Tere, Tegemist on kahe eaka (90 ja 88) abikaasaga. Kui üks abikaasa soovib oma kinkelepinguga saadud kinnisvara edasi kinkida lastelastele, kas selleks on vaja ka teise abikaasa nõusolek tehingu tegemiseks? Kinnisvara on momendil mõlema abikaasa ainus elukoht. Teisel abikaasal, kellele kinnisvara EI kuulu, on diagnoositud raske dementsus. Kui tema nõusolek on vajalik, kas talle tuleks seada eestkoste?

Kui abikaasade vahel ei ole sõlmitud abieluvaralepingut, milles on määratud, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub varalahusus, siis on abikaasal, kes ei ole kinnisvara omanik, õigus elukoha kaitsele. See tähendab, et kui üks abikaasa soovib talle kingitud või pärimise teel saadud kinnisvara käsutada (nt kinkida), siis on vajalik ka teise abikaasa, s.t. omanikuks mitteoleva abikaasa nõusolek. Kui omanikuks mitteolev abikaasa on dementne, siis tuleb pöörduda kohtusse taotlusega määrata abikaasale eestkoste ning taotleda kohtult nõusolek tehingu tegemiseks omanikuks mitteoleva abikaasa nimel.  
Ülalnimetatud elukoha kaitse kehtestati perekonnaseaduses 01.01.2015, mis tähendab, et kui kinnisvara omandati kinke või pärimise teel enne 01.01.2015, siis olenemata abikaasade varalisest suhtest, edasisel käsutamisel ei ole vajalik omanikuks mitteolevalt abikaasalt nõusolekut, isegi kui tegemist on abikaasade ühise elukohaga.

Saamaks selgust, kas tehingusse on vajalik kaasata ka omanikuks mitteolevat abikaasat, on soovitav registreerida ennast teile sobiva notari juurde konsultatsioonile, notarite kontaktid leiate siit https://www.notar.ee/et/notarid/nimekiri

Soovime lahutada abielu, ühisvara jagamiseks kokku leppida, et üks abikaasa maksab teisele kokkulepitud summa. Kas selle kokkuleppe peab kinnitama notaris või sobib kirjalik mõlema abikaasa poolt allkirjastatud kokkulepe? Kas sellisel ilma notariaalselt kinnitamata dokumendil on mingi väärtus?

Kui ühisvara jagamine puudutab kinnisvara või äriühingu osalusi, siis neid varasid puudutav ühisvara jagamise kokkulepe peab olema sõlmitud notariaaselt tõestatud vormis. Kui ühisvara jagamisel lepitakse kokku, et üks abikaasa kohustub teisele abikaasale maksma ühisvara jagamisel hüvitist ning soovitakse hüvitise tasumine tagada läbi kinnisvarale seatava hüpoteegiga, siis see peab olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. S.t. lepitakse kokku, et kui hüvitist kohustatud tasuma abikaasa ei tasu hüvitist õigeaegselt, siis on hüvitist saama õigustatud abikaasal õigus pöörduda sundtäitmise nõudega kohtutäituri poole. Kui ühisvara jagamisel hüvitise tasumise kohustuse täitmist ei soovita tagada hüpoteegiga, siis hüvitise tasumise rikkumisel saab õigustatud abikaasa pöörduda nõudega kohtusse. Sellisel juhul saab kohtutäituri poole õigustatud abikaasa pöörduda alles peale seda, kui kohustatud abikaasa ei ole õigeaegselt hüvitist tasunud ning peale hüvitise sissenõutavaks muutumist on ta andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele või peale seda kui on saadud kohtust vastavasisuline lahend. Seega, kui ühisvara jagamise kokkulepe ei sisalda kinnisvara või äriühingu osalusi puudutavaid kokkuleppeid, siis ei pea leping olema sõlmitud notariaaselt tõestatud vormis. Samuti kui ei soovita ühisvara jagamisel hüvitise tasumist tagada hüpoteegiga, siis ei pea olema leping sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, kuivõrd notariaalne vorm ei muuda sellist lepingut automaatselt sundtäidetavaks. 

