjeldamise küsimuses.

Kuidas saada teada elava vanema testamendi sisu kui too ei ole võimeline ise notari juurde minema ega mäleta selle sisu ega kus see olla võib ning internetis pole samuti ligipääsu

Kuni testamendi tegija on elus, ei saa teised isikud koostatud testamendiga tutvuda. Isik ise saab testamendiga tutvuda notaribüroos või eesti.ee veebilehel eraisikule suunatud teenuse "notariaalsed dokumendid" all ID-kaardiga sisse logides.

Olen 72 a ne.Soovin teha oma vara kohta testamendi.Mul on kaks kinnisvara objekti,mõlemas 1/2 kaasomandist.Mul on poeg esimesest abielust,praegu 30 a suhtes uue elukaaslasega.Sooviks,et vara päriks poeg,aga poja elustiil on selline,et ta praktiliselt pole käinud elus tööl,tal puudub sissetulek,karjäär,pere.30 a olen olnud uue elukaaslasega,keda ei tahaks elukohata jätta.Kuidas seda testamenti kirjutada,et poeg kasutada jäetud ruumidest inimest tänavale ei saaks tõsta,üüri nõuda jne.Elukaaslane on meie elamisse paigutanud u 10000 € ja teinud kinnisvara juures nii majas ja aias suurt tööd.Poeg pole selle aja jooksul teinud midagi,ei ka rahaliselt.Kuidas tuleks sellises olukorras testament koostada ?

Testament on pärandaja viimase tahte avaldus ja selles võib teha oma surma puhuks just selliseid korraldusi, nagu pärandaja soovib. Kui Teie sooviks on, et pärijaks saab poeg aga elukaaslasele jääb õigus eluaset surmatunnini kasutada, saategi kirjutada testamenti sisse elukaaslasele isikliku tasuta kasutusõiguse. Tasuta kasutusõiguse saate seada ka juba täna notari juures vastavat lepingut tehes ja kasutusõiguse kohta kinnistusraamatusse märkust tehes. See ei tee Teie elukaaslasest kaaspärijat vaid annabki talle õiguse kasutada eluaset lepingus ette nähtud viisil oma elupäevade lõpuni sõltumata sellest, kes on kinnisasja omanik.

Kui aga soovite elukaaslasele Teie surma järgselt ka elamisse paigutatud raha tagastamist pärija poolt, on võimalik ka see testamendis ette näha. Testamendi sõnastust aitab Teil korrigeerida ka testamenti tõestav notar, kui avaldate talle, millist olukorda oma surma järgselt täpselt saavutada soovite. 

Tere! Soovime abikaasaga teha testamendi selliselt, et meie ühise kodu päriksid meie ühine tütar ja minu eelmisest kooselust sündinud tütar. Abikaasal on aga samuti eelmisest kooselust 2 alaealist last, kuid kuna abikaasa neid toetab igakuiselt, siis testamenti neid lisada ei sooviks. Kas sellises olukorras on seadusega kooskõlas testamendi tegemine ainult osale lastest? 

Testament on pärandaja viimase tehte avaldus ja pärandajal on õigus jätta oma vara just neile pärijatele, kellele ta soovib jätta. Kirjeldatud olukorras ongi ehk mõistlikum teha abikaasade vastastikune testament, millega määratakse pärijaks teineteist ja tehakse korraldused, kellele saab vara kui üleelanud abikaasa sureb. 

Iseenesest ei ole keelatud jätta mõned lapsed testamendiga pärijate ringist välja ent silmas tuleb pidada, et teatud tingimustel on pärijate ringist välja jäänud pärijal õigus nõuda pärijatelt sundosa väljamaksmist. Sundosa saab nõuda eeskätt siis, kui pärijate ringist välja jäänud lapsel ei ole näiteks tervisest tulenevatel põhjustel võimalik ise endale ülalpidamist hankida. Sundosa suurus saab olla talle seadusjärgse pärimise korral osaks saanud pärandiosa väärtus.