Pärimine. Pärija soovib oma ühisosa võõrandada pojale. Kohtutäitur on huvitatud pärija käest võla kättesaamisest. Kui pärija võõrandab oma päritava vara võõrandada pojale kas kohtutäitur võib nõuda tehingu tühistamist või ei (võib vaid hakata võlgu sissenõudma pärija pojalt)? See sama pärija kellel on tegemist kohtutäituritega soovib nõustuda testamendiga (käsitsi kirjutatud, tunnistajateta aga nõuetekohane) millega määratakse kinnisvara teistele pärijatele vastavalt testamendi sisule. Kas kohtutäituril on õigust nõuda selle testamendiga tutvumist ja nõuda kohtu kaudu näiteks testamendi vaidlustamist või nõuda tühistamist (lootuses, et pärija kellel on võlad saaks ehk siiski õiguse kinnisvara ühisosast)? Küsimused on esitatud eeldusel, et kohtutäitur ei ole teadlik nendest tehingutest nende toimumise ajal.

Kui kaaspärija võõrandab oma osa pärandist olles samal ajal juba võlgu, saab kohtutäitur nõuda kohtus tehingu, kui võlausaldajaid tahtlikult kahjustava, tagasipööramist.

Kui aga pärandaja on koostanud testamendi (sõltumata kas notariaalselt või koduse) ning võlgniku pärijate ringist välja jätnud, ei saa kohtutäitur testamenti vaidlustada kui tegemist on pärandaja viimase tahte avaldusega.

Meie 2 järeltulijat oleme pärinud oma vanema vara, milleks on kinnistu. Kuna kumbki meist õigel ajal loobumist ei vormistanud, siis hetkel oleme mõlemad pärimistunnistuse järgi kinnistu omanikud 1/2 suuruses mõttelises osas. Kuidas edaspidi toimida, kui üks meist siiski loobub teise kasuks ja kinnistule jääb üks omanik? Kas on ainuke võimalus välja osta teise 1/2 osa või on siiski ka mingi muu lahend? Kui kaasomanik raha ei nõua, siis millised võimalused on veel? Soovin veel teada, et kui siiski jääbki nii, et omanike jääb kinnistule kaks, aga saatuse tahtel midagi juhtub ühe omanikuga, kas siis kandub pärimise järg edasi lastele? Aitäh!

Kui pärijad on võtnud vastu pärandi ühiselt, on moodustunud pärandvara ühisus. Pärandvara ühisuse lõpetamiseks tuleb sõlmida notariaalne kokkulepe ühisuse lõpetamiseks ja pärandvara jagamiseks. Kokkuleppe sisu võivad kaaspärijad määrata oma tegeliku tahte järgi. Kui soovitakse lõpetada selliselt, et ühisomandis olev ese jääb vaid ühele ja teisele hüvitist ei maksta, on see võimalik selliselt kokku leppida. Samuti on võimalik kokku leppida, et ese jääb ühele, ent teisele hüvitatakse omandi kaotus mingi rahasumma näol. Või et üks saab näiteks kinnisasja ja teine kogu muu pärandvara hulka kuuluva vara.

Kui pärandvara jääb jagamata ja üks kaaspärija sureb, pärivad talle kuuluva osa pärandvara ühisuses tema pärijad.

