Olles abielus ilma abieluvara lepinguta ja abielu jooksul soetatud kinnisvaradel ei ole kõigil kinnisvaradel kinnistusraamatu andmetel omanikuks märgitus ühisvara või kaasomand. Kas seaduse järgi kuulub kinnisvara antud juhul ainult märgitud omanikule? Kas on vajalik ja kuidas saab teostada toimingud, et kinnistusraamatus muudatused teha, et mõlemad abikaasad oleks registris?

Perekonnaseaduse (PKS) kohaselt juhul, kui abiellujad ei valinud varasuhet ja kui nad ei sõlminud ka abieluvaralepingut, siis sellisel juhul kohaldatakse nende varalistele suhetele abielu sõlmimisest alates varaühisuse kohta sätestatut. Varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused, need moodustavad abikaasade ühisvara (PKS § 25).

Kui abikaasad ostsid abielu ajal kinnisvara, siis see vara kuulub nende ühisvarasse isegi siis, kui kinnistusraamatu kande kohaselt on omanikuna sisse kantud vaid üks abikaasas. Seadus loeb varaühisuse korral omanikuks mõlemat abikaasat sõltumata sellest, et kinnistusraamatus on kirjas vaid üks nimi.

Soovituslikult tuleks kinnistusraamatu kanded parandada ja viia tegelikkusega vastavusse. See tagaks kaitse selle eest, et üks abikaasa ei saaks kinnisvarasid ilma teise poole nõusolekuta maha müüa või laenu tagatiseks hüpoteegi seada. See oleks ka tulevikus palju turvalisem, kui mõlemad nimed on registris kirjas, sest see teeb kõik edasised tehingud, sh pärimise vormistamise palju selgemaks tagades kiirema asjaajamise.

Kinnistusraamatu kande parandamiseks ja tegelikkusega vastavusse viimiseks peate te mõlemad koos pöörduma vabalt valitud notari poole, kus saab aja broneerida mugavalt ka veebis aadressil notar.ee. Notar kontrollib varaga seotud andmeid ja koostab kinnistusraamatu kande parandamise avalduse, kus abikaasad kinnitavad, et  kinnisvarad osteti abielu ajal ja et nad mõlemad soovivad nende varade osas ühisomanikena sisse kandmist. Notar edastab allkirjastatud avalduse kinnistusraamatusse, kus kantakse mõlemad abikaasad kinnisasjade  ühisomanikena sisse. 

Soov on abielludes valida varasuhteks vara juurdekasvu tasaarvestus. Hetkel on mul kinnisvara, kus ma ei ela ja kinnisvara, kus me koos elame. Lisaks on ettevõte. Kas minu palk ja tulu ettevõttest on soetisvara? Kas kodulaenu maksed on soetisvara? Kui naine panustab kodu parendamisesse, siis kas see on soetisvara. Soetisvara kuulub tasaarveldamisele. Mille poolest see siis erineb ühisvarast. Palun näiteid

Küsimus puudutab poolte vahel abielu sõlmimisel valitavat varasuhet, mille liigid on loetletud perekonnaseaduses (PKS). Abiellujad võivad varasuhte valida kokkuleppel enne abielu sõlmimist ja määrata see abiellumisavalduses, aga nad võivad sõlmida notari juures ka eraldi abieluvaralepingu. Vara juurdekasvu tasaarvestuse valimisel on soovituslik sõlmida eraldi abieluvaraleping, kuna sellisel juhul fikseeritaks poolte abielueelne varalise seis selgelt, samuti saab notari juures kõik edaspidised varaga seotud küsimused läbi arutada ja neis teadlikult kokku leppida. Abieluvaralepingu võib sõlmida enne abielu sõlmimist, leping jõustub alles abiellumisega.