Tere, Kirjutan seoses ühise kinnisvaraga. Notariaalne kokkulepe on 50:50. Samas tema on laenutaotleja ja kaastaotleja ehk laenumaksed on läinud tema kontolt. Mina olen aastate jooksul kandnud muud kulud. Kommunaalid, sisustuse ostmine, lapsega seotud kulud, auto maksed ja me pole pidanud tasaarveldus. Lahkumineku arutamisel oleme jõudnud esmasele kokkuleppele, et me oleme olnud võrdsed ja nn ühiserahakotiga. Sellegipoolest soovin ma saada kombentsatsiooni nn kinnisvara väärtuse tõusmise ulatuses, millele mul oleks õigus kui maja läheb müüki. Tema soovib laenu hetkel üle võtta. Ma ei ole kindel, et ta sellega nõustub. Mis on seda tüüpi olukorra kohtupraktika? Kuidas sellises olukorras enda ja lapse huve kaitsta.

Laps ei anna automaatselt ühele poolele suuremat omandiosa, samuti ei muuda laenumaksete erinevus omandiosa. Ühisomandi lõpetamisel või kaasomandi lõpetamisel määratakse hüvitis lähtudes kinnisasja hetke harilikust väärtusest (turuväärtusest). Kahjuks hetkel ei ole täpselt aru saada, kas kinnisvara puhul on tegemist kaasomandis oleva kinnisvaraga, ehk kas kinnistusregistrisse on kantud kumbki osapoolt ½ mõttelises osa (ehk tegemist on kaasomanikega ning soovitakse lõpetada kaasomand) või on tegemist ühisvaraga, kus kinnistusregistrisse on kantud omanikud ühisomanikena (ehk soovitakse lõpetada ühisomand). Samuti ei saa täpselt aru, kas laenuleping sõlmiti üksnes ühe osapoolega või olid laenulepinguga seotud mõlemad osapooled ja kas laenuleping sõlmiti ajal kui osapooled olid abielus või mitte ning juhul kui olid abielus, siis milline oli abikaasade varasuhte valik. 
Kohtupraktika võib olla siin väga erinev, olenevalt konkreetsest asjaoludest. Küll aga osapooltele mõtlemiseks siin, et arvestama peaks ka sellega, et see osapool, kes võtab kogu edaspidise laenu enda kanda, siis kas tema võiks tasaarvestada osaliselt hüvitise, mis ta peaks tasuma teisele osapoolele, kes omandist loobub, tema poolt ülevõetud laenu edaspidistest osa laenumaksetest.
 

Mul on selline halb situatsioon. Me lahutame oma abielu naisega. See ei ole meie üldine soov. Meil on korter, mida me ostsime abielus. See korter pidi olema nagu kingitus Meie vanematelt, aga nüüd on vaja kuidagi seda korterit jagada. Kuna ainult minu vanemad andsid Meile sissemakse jaoks vajaliku summa, oleks Minul ja Minu vanematel soovi seda korterit endale jätta. Korteri ostmisest ainult Mina tegin laenu maksmiseid, kommunaalkulude ja teisi teenuste maksmiseid. Sooviks saada konsultatsiooni selle kohta. Ma ei ole kunagi kohtuga olnud seotud ja Ma ei ole kindel kuidas õigesti pöörduda!

Kui korteriomand on ostetud abielu ajal ning juhul kui abielu ajal kehtis abikaasade varasuhtena varaühisus ning korteriomandi omandamisel ei sõlmitud abieluvaralepingut, kus nimetati, et ostetud korteriomand on ainult ühe abikaasa lahusvara, siis on tegemist ühisvaras oleva korteriomandiga ning juhul, kui soovite nimetatud korteriomandit endale, siis on võimalik abikaasaga kokku leppida, et kas ta on nõus vara jagama selliselt, et korteriomand jääb ainult teile ning te ei pea talle vara jagamise eest maksma kompensatsiooni või te lepite kokku, et teatud summa ulatuses olete te nõus tasuma talle hüvitist vara jagamise eest selliselt, et korteriomand jääb ainult teile. Juhul kui korteriomandi jagamiseks saavutate endise abikaasaga kokkuleppe, siis ei ole vaja korteriomandi jagamiseks pöörduma kohtusse, vaid pöördute teile sobiva notari (https://www.notar.ee/et/notarid/nimekiri) poole ning notar valmistab teile ette endiste abikaasade ühisvara jagamise lepingu. 
See, et sissemakseks tuli raha kingitusena teie vanematelt ei anna automaatselt alust nõuda, et teie abikaasa peaks loobuma korterist teie kasuks või asjaolu, et laenumakseid tasusite ainult teie enda nimelt ei loo samuti automaatselt alust, et teie abikaasa peaks loobuma korterist. PKS § 37 lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. PKS § 17 kohaselt kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist.
Kohtusse pöördumisel võib kohus kalduda kõrvale abikaasade võrdsuse põhimõttest juhul, kui on põhjendatud ühe abikaasa eripanus, ehk kui abikaasa suudab tõendada, et ühisvara on omandatud kas täielikult või osaliselt ühe abikaasa lahusvara arvelt ning et ühe abikaasa panused säästsid teist abikaasat ühisvarasse tehtavates kulutustest.