Olen seadusejärgne kaaspärija (pärijaid on kaks). Pärimismenetlus lõppes viis kuud tagasi, kuid pärand on veel jagamata. Nüüd esitati mulle nõue, mille aluseks on nõudeesitaja väidetav suuline kokkulepe pärandajaga. Nõudeesitaja on pärandaja endine abikaasa ja ühtlasi teise kaaspärija vanem. Pärandaja elas aastakümneid nõudeesitaja eluruumis ning väidetava kokkuleppe kohaselt ei pidanud ta maksma elamispinna kasutamise eest üüri, ent pidi hoidma korterit korras. Mulle esitatud nõude sisuks on korteri remondi eest tasumine, sest pärandaja ei ole nõudeesitaja sõnul hoidnud korterit korras nii, nagu oli väidetavalt kokku lepitud. Nõue on suurem kui minu pärandiosa varade väärtus. Nõudeesitaja on valmis nõude tagasi võtma, kui loobun oma pärandiosast teise kaaspärija kasuks. Nõue on esitatud mulle viis kuud pärast pärimismenetluse lõppemist ehk kaheksa kuud pärast pärandaja surma. Nõudeesitaja teadis pärandaja surmast, ent pärimismenetluse ajal oma nõudest notarit ei teavitanud. Mul on alust arvata, et väidetav kokkulepe on nõudeesitaja ja kaaspärija poolt ühiselt fabritseeritud selleks, et minu pärandiosa kaaspärija kasuks välja pressida, ning kahtlen, et see kokkulepe üldse aset leidis. Kahtluseks annab alust ka tõik, et antud eluruum on vanamoeline (sisustus on valdavalt 80-datest ja 90-datest aastatest) ja lihtsalt amortiseerunud: asjaolu, mis viitab sellele, et tegelikult pole eluruumi omanik eluruumi kasutajalt aastakümnete jooksul nõudnud eluruumi uuendamist ehk väidetava kokkuleppe täitmist. Eelnevast tingitult on minu küsimused järgmised: 1) Kas nii hilja esitatud nõudel on alust, arvestades, et nõudeesitaja on olnud pärandaja surmast teadlik juba 8 kuud? 2) Kui korteri seisukord viitab sellele, et nõude aluseks olevat väidetavat kokkulepet pole aastate jooksul kunagi täidetud, kas siis pole tegu mitte omaniku hooletusega oma vara suhtes, mida ei saa pöörata nõudeks pärija vastu? 3) Kui peaksin selle nõude ilmsikstuleku tõttu algatama pärandvara inventuuri, et kaitsta oma vara, siis kas ja kuidas peab nõude esitanud isik oma nõude alust kohtutäiturile tõendama, sest kirjalikke tõendeid väidetavast kokkuleppest ei ole? Tänan!

Küsimusest nähtub, et nõude esitaja ei kuulu pärijate ringi. Kui pärijaid on enam kui üks, vastutavad nad pärandvara hulka kuuluvate nõuete rahuldamise eest vastavalt pärimistunnistusele märgitud mõttelise osa suurusele. Seejuures rahuldatakse nõue pärandvara arvelt ja kui pärandvarast ei piisa, pärijatele kuuluva isikliku vara arvelt. Seega, isegi kui nõue oleks olemas ja põhjendatud, ei saa seda esitada Teile vaid kaaspärijatele ühiselt.

Teiseks oluliseks põhimõtteks on, et nõude esitaja peab suutma nõude põhjendatust tõendada. Teil kui nõude saanul on õigus nõuda nõude aluseks olevaid dokumente. Kui Te nõuet rahuldama ei nõustu, saab võlausaldaja esitada hagiavalduse pärijate (mõlema pärija!) vastu kohtusse, ent ka siis tuleb tal nõude olemasolu ja selle suurust tõendada.

Kokkuvõtlikult soovitan Teil pöörduda nõudekirjaga individuaalsele õigusnõustamisele, et selgitada välja nõudekirjas esitatud nõude õiguspärasus ja selle rahuldamise perspektiivid ning alles seejärel otsustada, kas inventuuri läbiviimine on vajalik. Inventuuri käigus võib kohtutäitur küll kontrollida nõude põhjendatust, ent võib ka ebaselge nõude kanda vara nimekirja vastava märkega. Nõude põhjendatuse kontrolli, mis välistaks nõude maksma paneku, kohtutäitur ei teosta. 

Nõude aegumistähtaeg on kolm aastat selle sissenõutavaks muutumisest. Seega ei ole nõue, kui see ei oleks alusetu, esitatud hilinenult.

Tere. Seaduse järgi on surnu matmise kulude kandmise kohustus surnu omastel. Aga kui eluajal on suhted on olnud konfliktsed ja on lõpetatud suhtlemine kas olen ikka kohustatud selleks isegi kui loobun pärimisest ja mu alaealine laps loobub pärimisest. Rohkem pärijaid pole, sest esimesed pärijad on ka surnud. Kui inimene on mulle võõras ja me ei suhelnud lapsepõlvest saati ja on vaid negatiivsed mälestused kas pean matma mina või kohalik omavalitsus.

Pärimisseaduse järgi kannab pärandaja matuse kulud pärija , arvestades tavasid ning pärandi suurust. Kui pärandvarast ei piisa pärandaja matuse kuludeks, kannab pärija need kulud oma arvel. Samuti on seaduses sätestatud, et pärijate puudumisel või ka pärijate pärandist loobumisel, on seadusjärgne pärija pärandi avanemise koha kohalik omavalitsusüksus. Sellisel juhul on kohalikul omavalitsusel ka kohustus kanda pärandaja matusekulud.