Kui valida varasuhtena vara juurdekasvu tasaarvestuse, siis erineb see tavalisest abikaasade ühisvarast nii omandisuhte kui ka asjade jagamise viisi poolest. Kui ühisvara puhul kuulub kogu abielu jooksul omandatud vara mehele ja naisele üheaegselt ja ühiselt ning lahutamisel jagatakse asjad pooleks, siis vara juurdekasvu puhul kehtib abielu ajal sisuliselt varalahusus. See tähendab, et kumbki abikaasa on oma vara ainuomanik ja teeb tehinguid iseseisvalt (PKS § 40). Abielu lõppemisel kummagi omandisse kuuluvaid asja ei jagata, vaid viiakse läbi matemaatiline ja rahaline tasaarvestus, kus suurema varalise kasvu saanud pool maksab teisele rahalise kompensatsiooni (PKS § 46).

Abiellumise aja seisuga tuleb fikseerida kummagi abikaasa põhivara, mis jääb tasaarvestusest välja (PKS § 49 lg 1). Küsimuse kohaselt kuuluvad abielueelselt mehe põhivarasse kaks kinnisasja ja osaühingu osad, nende väärtus moodustab tema põhivara algväärtuse. Kui naisel abielueelset vara ei ole, siis on tema põhivara algväärtus null. Abielu kestel võib põhivara väärtus suureneda vaid erandjuhtudel näiteks kingituseks või päranduseks saadud vara arvel või olemasoleva põhivara müügist saadud raha eest uue asja ostmisel. Abikaasade igakuine palk või ettevõttest võetavad dividendid põhivara koosseisu ei suurenda. Kuigi igaüks saab tema omandisse kuuluvat vara iseseisvat käsutada, kehtestab seadus piirangu abikaasade ühisele kodule: PKS § 41 lg 2 kohaselt ei või mees tema omandisse kuuluvat ühist eluruumi ilma naise kirjaliku nõusolekuta müüa, kinkida, tagatiseks panna ega üürile anda.

Kui abikaasad võtavad koos kodulaenu mehe kinnisasja kordategemiseks, mõjutab see poolte varade arvestust. Kuna kinnisasi jääb mehe omandisse, siis iga ühine laenumakse vähendab mehe nimel olevat võlakohustust, mis omakorda kasvatab automaatselt tema puhast varalist seisu abielu lõpuks (PKS § 48 lg 1). Tema varaline seis võib suureneda ka siis, kui naine panustab oma raha kodu korrastamisse ja parendamisse. Seadus sätestab, et isiklikule põhivarale tehtud vajalikud ja kasulikud parendused ei suurenda põhivara väärtust, vaid need arvestatakse soetisvara hulka (PKS § 49 lg 2). Kuigi need suurendavad mehe soetisvara, tekib naisel abielu lõppemisel õigus saada läbi tasaarvestuse rahalise kompensatsiooni oma panuse eest.

Soetisvara tähendab sisuliselt puhaskasu ehk summat, mille võrra abikaasa vara on abielu jooksul suurenenud. Selle väljaarvutamiseks hinnatakse abielu lõppemise hetkel kogu abikaasale kuuluva vara, sealhulgas kinnisvara turuväärtuse, säästude, investeeringute ja osaühingu väärtuse rahas väljendatav summa, millest lahutatakse maha mehe kohustused ehk laenujäägid. Tulemusest lahutatakse maha abielu alguses fikseeritud põhivara väärtus. Kõik abielu jooksul teenitud palgarahad ja osaühingust saadud dividendid, mis on abielu lõpuks alles kontodel või paigutatud uutesse varadesse, kajastuvad selles lõpparuandes ja moodustavad osa soetisvarast.

Tasaarvestamine ei toimu abielu jooksul igapäevaselt, vaid see viiakse läbi alles abielu lõppemisel või valitud varasuhte lõpetamisel. Tasaarvestamiseks arvutatakse välja mehe soetisvara ja naise soetisvara ning seejärel võrreldakse neid omavahel. See abikaasa, kelle varaline juurdekasv oli abielu jooksul suurem, peab maksma teisele abikaasale rahalise hüvitise, mis on täpselt pool nende kahe soetisvara vahest. Selle varasuhte eeliseks on see, et varad ja asjad ise jäävad algsele omanikule, poolte vahel toimub vaid ühekordne rahaline ülekanne, mis teeb varade lahkuviimise selgeks.
 

