Mul on kodulaenuga ostetud väike korter, kus praegu elab minu täiskasvanud laps. Kui korteril on laenumaksekindlustus, mis hüvitab minu surma korral laenujäägi, siis kas saan teha notariaalse dokumendi, et minu surma korral pärib korteri see laps, kes seal elab? Kuna mul on ka alaealised lapsed, kelle lahus elaval isal on hooldusõigus, soovin vältida olukorda, et mu täiskasvanud laps peaks minu surma korral korterist välja kolima.

Testamendiga on igal isikul õigus teha korraldusi oma surma puhuks, sealjuures selle kohta, kes pärib tema vara. Siiski võib alaealistel lastel kui isikutel, kelle suhtes Teil on ülalpidamiskohustus, olla õigus pärijalt sundosa nõudmiseks. 

Kui pärandaja on jätnud oma lapsed, vanemad või abikaasa, kelle ülalpidamine oli pärandaja kohustus, pärandist ilma või vähendanud nende osa võrreldes seadusjärgse pärimisega, on neil õigus nõuda sundosa.

Sundosa on pool sellest väärtusest, mida pärija oleks saanud seadusjärgse pärimise korral. Sundosa saajal on õigus nõuda pärijatelt rahasumma, mis vastab sundosa väärtusele.

Minu isale kuulub alates 1986. aastast garaaž, aga peale tema surma selgus, et see pole kinnistusregistrisse kantud. Rahvusarhiivist sain Täitevkomitee otsuse, milles on kirjas isale individuaalgaraaži ehituskrundi andmine. Soovisin garaaži linnavalitsuse kaudu registrisse kanda, aga sain vastuse, et riigimaale hoonestusõiguse seadmise menetluse algatamiseks on lisaks vajalik esitada minupoolne notariaalne pärimistunnistus/pärimistoimik, mis tõendab, et olen isa garaaži pärijaks. Konsulteerisin pärimise algatamist notariga, aga loo teeb keeruliseks asjaolu, et minuga koos pärib isa garaaži õde, kes elab juba üle 20 aasta Ameerikas ja kes on otsustanud juba viimased 10 aastat perega mitte suhelda. Kas on mingisuguseid võimalusi garaažiga seonduv korda saada, kuna perel on soov see maha müüa?

Kui pärijaid on rohkem kui üks ja pärand on vastu võetud ühiselt, saab pärandiga seotud toiminguid teha üksnes ühiselt. Selleks, et pärijal oleks võimalus teha toiminguid ka üksinda on vajalik teiste pärijate antud volikiri või teise võimalusena tuleb pärandvara ühisus lõpetada ja pärandvara jagada.

Tere. Mure seisneb selles, et Ema suri ning testamendis olin pärijaks mina. Kuna emal oli ka võlg kohtutäituri ees, siis sissenõudja algatas testamendi avamise. Tänaseks on testament avatud. Kohutäitur saatis kirja, et algatatakse vara müük. Sain õnneks samal päeval tasuda ema võla, aga kuna minul endal on samuti kohtutäituri nõuded, siis kas saab kohtutäitur müüa seda maja, kui ma pole notaris vastu võtnud testamenti, ainult avatud on, et kes pärija. Samuti tegelt sai tasutud ka minu enda põhinõuded, ainus mis on hetkel minul isilikult kohtutäituri käes, on viiviste osa. Nüüd lubas uuesti algatada viiviste pärast enampakkumise. Kinnisturaamatus näitab Omanik on rahvastikuregistri andmetel surnud. Vaata pärijaid. Ja kajustab omaniku all samuti Ema nimi.

Tere

Täname pöördumast! 

Kui te võtate pärandi vastu, siis võtate nii võlad kui ka vara vastu. Omanikuks saate siis kui pärimismenetlus lõpetatud.