Tere! Selline küsimus: Olen oma ema koduse testamendi järgi annakusaaja(annakuks on metsamaa omand). Peale minu on pärijaid veel kaks, kuid üks neist on praeguseks surnud. Mida peavad tegema pärijad annaku üleandmiseks ja mis saab surnud pärija annaku üleandmisest? Kas annaku üleandmise kohustus läheb üle tema lastele? Olen pöördunud korduvalt pärimismenetlust läbiviinud notaribüroosse, kuid ei saa sealt selget vastust, mida ja kuidas saaks asjad lahendatud.

Annakuna määratud kinnisasja puhul peavad pärijad annakusaajale annaku peale pärandi vastu võtmist üle andma ja selleks on vajalik notariaalne tehing, et omandiõigus saaks kantud ka kinnistusregistrisse. Juhul kui annaku üleandmist ei toimu, on annakusaajal seadusest tulenev õigus pöörduda kohtu poole annaku üleandmise nõudega annakutäitja vastu (PärS § 56 lg 1 II lause ja § 67). 

Kui üks pärijaist on peale pärandi vastu võtmist surnud, on tema osa pärandist pärinud tema pärijad ja annaku üle andmist saab nõuda neilt.

Peale isa surma pärisime õega tema korteri. Mõni aasta tagasi suri peale haigust ka minu õde. Õel on erivajadustega laps, kes on peale ema surma nüüd pärija. Ehk siis oleme nüüd õetütrega omanikud. Mure on selles, et kuna õel ei olnud rohkem lapsi, siis on tulevikus õetütre pärija tema isa. Õde ei elanud lapse isaga koos ja ka laps ei tea/tunne isa. Korter, mille pärisime on meie lapsepõlvekodu ja praeguse seisuga on asjad nii, et kui õetütar peaks siit ilmast lahkuma, siis jääb tema osa tema isale, ehk meie jaoks võõrale inimesele. Õetütre isa on kriminaalse taustaga ja oli üle 10 aasta vanglas. Õetütar ei teagi teda. Notaris testamenti ei saa teha, kuna õetütar ei ole vastutusvõimeline. Seda oleme uurinud. Millised oleksid võimalused, kuidas saaksime oma kodu "päästa" võõra inimese kätte sattumisest? Nagu aru olen saanud, siis isadust ei saa tühistada, et sellega kaoks ka isa pärimisõigus. Niipalju, kui olen uurinud, siis praeguseks oleks ainuke võimalus, et pean ostma õetütre osa temalt välja. Selleks mul aga võimalust ei ole. Kas sellega avaneks miski muu võimalus, kui oma osa oma lapse nimele teeksin. Praegu tundub ,et on teemaks see, et kohtu silmis ei oleks see kodu päästmine võõra käest, vaid, et minul on omakasu, kuid see pole nii. Saan aru, et seadused on sellised, kuigi inimlikult saadakse minu mõttest aru. Väga loodan, et saan head nõu ja ikkagi on mingi muu võimalus veel.

Küsimuses kirjeldatud asjaoludel ei näe ma muud võimalust kui pärandvara jagamine. Päritud korteri jagamise osas soovitan nõu pidada teise kaaspärija (õetütre) eestkostjaga. Alates Teie isa surmast on ju korteriga kaasnenud kulud (ühistu arved näiteks). Kes on neid kulusid kandnud ja kes kannab neid edaspidi? Pärandvaraga seotud kulutused tuleb kanda pärijatel vastavalt neile kuuluva pärandvara osa suurusega. Kui kulutused on kandnud üks pärija, saab ta teiselt talle langeva osa välja nõuda ja pärandvara jagamisel hüvitada tulev summa väheneb selle võrra. Teie osa Teie lapsele võõrandamine ei muuda olukorda. Pigem soovitan ikkagi suhelda õetütre eestkostjaga ja vajadusel kaasata arutellu ja läbirääkimistesse ka jurist.

Tere. Olen kaasomanik kaaspärandis mis sisaldab kinnisvara ning pangas raha. Teine kaasomanik soovib minu osa pärandist ära osta ja pakub minu osale kinnisvarast hinnaks mis hindamisaktis on. Kas ma olen kohustatud müüma oma osa just selle hinnaga mis on hindamisaktis või võin küsida suuremat summat, kuna kinnisvara asukoht linnas on väga hea? Kas oma osa pärandvarast võõrandada müümise teel tähendab, et müün nii kinnisvarast oma osa ja ka pangas olevast rahast oma osa?