Tere! Soovin küsida nõu seoses minu eluaseme kasutamise õigusega. Olen oma korteri ainus omanik. Korter on kantud ainult minu nimele ning ka eluasemelaen on ainult minu nimel. Minu abikaasa ei ole korteri omanik. Meil kehtib varalahususe varasuhe ning lahutusmenetluse kohtuistung toimub 03.08.2026. Abikaasal on olemas teine elukoht, mis kuulub talle ning kus ta praegu elab. Viimastel nädalatel on ta mind korduvalt ähvardanud. Muuhulgas ähvardas ta mind tappa, öeldes, et hangib ebaseadusliku relva. Täna esitasin nende ähvarduste tõttu Politsei- ja Piirivalveametile avalduse. Soovin teada: 1. Kas mul on kehtiva seaduse järgi õigus vahetada oma korteri lukud ning mitte lubada abikaasat korterisse, arvestades, et korter kuulub üksnes mulle ning ta on mind ähvardanud? 2. Kas asjaolu, et me ei ole veel ametlikult lahutatud, muudab seda õigust? 3. Kas abikaasal on sellises olukorras õigus nõuda korterisse sisenemist või omavoliliselt lukud uuesti ära vahetada, kuigi ta ei ole korteri omanik? Tänan Teid ette vastuse eest.

Kui korter kuulub üksnes Teile, abikaasade vahel kehtib varalahususe varasuhe ning abikaasal ei ole sellele korterile omandi- ega muud kasutusõigust, siis ei anna ainuüksi asjaolu, et Te ei ole veel ametlikult lahutatud, talle õigust korterit kasutada.

Kirjeldatud asjaoludel võib Teil üldjuhul olla õigus vahetada korteri lukud ja takistada abikaasa sisenemist, eriti kui ta enam seal ei ela ning tema käitumine on olnud ähvardav. Teie kirjelduse kohaselt on abikaasal olemas ka teine elukoht, kus ta praegu elab, ning olete ähvarduste tõttu pöördunud politsei poole. Sellistel asjaoludel on Teil õigus võtta mõistlikke meetmeid enda ja oma vara kaitsmiseks.

Ainuüksi see, et lahutus ei ole veel jõustunud, ei anna abikaasale õigust siseneda Teie ainuomandis olevasse korterisse ega vahetada omavoliliselt selle lukke. Kui ta seda siiski teeks, võib selline käitumine sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua tsiviilõiguslikke või ka karistusõiguslikke tagajärgi.

Kuna olete kirjeldanud tõsiseid ähvardusi, sealhulgas tapmisähvardust, on oluline jätkata koostööd politseiga. Vajaduse korral võib olla võimalik taotleda kohtult ka lähenemiskeeldu või muud esialgset õiguskaitset, kui selleks on seaduses sätestatud eeldused.

Kui asjaolud on täpselt sellised, nagu küsimuses kirjeldatud, siis ei nähtu, et üksnes abielu jätkumine annaks abikaasale õiguse nõuda juurdepääsu Teie ainuomandis olevale korterile. Samas võib lõplik õiguslik hinnang sõltuda kõigist konkreetse juhtumi asjaoludest, näiteks sellest, kas abikaasal on tekkinud korteri kasutamiseks mõni muu õiguslik alus.

Elan elukaaslasega tema ostetud korteris. Tema maksab laenu ja kommunaale, kuid ka mina olen maksnud remondi ja mööbli eest. Mida saaks teha peale abiellumise sellises olukorras, et tunda ennast rahaliselt turvaliselt (Nt lahkuminek, õnnetused)? Kas minu laenulepingusse lisamine on legaalselt keeruline arvestades, et meie mõlema palk langenud peale laenu võtmist? Kui koostada muu ühine leping, mis tingimused peaksid seal kindlasti olema?