Kuidas oleks vara jagamine lahutuse tõttu kõige õiglasem - maja ostetud ühisvarana (ostuhind 197000), laenu jääk hetkel 187 939.15; hüpoteek majale 197 900.00 EUR; hüpoteek korteriomandile (mehe lahusvara) 93 000.00 EUR. Soovime vabastada korteriomandi hüpoteegist, et naisterahvas saaks võtta üle maja laenu ja saada ainuomanikuks. Hetkel kehtiv hindamisakt majale 218000. Kui suurt rahalist osa on võimalik mehel saada?

Siin on nüüd palju küsimusi koos. Alustame sellest, et abielu jooksul soetatud vara on ühisvara, kui ei ole valitud varalahususe reźiimi. Ühisvaraks on mitte ainult nö positiivne vara, vaid ka rahalised kohustused ehk laenud. Kui te olete abielu jooksul ostnud pangalaenuga maja, siis ühisvaraks on nii maja, kui pangalaen.

Kui soovite vara jagada nii, et maja ja laenujääk jääksid ühele abikaasadest, siis see eeldab laenuandja ehk panga nõusolekut. Pank peab olema nõus laenulepingu ümbervormistamisega. Pank ei pruugi sellega nõus olla, sest ainult ühe abikaasa sissetulek ei pruugi olla panga silmis piisavalt suur, et laenumakseid tasuda. 

Kui pank on nõus laenulepingu ümber vormistamisega ainult ühe abikaasa nimele, siis saate selle niimoodi ära korraldada. Kirjutate, et korter on mehe lahusvara. Kui see nii on, siis korter ei puutu vara jagamisel üldse asjasse.

Meie ei saa anda soovitusi vara jagamise osas. Selles, kuidas vara jagada, peate omavahel ja kui vaja, siis ka pangaga, kokkuleppele jõudma. 

Vara jagamise saab ära vormistada notar. Notari käest on teil samuti võimalik vara jagamise juriidilise poole osas nõu küsida. 

Soovin vara juurdekasvu tasaarvestuse abieluvormi paremini mõista ning palun teilt abi näidete läbi töötamisel. Lihtsuse mõttes kõikide näidete puhul abikaasa 2 alustas ja lõpetas 0 euroga. Näide 1: Abikaasa 1 alustas 0 euroga ning läbi palgatöö on tal abielu lõpus kontol 1000 eurot. Juurdekasvu tasaarvestuseks maksab ta abikaasa 2-le 500 eurot? Näide 2: Abikaasa 1 alustas 0 euroga kontol ja abielu eelsest ajast korteriga väärtuses 100 000 eurot. lahutades on tal 0 eurot kontol ja seesama korter on väärtusega 200 000 eurot. Kui palju maksab ta abikaasa 2-le? Näide 3: Abikaasa 1 alustas 0 euroga kontol ja ja abielu eelsest ajast ettevõttega väärtuses ~10 000 eurot. Abielu vältel ta töötas ettevõtte juhina miinimumpalga eest ja kasvatas ettevõtet. Lahutuse ajaks on ta kontol 1000 eurot ning ettevõtte väärtus on ~110 000 eurot. Kui palju maksab ta abikaasa 2-le?