Kui pärand on vastu võetud ühiselt, saab kokkuleppel pärandvara ühisuse lõpetada  ja jagada pärandvara reaalosadeks või mõttelisteks osadeks kaasomandist iga varaeseme suhtes. Varaesemete väärtus määratakse kokkuleppel turu keskmise väärtuse järgi ja pärijatele jagamisel osaks saavad osad pärandist peavad olema väärtuseliselt võrdsed. Kokkuleppel saab pärandvara jagada ka selliselt, et üks pärijatest saab reaalse vara (kinnisasja) ja teine saab pangakontodel oleva raha ning kui pangakontodel on raha väiksemas summas kui kinnisasja turuväärtus, hüvitise rahas vähemsaadu väärtuse eest. Sellist jagamist saab soovitada, kui pärijad on kõik vara jagamise osas üksmeelel. Lisaks pärandvara jagamisele on pärijal võimalik endale kuuluv osa pärandvara ühisuses ka müüa või kinkida. Seda nii kellelegi kaaspärijaist kui ka kolmandale isikule. See tähendab seda, et pärija võõrandab kõik endale kuuluvad õigused (sealhulgas õiguse pärida mistahes osa pärandist), kuid jääb vastutama pärandaja kohustuste eest solidaarselt teiste pärijatega ja pärandvara ühisuse osa omandajaga. Nii pärandvara jagamise kokkulepe kui osa võõrandamine tuleb vormistada notariaalselt.

Tere, Oman 1/8 osa pärandiga saadud kinnstust. Kuidas oleks võimalik pärandist loobuda kui ülejäänud osanikel pole soovi minu osa ära osta? Oleks väga tänulik nõu eest

Ehkki ühisomandis oleva kinnisasja osa ei ole võimalik võõrandada, on võimalik võõrandada Teie osa pärandvara ühisuses. Võõrandamine võib toimuda nii tasu eest (müües) või tasuta (kinkides) mõnele kaaspärijaist või hoopis kolmandale isikule. Võõrandamistehinguga asub omandaja Teie kui pärija asemele teiste pärijate kõrvale.

Kui testaator jätab omaläelises testamendis kinnisvara lapselapsele, aga kirjutab testamenti, et tema laps peab saama sellel samal pinnal elada lapse elu lõpuni, siis kas ja kuidas on selline asi õiguslikult teostatav?

Kirjeldatud olukorras saab kinnisvara omanikuks lapselaps. Lapsele aga seatakse isiklik kasutusõigus, mis lõpeb kasutusõiguse omaniku surmaga. Isiklik kasutusõigus ei muuda omandi kuuluvust vaid annab ainult õiguse kinnisasja surmani elamiseks kasutada. Kasutusõiguse lõpetamiseks piisab kasutaja surma tõendamisest.

Kas pärimistunnistuse saab kehtetuks tunnistada, kui sinna ei ole kantud kõik pärandaja võlad ja vara? St pärimistunnistusele ei ole kantud autode liisinguid, mis on samuti pärija nimel. 2. Kui pärijateks on 3 täisealist ning 7 alaealist, kas siis ei ole kohustuslik pärandvara inventuuri teha? St alaealiste esindaja ei ole öelnud kas ta soovib inventuuri või ei soovi, kuid notar sellest ei rääkinud ka väga. Rääkis ainult alaealiste esindajala aga teise 2 täisealisega notar ei suhelnud, ainult saatis meili kas võtame pärandi vastu ja muud infot ei antud meile. Ma ei olnudki teadlik, et pärandiga kaasnevad suured võlad. Sain sellest siis teada kui pärimistunnistusele olin kantud. Tol hetkel ma ei teadnud kuidas käib loobumine ning nüüd pool aastat otsin variante kas saab midagi teha, et suurtes võlgadest mis pärandiga kaasnesid lahti saada. Kogu pere kannatab selle alla, sest ei ole raha, et osta isegi süüa lastele. Notarile on soov avaldatud pärandvara invetuuri määramiseks, kuid tema ei vasta meie meilidele ning kui vastab korrutab ainult seadusi. Meie pead on tühjad ja oska enam kusagilt abi otsida.

Pärija, kes on pärandi vastu võtnud, võib esitada notariaalselt tõestatud inventuuri nõude notarile kolme kuu jooksul pärast seda, kui ta sai teada või oleks pidanud teada saama asjaoludest, millest võib järeldada, et pärandvarast ei piisa pärandaja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kui pärandvara koosseis on välja selgitatud ja on selge, et pärandvarast ei jätku kohustuste täitmiseks, tuleks esitada pärandvara pankrotiavaldus. Rohkem nii inventuurist kui pankrotist saab lugeda https://www.juristaitab.ee/et/mida-kujutab-endast-parandvara-inventuur

Kuinorati antud selgitused on arusaaatud, soovitan paluda notarilt selgemaid juhiseid. Notaril on selles osas seadusest tulenev selgitamiskohustus.