Abiellumine ei muudaks korterit teie ühisvaraks. Kui korter on ostetud enne abiellumist, siis see jääb korteri ostja lahusvaraks ka pärast abiellumist. Küll aga on teil võimalik pärast abiellumist notariaalse abieluvaralepinguga muuta korter ühisvaraks. 

Kui te ei plaani abielluda, siis on võimalik notariaalse lepinguga vormistada korter kaasomandisse. Sel juhul elukaaslane kingib Teile mõttelise osana poole (võib ka olla vähem) korterist. Kokkuleppel korteri ostmiseks laenu andnud pangaga on teil võimalik laenuleping ümber vormistada nii, et olete mõlemad laenajad; vastutate mõlemad laenu tagastamise eest. Tasub arvestada, et kaaslaenajaks saamine ei tee automaatselt korteri kaasomanikuks. Omandiõigus ja laenukohustus on kaks erinevat õigussuhet.

Kui soovitakse kaitset partneri surma puhuks, võiks korteri omanik teha testamendi. Ilma testamendita ei päri elukaaslane seaduse järgi midagi. Vara läheks seadusjärgsetele pärijatele (näiteks lastele või nende puudumisel vanematele).

Kui korter on koormatud laenuga, võib olla mõistlik sõlmida elukindlustus ja määrata partner hüvitise saajaks. See võib aidata vältida olukorda, kus ühe partneri surma korral muutub laenu teenindamine teisele üle jõu käivaks.

Kokkuvõtteks

Kui abiellumine ei ole praegu plaanis, siis annab kõige parema kaitse lahendus, kus:

• korteri omandisuhe on selgelt reguleeritud (vajadusel kaasomand); 
• surma puhuks on tehtud testament; 
• vajadusel on sõlmitud elukindlustus. 

Üksnes remondi või mööbli eest tasumine ei taga, et lahkumineku korral tekib õigus korteri väärtusest osa saada. Küll aga võib selliste kulutuste alusel teatud juhtudel tekkida nõue tehtud investeeringute hüvitamiseks, kuid see sõltub konkreetsetest asjaoludest ning nõude tõendamine võib osutuda keeruliseks. 

Tere! Abiellusin eelmine aasta. Abikaasale kinkis tema isa enne meie abiellumist maja, mis vajab renoveerimist. Abikaasa võttis majale renoveerimiseks laenu, mis on tagatud hüpoteegiga. Kui abikaasal on soov pool majast mulle kinkida, kas laen ja hüpoteek saaks takistuseks?

Hüpoteegiga koormatud kinnistust osa kinkimine ei ole keelatud ning kinkimise korral ei lõpe hüpoteek automaatselt. Laen ja hüpoteek ei välista iseenesest osa kinnistu kinkimist, kuid kui kinnistule on seatud hüpoteek, mis tagab laenu, mida ei ole veel täielikult tagasi makstud, võib tehingu tegemine sõltuda laenulepingu tingimustest. Seega kui abikaasa soovib kinkida osa kinnistust teile, siis tuleks enne lepingu sõlmimist pöörduda laenuandja poole, et selgitada välja, kas tehinguks on vaja laenuandja nõusolekut. 
Kui eesmärk ei ole kaasomandi tekitamine, vaid see, et kinnistu kuuluks abikaasade ühisvara hulka, siis võiks kinkelepingu asemel kaaluda abieluvaralepingu sõlmimist, milles abikaasad saavad tunnistada ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluva kinnistu abikaasade ühisvaraks.
Konkreetse olukorra hindamiseks tasub tutvuda laenulepingu tingimustega ning küsida nõu notarilt. Endale sobiva notari leiate siit https://www.notar.ee/et/notarid/nimekiri