Kui abiellumisel on valitud või abieluvaralepinguga seatud vara juurdekasvu tasaarvestus, siis tasaarvestatakse abikaasade vahel kummagi abikaasa varale varasuhte kestel lisandunud osa (soetisvara), kusjuures vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe ei mõjuta abikaasade varaliste õiguste kuuluvust, mille abikaasa oli omandanud enne varasuhte jõustumist või mille abikaasa omandab varasuhte kestel (Perekonnaseadus (PKS) § 40).
Seega vara juurdekasvu tasaarvestuse puhul on oluline mõista, et omandatav vara saab olema selle abikaasa oma, kelle nimele vara omandatatakse. Lahutuse korral ei teki teisel abikaasal nõuet omandile. Küll aga võib tekkida abikaasal rahaline nõue juurdekasvu (ehk soetisvara) pealt. St abielu lõppedes selgitatakse välja mõlema abikaasa soetisvara ning kui ühe abikaasa soetisvara osutub suuremaks  teise abikaasa soetisvarast, siis see abikaasa, kelle soetisvara osutus suuremaks kohustub tasuma teisele abikaasale pool soetisvarade väärtuse vahest.
Seega valemina suurem soetisvara miinus väiksem soetisvara jagada 2-ga. 
PKS § 47 annab soetisvara mõiste. Soetisvara on vara, mille võrra abikaasa koguvara ületab tema põhivara. Kui koguvara osutub väiksemaks kui põhivara, loetakse soetisvara võrdseks nulliga.
Seega valemina koguvara (s.o varade turuväärtus (abielu lõpu seisuga) pluss rahalised õigused miinus kohustused) miinus põhivara (vara, mis oli abielu alguses) võrdub soetisvara (kusjuures, kui koguvara jääb alla põhivara, siis loetakse soetisvara väärtuseks 0).
PKS § 48 annab koguvara mõiste. Koguvara on varasuhte lõppemise seisuga abikaasale kuuluvate asjade hariliku väärtuse (TsÜS § 65 kohaselt on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind)) ning rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste rahas väljendatav summa. (2) Abikaasa koguvarale arvestatakse juurde summa, mille võrra see vara on vähenenud seetõttu, et abikaasa pärast vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte tekkimist: 1) on teinud kinkeid, mis ei tulene tema kõlbelisest kohustusest või viisakusreeglite järgimisest, 2) on raisanud vara või 3) on teinud tehinguid eesmärgiga seada teine abikaasa soetisvara tasaarvestamisel halvemasse olukorda. Eelnevas lõikes nimetatud summat ei arvestata koguvarale juurde, kui selline vara vähendamine on aset leidnud rohkem kui 1 aasta enne varasuhte lõppu või kui teine abikaasa kingete või tehingute tegemise või vara raiskamisega nõus oli. 
PKS § 49 annab põhivara mõiste. Abikaasa põhivara koosneb: 1) varast, mis kuulus abikaasale vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte jõustumise hetkel; 2) varast, mille abikaasa on omandanud varasuhte kestel kinke, muu tasuta käsutuse või pärimise teel; 3) talle tervisekahjustuse ja kehavigastuse tekitamisest tulenevatest õigustest; 4) talle riikliku ja kohustusliku pensionikindlustuse alusel kuuluvatest õigustest; 5) tema põhivara hulka kuuluva eseme või õiguse alusel omandatud varast, sealhulgas põhivaraga tehtud tehinguga omandatud varast ning varast, mille ta omandab hüvitisena või vastutasuna tema põhivara hulka kuuluva eseme võõrandamise, hävimise, rikkumise või äravõtmise eest. (2) Põhivara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse selle abikaasa soetisvara hulka, kelle põhivara esemega seoses on kulutused tehtud. (3) Selle vara väärtus, mille kuulumist abikaasa põhivara hulka ei ole tõendatud, arvatakse tema soetisvara hulka.

Sinu näidete puhul:

Näide 1: Abikaasa 1 alustas 0 euroga ning läbi palgatöö on tal abielu lõpus kontol 1000 eurot. Juurdekasvu tasaarvestuseks maksab ta abikaasa 2-le 500 eurot?

Abikaasa 1:
Põhivara = 0 €
Koguvara = 1000 €
Soetisvara = 1000 – 0 = 1000 €

Abikaasa 2:
Soetisvara = 0 €

Tasaarvestus:
(1000−0)/2=500

Näide 2: Abikaasa 1 alustas 0 euroga kontol ja abielu eelsest ajast korteriga väärtuses 100 000 eurot. lahutades on tal 0 eurot kontol ja seesama korter on väärtusega 200 000 eurot. Kui palju maksab ta abikaasa 2-le?

Abikaasa 1:
Põhivara = 100 000 € (korter enne abielu)
Koguvara = 200 000 € (korteri väärtus lahutuse ajal)
Soetisvara = 200 000 – 100 000 = 100 000 €

Abikaasa 2:
Soetisvara = 0 €

Tasaarvestus:
(100 000−0)/2=50 000

Näide 3: Abikaasa 1 alustas 0 euroga kontol ja abielu eelsest ajast ettevõttega väärtuses ~10 000 eurot. Abielu vältel ta töötas ettevõtte juhina miinimumpalga eest ja kasvatas ettevõtet. Lahutuse ajaks on ta kontol 1000 eurot ning ettevõtte väärtus on ~110 000 eurot. Kui palju maksab ta abikaasa 2-le.