Lugupidamisega

Tere! Vanaema, kellega koos tema majas aastaid elanud, lahkus detsembris. Tehtud testament mille järgi jagatud (maja koos maa-alaga, traktor, mets, maatükk) minu kui lapselapse ja minu ema kui vanaema tütre vahel. Testament määratud annakutena, nt raha arvel polnud välja toodud. Pärimistunnistuse väljastamisel viitena mõlemale ”1/2” osa. Notar viitas lepingut läbi käies seda kujuteldavat osa juba sätestatud jagatud varale - maja, traktor, mets, maatükk. Mina pärisin maja. Ema ähvardab tulla ”oma asjadele” järgi ja ”jagada pooleks kõik muu mis annakulepingus kirjas pole”. Maja pärides sees olevad asjad ei kuulu kaasa? Notar seda ei maininud ja ise selle peale kahjuks ei osanud tullagi vaid tundus loogiline kuna olnud ka minu elukoht siis siit leiduv kuulub majaga kaasa. (Ametlik sissekirjutus mul olnud mujal, kas see mõjutab?) Kardan et võinud olla emale teada olev info mida nüüd enda kasuks kasutab. Ema ladustanud siin isiklikke asju aastaid ja mainitud ammu et võib ära viia aga seda pole tehtud. Päev peale pärimistunnistuse väljastust sellega järsku kibekiire. Hirmul nii enda kui kodu turvalisuse pärast. Mis õigused maja pärijana, võin keelata siia tulekut? Mingit nimekirja ei ole ta nõus tegema et saaks panna valmis mida soovib ehk ka teadmatus mida kui palju tahab (paljude asjade osas pole aimu kes soetanud/kust tulnud, kuidas selliseid asju tõendatakse?). Juhul kui majas sees olev ei kuulugi omanikule ja vallasvara mõtteliselt ”1/2” siis kuidas teha kontrollitult jagamine et oleks aus ja mõlemale osapoolele sobiv? Kui tuleb ja võtab mis soovib, kas on õigus peals seda sätestada et tal pole õigust enam tulla siia/ esitada nõudmisi, vältimaks hilisemaid nõudmisi? Olen mõelnud ka lähenemiskeelu peale enda turvalisuse tagamiseks kuna suhted läinud tema poolt inetuks. Kas olukorda mõjutab et ma pole veel kinnistu omanik? Läbi pärimistunnistuse läinud automaatselt töösse 13.2.2025 aga kahjuks ei tea kaua aega võtab. Tänan teid abi eest ja vabandan pika kirja eest

Tere

Täname pöördumast! 

Sissekirjutus ei ole tähtis. Omanikuks saate siis kui pärimistunnistus väljastatud. Notar peab tegema kindlaks pärandvara koosseisu. Kui teile kuluva vara sees on kolmanda inimese asjad, siis tema peaks ikkagi seda tõestama.

Lugupidamisega

Küsimus puudutab Nõukogude võimu poolt võõrandatud omandi (maa) tagastamist maareformi ajal. Eestis toimunud maareformi ja maade tagastamise ajal ei olnud kunagise maaomaniku pärijad teadlikud oma esivanema varast, tagastamist nõudis kunagise maaomaniku külgnev sugulane (vennapoeg), kellele tema ka maa ka anti. Kas siis nüüd, teada saades oma esivanema kunagisest omandist, mis sundvõõrandati Vene võimu poolt, aga tagastati mitte tema lastele, vaid kaugemale külgnevale sugulasele, on kunagise maaomaniku otsestel järglastel õiguslik alus see maa endale nõuda? See on praegu uue omaniku laste valduses. Tagastamisdokumentidele ei ole märgitud teisi õigustatud omanikke, kuigi need olid sel ajal olemas, aga tagastamistoimingut läbi viinud jurist või kohtunik ega ka tagastamist nõudnud isik ei olnud kontrollinud nende olemasolu, kuigi ametlikud lapsed olid Maareformi ajal olemas. Lihtsalt nad ei teadnud, et nende isal (kes oli Maareformi ajaks surnud) oli vara ja neil oleks olnud õigus ise tagastamistaotlus esitada. Kas tagastamistaotluse esitanud isik või tema taotlust läbi vaadanud isik ei oleks pidanud kontrollima, kas endisel omanikul, kelle vara ta endale nõudis, on otseseid järeltulijaid? Selle kontrollimise kohta tagastamisotsuse toimikus sissekanded puuduvad. Muud vara ei tea tema järglased tal olevat. Kas on mõtet alustada tema pärimismenetlust? Kas see aitaks midagi?

Tere

Täname pöördumast! 

Kahjuks ei ole Te kirjutanud millal täpselt õigustatud isik suri, kirjutate vaid, et ta suri maareformi ajal. Pärimisseadus võeti vastu 17.01.2008. ja see hakkas kehtima 1. jaanuaril 2009. a. Kui õigustatud isik suri enne 30.05.1996 . a. siis kehtisid pärimise kohta ENSV Tsiviilkoodeksi sätted, mille järgi tuli pärandi vastuvõtmiseks esitada avaldus 6 kuu jooksul alates pärandaja surmast teadasaamisest. Ning alates 30.05.1996. a. kuni 1. jaanuarini 2009. a. kehtis pärimisseaduse mille § 117 lg 1 kohaselt pärandi vastuvõtmiseks või pärandist loobumiseks tuleb käesoleva seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal esitada pärandi avanemise koha kohtule kirjalik avaldus. Sama paragrahvi lg 2 järgi kohus võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise tähtaega pärima õigustatud isiku nõudel pikendada, kui see on lasknud tähtaja mööda kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjusel või kui pärandit ei ole võimalik kohtu määratud tähtaja jooksul vastu võtta või sellest loobuda.