Minul on laenuga(2007.a) soetatud maja enne abielu(abikaasale määrati isiklik kasutusõigus). Sissemaksusumma andis tol hetkel elukaaslane, kellega aasta hiljem abiellusin. Abielu jooksul (2021.a) tekitati kaasomand 1/2 abikaasade vahel. Abielu jooksul maja remonditi, ehitati peamiselt ühe osapoole poolt, vara ja sisustust ning materjale soetati selle poolt, kellel parasjagu raha oli, või sugulaste toetusest. Tänaseks on toimunud lahutus(2026.a) ja soov on emmal-kummal osapoolel teiselt kinnisvara ja kodune vara välja osta. Soov on selgitada välja varade ja laenujäägi jagunemine osapoolte vahel. Sissemaks 400tuh Eek-i (elukaaslase poolt), laen minu makstud tänaseks 30tuh/€, koos intressidega, veel tasumata laenujääk 17tuh/€ ja intressid 3500€, kõik kommunaalmaksed, maamaks, kindlustus tasutud vaid minu poolt. Küsimus, kas kinnisvara ja kodused varad jagunevad täies mahus 50/50 või on siin mingi tõendamisvõimalus ühe osapoole kasuks? Kas sugulaste tehtud annetused vara või remondimaterjalide ostuks saab arvestada vara jagamisel ühe osapoole kasuks? Kes katab laenujäägi (laen ainult minu nimel, lõpp 2037)? Palun nõustamist ja võimalusel arvutuskäiku.

Küsimuses teatavaks tehtud asjaolude kohaselt oli abikaasadel abielu vältel 2008-2026 abikaasade ühisvara – varaühisus,  perekonnaseaduse (PKS) § 25 kohaselt läksid selle kestel omandatud esemed (sh kodune vara) ning muud varalised õigused abikaasade ühisomandisse. Ühisvarasse kuulusid ka mõlema abikaasa sissetulekud. Lahusvaraks oli ühe abikaasa poolt enne abielu 2007.a omandatud kinnisasi. Kinnisasja omanik kandis abielu vältel ühisvara (oma sissetulekute) arvel tema lahusvarasse kuulunud kinnisasjaga seotud pangalaenu, remondi, korrastamise ja hoolduskulud, tema kinnisvara väärtus suurenes ühisvara arvel tehtud kulude tõttu. Kui kinnisvara korrastati ka suguastelt selleks otstarbeks üleantud raha arvel, siis seda saaks vara jagamisel arvestada juhul, kui raha üleandmist ja selle kasutamist saab dokumentaalselt ja selgelt tõendada.

Küsija selgitustel sõlmisid abikaasad 2021. a notariaalse kokkuleppe, mille alusel jagati lahusvaraks olnud kinnistu kaheks, mõlema abikaasa kaasomandisse kuulus ½ ulatuses kinnisvara omand. Kinnisvara osas tehtud 2021.a muudatus on antud juhul määrava tähtsusega, oluline on teada, milles abikaasad siis kokku leppisid. Siin on võimalik kaks varianti: kas lepiti kinnisvara osas kokku kaasomandis või abikaasade ühisomandis. Kui kinnisvara läks 1/2 ulatuses abikaasade kaasomandisse, siis sellisel juhul on kinnisasi juba kaasomanike vahel jagatud, nende osade suurused on määratud ning seda vara ei ole vaja enam jagada. Kaasomanikud peavad kandma kaasomandiga kaasnevat laenukohustust. Kui pärast abielu lahutamist maksab laenu vaid üks kaasomanik, tekitab tal õigus nõuda teiselt kaasomanikult kantud laenu- ja muude kinnisvara kulude hüvitamist pooles ulatuses. Kui kinnisvara läks abikaasade ühisomandisse, siis seda vara on võimalik pärast abielu lahutamist jagada, mille käigus jagatakse ära ka kinnisvaraga seotud kohustused, sh pangalaen.

Abikaasadel oli 2021.a kokkuleppe sõlmimisel võimalus lahendada omavahel kuni kinnisvara jagamiseni kantud kulude ja nende võimaliku vastastikuse hüvitamise küsimus. Kui kokkuleppes on nende kulude hüvitamine määratud, siis tuleb need hüvitada kokkulepitud korras. Kui kokkuleppes puudub nende kulude hüvitamine, siis seega puudusid kokkuleppe sõlmimise ajal abikaasadel kinnisvara kulude osas vastastikused nõuded. Sellisel juhul ei ole võimalik enne 2021.a kantud kulude hüvitamise juurde enam tulla. Soovitame pöörduda asjaolude selgitamiseks juristi poole.