Abikaasa 1:
Põhivara = 10 000 € (ettevõte)
Koguvara = 111 000 € (ettevõte 110 000 € + raha = 1000 €)
Soetisvara = 111 000−10 000=101 000 €

Abikaasa 2:
Soetisvara = 0 €

Tasaarvestus:
(101 000−0)/2=50 500

Abielludes tegime taasarverdus abiellulepingut. Nüüd 14a hiljem lahutasime. Lahutades notar ütles meile, et sellise lapinguga Eestis pole veel keegi lahutanud, et see väga ajakulukas ja täpseid juhendeid polegi. Ma siiski sooviks vara jagada, teine pool ei ole nõus (ehk maja ja auto). Kust ma peaksin alustama?

Abikaasad saavad sõlmida notaris notariaalselt tõestatud kokkuleppe soetisvara tasaarvestamise kohta. Selleks peavad abikaasad esitama notarile soetisvara nimekirja ning summa, mille kohustub üks abikaasa teisele tasuma seoses sellega, et tema rikastus teise abikaasa arvelt.

Soetisvara tasarvestamise kokkuleppe võib sõlmida teile sobivas notaribüroos, ei pea olema sama büroo, kus te sõlmisite lahutuse. Oluline on see, et te mõistate, et nimetatud kokkuleppega omandite suhe ei muutu, see vara, mis kellegi abikaasa nimel juba on, siis see on tema oma, kokkuleppe sisuks on soetisvarade tasaarvestamisest tulenev rahaline nõue.

Kui abikaasad valivad abiellumisel varasuhteks vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte, siis see tähendab, et abielu lõppemisel tasaarvestatakse abikaasade vahel kummagi abikaasa varale varasuhte kestel lisandunud osa (soetisvara). Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte lõppedes on kumbki abikaasa kohustatud andma teisele abikaasale kirjaliku ülevaate oma vara seisu kohta. Kumbki abikaasa võib nõuda, et ta kutsutaks niisuguse ülevaate koostamise juurde ning et selgitataks välja varaesemete ja kohustuste väärtus.

Soetisvara mõiste (PKS § 47), koguvara mõiste (PKS § 48), põhivara mõiste (PKS § 49)

Tere! Minu emal on korter, mis soetatud vist aastal 1980. Sel ajal olid nad isaga abielus. Seal olid erinevatel aegadel mängus kooperatiiv, osamaksed, erastamine, EVPd jms. Minul ühtegi dokumenti selle kohta pole, samuti ei saanud ma midagi praegusest ühistust ega Tartu maakohtust. Korteri omanik on kogu aeg olnud minu ema, tema on teinud omal ajal ka kooperatiivi osamakseid ning korteri erastanud. Abielu lahutati 1990.a. Isa suri 1994.a. Tema pärimistunnistuses oli välja toodud kogu temale kuuluv vara, sellest korterist polnud seal aga sõnagi. Üks notar väidab, et korter on siiski ema-isa ühisvara. Teine notar viitab tsiviilseadusele (§ 155 lõige 1), mis ütleb, et ühisvara jagamise nõue aegub 30 aastat peale abielu lahutamist. Kolmas notar ütleb, et kuna korter on kogu aeg olnud minu ema oma ja on seda ka praegu, kuna dokumente sellest ajast säilinud ei ole ja omaaegsete kooperatiivkorterite teema ongi natuke hall ala, ütleks tema, et korter ei ole ühisvara ning kuulub ainult minu emale. Milline versioon on siis õige? Tänan ette vastuse eest.