Sama paragrahvi lg 3 kohaselt pärandit ei saa vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemisest on möödunud 10 aastat.

Seega kahjuks ei ole ilmselt võimalik pärimismenetlust alustada.

Vara tagastamise kord ei pannud tagastamisega tegelevatele kohaliku omavalitsuse üksustele kohustust kontrollida pärijate ringi.

Lugupidamisega

Tere! Olen vabaabielus. Juhul kui minuga midagi juhtub, tahaks, et kogu mu vara saaks minu elukaaslasele (kinnistu, hoiused, vara). Seadusesilmis oleks hetkel minu vara saajad vennad ja õde-seda ma ei soovi. Mis oleksid variandid? Kas kinkeleping või testament? Kas hiljem on võimalik neid ka vaidlustada (minu õel või vendadel) ja võtta kogu vara mu elukaaslaselt ära? Kuna meil ei ole nendega häid läbisaamisi, siis kaalun igat varianti, et see mida meie panustame oma elule, ei pea saama teised ja see jääks minu elukaaslasele.

Kinkelepinguga annab kinkija tasuta teisele isikule talle kuuluva eseme või õiguse. Kinkelepingu sõlmimisel lähevad kingisaajale üle kõik asjaga seotud õigused ja kohustused ning koheselt ka asja omand. Pärast kingisaaja poolt omanikuks saamist ei ole kinkijal enam õigust asja ise kasutada või sellega tehinguid teha. Õigus asja kasutada on kinkijal üksnes sel juhul, kui kinkija ja kingisaaja on selles kinkelepingus eraldi kokku leppinud. Kinkelepingu eelis on vara kiire üleminek, kuid kinkija poolt vaadatuna on kinkelepingu puuduseks see, et ta kaotab vara üle igasuguse kontrolli. Samuti esineb oht, et kui kingisaaja peaks surema enne kinkijat, pärivad ka kingitud vara tema pärijad ja kinkija seadusjärgsete pärijate hulka ei kuulu.

Seevastu testamendi näol on tegemist ühepoolse tehinguga, millega testaator (testamendi tegija) otsustab, mis saab tema varast pärast tema surma. Seega läheb testamendiga vara omand üle pärast testaatori surma ning testaator on talle kuuluva vara omanik kuni oma surmani. Testamendi puhul ei pea testaator kartma ka seda, et tal puuduks pärast testamendi tegemist enda vara kasutus- ja käsutusõigus. Testaator saab asja kuni enda surmani kasutada ja soovi korral ka müüa kuni maisest elust lahkumiseni. Kui isik soovib enda vara üle otsustada kuni elu lõpuni ja mitte sõltuda omandiküsimustes oma lähedastest, tuleks kinkelepingule kindlasti eelistada testamenti.

Kokkuvõtlikult on nii testamendil kui kinkelepingul omad eelised. Igal juhul tasub läbi mõelda, mis on vara üleandmise eesmärgiks ning kas pärandajal on eluajal veel vajadus või huvi seda ise kasutada. Vastavalt sellele saab valida õige lepingutüübi. Kahjuks on mistahes lepingut võimalik vaidlustada ja ei ole võimalik anda soovitust absoluutselt vaidlustamiskindlale lepinguliigile küll saab soovitada eelistada igal juhul ka testamendi puhul tehingu notariaalset vormi.

Tere! Küsimus on väljastatud pärimistunnistuse kohta. On toimunud abikaasa surma järel seadusjärgne pärimine, surma üle elanud abikaasa ja 3 lapse vahel. Pärimistunnistusel on kirjas, et kõik pärivad 1/4 pärandist, mis on ka õige. Pärimistunnistusel on kirjas ka abikaasa andmed. Puudub aga viide sellele, et pärandvaraks on 50% abikaasade ühisvarast, millest kuulub kõigile 1/4 või ei peagi olema?