Tere! Mul on selline olukord, et minu nimel olevas korteris ( mis on siiski ühisvara) elab mu abikaasa ( oleme elanud lahus peaaegu 22 a) ja ta on lasknud selle korteri nii halba seisu, et naabrid kutsusid juba politsei ja uks lõhuti maha. Arvatu, et keegi on seal surnud, kuna hais on jube ja häirib teisi. Ja mina teda sealt välja visata ei saa sest juriidiliselt tal on õigus seal elada. Aga olukord ei saa minna paremaks enne kui ta sealt välja saab. Minu poeg on huvitatud seda korda tegema kuid ei saa. Sees elav mees ei vasta meie kõnedele, ei ava ust. Mul oli korteri võti aga ta vahetas luku äa. Küsimus: kuidas seda probleemi lahendada?

Kui korter kuulub ühisvarana abikaasadele, on mõlemal abikaasal õigus seda kasutada. Ühisvara jagamiseks saab pöörduda kohtusse, kui kokkulepet ei saavutata. 
Korteriomanikud peavad omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Kui üks omanik rikub oluliselt teiste õigusi (nt hoiab korterit elamiskõlbmatuna, ohustab naabreid), võib see olla aluseks vaidluse lahendamiseks. Pöörduge korteriühistu poole, et arutada olukorda ja võimalikke meetmeid. Korteriomanike üldkoosolek saab teha asjakohaseid otsuseid, nt nõuda korteri korrastamist või rakendada muid meetmeid. 
Kui korteri seisund ohustab teisi, teavitage politseid.
Kõige tõhusamaks abinõuks probleemi lahendamisel on abikaasaga kokkuleppe saavutamine korteri kasutamise üle või ühisvara jagamine.
 

Tere Kas ja mis ulatuses on tegemist abikaasade ühisvaraga? Üks abikaasa kasutas kinnistut enne 1979. a. sõlmitud abielu. Kinnistut olid kasutanud tema sugulased juba ka varasemalt alates ca 1940. Ei oska öelda, et mis õiguslikel alustel või mis dokumendist lähtuvalt. Abiellumise hetkeks oli see osapool alustanud kinnistul maja ehitamist ja müürid olid juba püsti. Abielu kestel kinnistu privatiseeriti ning ka maja valmis lõplikult (majale ehitati ka veel juurdeosa). Maja sai kasutusloa alles ca 1998-2000. a. Kinnistusraamatus on hetkel omanikuks ainult see üks abikaasa. Kas see kinnistu koos majaga on ühisvara?

Tuvastamaks, kas kinnistu kuulub abikaasade ühisvara hulka või on tegemist ühe abikaasa lahusvaraga, tuleb hinnata vara omandamise aega ja õiguslikku alust.
Ainuüksi asjaolu, et kinnistusraamatusse on omanikuna kantud üksnes üks abikaasa, ei tähenda iseenesest, et tegemist oleks tema lahusvaraga. Kui kinnistu omandati abielu kestel ajal, mil abikaasade vahel kehtis varaühisuse varasuhe, siis kuulub ostu-müügilepingu alusel omandatud kinnistu üldjuhul abikaasade ühisvara hulka ka juhul, kui leping sõlmiti vaid ühe abikaasa nimele või maa erastamise eesõigus oli seotud ühe abikaasaga.
Kirjeldatud asjaoludel võib enne abielu alustatud ehitustegevus omada tähendust üksnes võimalike hüvitus- või tasaarvestusnõuete seisukohalt. Kui enne abielu olemas olnud ehitis või selle väärtus kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka, võib sellel abikaasal olla vastavas ulatuses nõudeõigus ühisvara jagamisel. Samas ei muuda see asjaolu iseenesest abielu ajal omandatud kinnistut lahusvaraks.

Tere, Tegemist on kahe eaka (90 ja 88) abikaasaga. Kui üks abikaasa soovib oma kinkelepinguga saadud kinnisvara edasi kinkida lastelastele, kas selleks on vaja ka teise abikaasa nõusolek tehingu tegemiseks? Kinnisvara on momendil mõlema abikaasa ainus elukoht. Teisel abikaasal, kellele kinnisvara EI kuulu, on diagnoositud raske dementsus. Kui tema nõusolek on vajalik, kas talle tuleks seada eestkoste?

Kui abikaasade vahel ei ole sõlmitud abieluvaralepingut, milles on määratud, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub varalahusus, siis on abikaasal, kes ei ole kinnisvara omanik, õigus elukoha kaitsele. See tähendab, et kui üks abikaasa soovib talle kingitud või pärimise teel saadud kinnisvara käsutada (nt kinkida), siis on vajalik ka teise abikaasa, s.t. omanikuks mitteoleva abikaasa nõusolek. Kui omanikuks mitteolev abikaasa on dementne, siis tuleb pöörduda kohtusse taotlusega määrata abikaasale eestkoste ning taotleda kohtult nõusolek tehingu tegemiseks omanikuks mitteoleva abikaasa nimel.  
Ülalnimetatud elukoha kaitse kehtestati perekonnaseaduses 01.01.2015, mis tähendab, et kui kinnisvara omandati kinke või pärimise teel enne 01.01.2015, siis olenemata abikaasade varalisest suhtest, edasisel käsutamisel ei ole vajalik omanikuks mitteolevalt abikaasalt nõusolekut, isegi kui tegemist on abikaasade ühise elukohaga.

Saamaks selgust, kas tehingusse on vajalik kaasata ka omanikuks mitteolevat abikaasat, on soovitav registreerida ennast teile sobiva notari juurde konsultatsioonile, notarite kontaktid leiate siit https://www.notar.ee/et/notarid/nimekiri

Soovime lahutada abielu, ühisvara jagamiseks kokku leppida, et üks abikaasa maksab teisele kokkulepitud summa. Kas selle kokkuleppe peab kinnitama notaris või sobib kirjalik mõlema abikaasa poolt allkirjastatud kokkulepe? Kas sellisel ilma notariaalselt kinnitamata dokumendil on mingi väärtus?

Kui ühisvara jagamine puudutab kinnisvara või äriühingu osalusi, siis neid varasid puudutav ühisvara jagamise kokkulepe peab olema sõlmitud notariaaselt tõestatud vormis. Kui ühisvara jagamisel lepitakse kokku, et üks abikaasa kohustub teisele abikaasale maksma ühisvara jagamisel hüvitist ning soovitakse hüvitise tasumine tagada läbi kinnisvarale seatava hüpoteegiga, siis see peab olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. S.t. lepitakse kokku, et kui hüvitist kohustatud tasuma abikaasa ei tasu hüvitist õigeaegselt, siis on hüvitist saama õigustatud abikaasal õigus pöörduda sundtäitmise nõudega kohtutäituri poole. Kui ühisvara jagamisel hüvitise tasumise kohustuse täitmist ei soovita tagada hüpoteegiga, siis hüvitise tasumise rikkumisel saab õigustatud abikaasa pöörduda nõudega kohtusse. Sellisel juhul saab kohtutäituri poole õigustatud abikaasa pöörduda alles peale seda, kui kohustatud abikaasa ei ole õigeaegselt hüvitist tasunud ning peale hüvitise sissenõutavaks muutumist on ta andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele või peale seda kui on saadud kohtust vastavasisuline lahend. Seega, kui ühisvara jagamise kokkulepe ei sisalda kinnisvara või äriühingu osalusi puudutavaid kokkuleppeid, siis ei pea leping olema sõlmitud notariaaselt tõestatud vormis. Samuti kui ei soovita ühisvara jagamisel hüvitise tasumist tagada hüpoteegiga, siis ei pea olema leping sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, kuivõrd notariaalne vorm ei muuda sellist lepingut automaatselt sundtäidetavaks.