Kui pärandaja oli pärandi avanemise ajal abielus või registreeritud kooselus, märgib notar pärimistunnistusele pärandaja üleelanud abikaasa või registreeritud elukaaslase ees- ja perekonnanime, isikukoodi, abielu või kooselulepingu sõlmimise aja ning andmed abikaasade või registreeritud elukaaslaste varasuhte kohta. Kui pärandaja abielu või kooseluleping oli enne pärandi avanemist lõppenud, kuid abikaasade või registreeritud elukaaslaste ühisvara oli jäänud jagamata, märgib notar pärimistunnistusele ka selle asjaolu ning pärandajaga abielus või registreeritud kooselus olnud isiku ees- ja perekonnanime, isikukoodi, abielu või kooselulepingu sõlmimise ja lõppemise aja, samuti andmed abikaasade või registreeritud elukaaslaste varasuhte kohta. Kui notar on midagi nimetatud andmetest jätnud ekslikult pärimistunnistusele märkimata, soovitan Teil pöörduda pärimistunnistuse tõestanud notari poole.

Pärimismenetlus lõpeb pärimistunnistuse väljastamisega notari poolt. Nii peaks olema, kuid minu juhtumi puhul edasi on kinnisvara vastuvõtmata pärijate poolt,sest üks pärija keeldub kuidagi minemast ja vastuvõtmast,sest tal on suur laenukoorem,keeldunud ta õigeaegselt ka ei ole ja nüüd on nii,et see kinnisasi ,mis oli kahele inimesele pärandatud, on siiani nagu õhus, ikka veel selle isiku nimel,kes pärandas ja surnud juba üle 2 aasta. Kaks erinevat juristi ei osanud lahendada olukorda, aga mind morjendab selline lugu,sest ma ei saa midagi teha . Seal elab teine pärija ja kasutab seda,kogudes võlgu. Tahan lihtsalt müüa oma osa,et poleks mulle pärast koormatisi

Kirjeldatud olukorras saab Teile olla abiks kaaspärija vastu kohtusse pöördumine. Isik, kes ei ole pärandist loobunud, on selle vastu võtnud ja on kohustatud tegema kinnistusraamatu omanikukande muutmiseks tahteavalduse. Kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma.

Ütleme, et olen abielus, meil on abikaasaga ühiselt 1 laps . Abikaasal on eelmisest abielust 2 last . Abielludes tegime ühisvara lepingu . Eraldi on mõlemal veel vara , mis enne abielu soetatud ja mis ei kuulu ühisvara hulka . Milline vara läheb kelle vahel jagamisele, kui sureb üks abikaasadest ? Kes pärib enne abielu soetatud vara? Kas minu vara, mis enne abielu soetatud läheb minu lapsele või minu lapsele ja mehele ? Kas peale mehe surma läheb see vara edasi tema kõikidele lastele, ehk siis kolme vahel jagamisele? Aga kui ollakse abielus ja on lahusvara ? Kes siis pärib enne abielu ostetud vara või vara mis on ühel inimesel? Kas minu vara meie ühine laps ? Või mees ja laps ? Ja peale mehe surma eelmisest abielust lapsed ? Ning kes pärib abielu korral ühisvara kui sureme koos või sureb meist üks , kui on ühisvara soetatud ? Abikaasa kõik lapsed, ka eelmisest abielust?

Abikaasade varasuhte liik ei mõjuta pärijate ringi. Sõltumata sellest, kas tegemist on ühis- või lahusvarasuhtega, pärivad esimesena surnud abikaasa kogu vara selle abikaasa lapsed ja üleelanud abikaasa. Erinev on vaid pärandvara koosseis. Kui varalahususe korral kuulub pärandvarasse vaid kogu vara, mis on surnud abikaasa nimel, siis varaühisuse korral kuulub pärandvara hulka surnud abikaasa lahusvara ja pool abielu jooksul ükskõik kumma abikaasa nimele soetatud varast. 

Mõlemal juhul pärivad hiljem surnud abikaasa järel vaid tema lapsed. Kui soovite pärandi teistsugust jaotust, soovitan koostada testamendi. Asjakohane võib olla ka abikaasade vastastikune testament, mille järgi abikaasad määravad vastatikku teineteist enda kogu vara pärijateks ning ühtlasi määravad ka selle, kuidas jaguneb abikaasade vara (kes mille pärib) kauemelanud abikaasa surma järgselt. Konsultatsiooni ja nõustamist pakub seejuures notar, kes testamenti tõestama asub.

Kui abikaasadel on varade lahususe leping, siis kas ühe abikaasa surma puhul läheb tema vara jagamisele kõigepealt esimese ringi pärijate, st laste vahel, ehk siis abikaasa sel juhul pärijaks ei kvalifitseeru

Seadusjärgse pärimise korral ei ole oluline kas abikaasade varasuhe on varaühisus või lahusvara režiim. Abikaasa pärib igal juhul seadusjärgsete pärijate kõrval vastavalt pärimisseaduse § 16 lg 1.