Kui korter erastati perioodil kui teie ema oli abielus, siis eelduslikult on tegemist ühisvaras oleva korteriomandiga, isegi kui registrisse oli kantud teie ema nimi, kuid kui teil on tõendeid, mis tõendavad, et teie emale kuulus üksi õigus korteriomandi omanikuks saada, siis on tegemist teie emale kuuluva lahusvaraga.
Perekonnaseadus § 27 lg 6 kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Seega seni kuni ei ole tõendatud, et tegemist on teie emale kuuluva lahusvaraga, siis eeldus on, et tegemist on ühisvaraga. Asjaolu, et kinnistusregistrisse on korteriomandi omanikuna kantud üksnes teie ema, ei ole tõenduseks, et tegemist on tema lahusvaraga, tegemist võib olla nö ebaõige kandega, kuna sel perioodil kantigi registrisse pigem üks abikaasadest. 
Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-23-09 on välja toodud: Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 211 kohaselt on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Korteriomandi seadmisel saab (saavad) selle omanikuks isik(ud), kes oli(d) korteri kui vallasasja omanik(ud). Vallasasjana ühisvaraks olnud korter on abikaasade ühisvara ka korteriomandina vaatamata sellele, et korteriomand kinnistati ühe abikaasa nimele.
Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-164-05 on välja toodud: Elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu ja liikmelisuse alusel korteriomandi kinnistamine abielu ajal ei muuda korteriomandit perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks, kui osamaks kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka. EES § 218 lg 3 viimase lause järgi anti korteriomandite seadmisel elamualune maa korteriomanike kaasomandisse tasuta ning EES § 2112 järgi oli moodustatava korteriomandi registriosa avamine riigilõivuvaba. Seega ei tulnud abikaasadel abielu ajal elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu baasil korteriomandi kinnistamisel kasutada märkimisväärseid rahalisi vahendeid. Seega sellisel juhul ei muutunud korter erastamisel abikaasade ühisvaraks. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-164-05 on välja toodud: Kui vallasasjaks oleva korteri baasil tekib korteriomand abielusuhete ajal, ei muutu korteriomand PKS § 14 lõikest 1 tulenevalt abikaasade ühisvaraks, kui see kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka.
Kui teie isa suri ning vormistati pärimistunnis, siis võis nimetatud tunnistusest jääda teie ema nimele registreeritud korteriomand nimetamata, kuna pärimismenetlust viiv notar ei teadnud, et teie ema nimele on registreeritud vara. Teisest küljest võis pärimismenetlust läbiviival notaril oll teave, et tegemist oli teie ema lahusvaraga. 

Tere, Olen hetkel lahutusprotsessis oma abikaasaga ja soovin saada õiguslikku nõu vara jagamise osas. Olukord on järgmine: Meie abieluvararežiim on ühisvara. Abielu ajal, detsembris, soetati maja. Maja ostmiseks võeti eluasemelaen kahele, kuid igakuised laenumaksed tehakse abikaasa kontolt. Suur osa sissemaksest maja ostul pärines abikaasa enne abielu omandatud korteri müügist (st tema lahusvarast). Palun selgitage: Kuidas jagatakse sellises olukorras ühisvara, eelkõige nimetatud maja? Kuidas mõjutab vara jagamist asjaolu, et sissemakse tehti peamiselt ühe poole lahusvara arvelt? Kas ja kuidas arvestatakse laenumakseid, mida on tehtud ühe poole kontolt, kui laen on võetud kahele? Kuidas käsitletakse kommunaalkulusid ja muid jooksvaid kulusid: kes on kohustatud neid tasuma lahutuse ajal; kuidas jagatakse juba tasutud või tasumata arved; kas elamine või mitteelamine majas mõjutab kohustusi? Kas ühel poolel võib tekkida õigus hüvitisele või tagasinõudele seoses lahusvara arvelt tehtud sissemaksega pärast ühisvara jagamist? Ette tänades Lugupidamisega

Kui abieluvarareźiimiks on ühisvara, siis on kogu abielu jooksul soetatud vara ühisvara. Samuti on ka abielu ajal võetud laen ühisvara. Tähtsust ei oma see, kelle kontolt tehakse laenu tagasimakseid. Abielu lahutamisel lõpeb ühisvara reźiim, kuid asjaolu, et maja ja laen on ühisvaras, ei muutu. Ühisvara jagamist saab teostada kas kohtuväliselt notaribüroos (kui pooled saavutavad kokkuleppe) või kohtu kaudu. Ühisvara jagamisel saab abikaasa, kelle lahusvara arvelt tehti sissemakse, nõuda selle hüvitamist ühisvara arvelt ehk siis saab nõuda, et tema osa ühisvarast oleks selle võtta suurem. Vastava õiguse annab Perekonnaseaduse § 34 lg 2.

Pärast abielu lahutamist, kuid enne ühisvara jagamist, muutub olukord kulude kandmise ja laenumaksete tegemise osas. Ühisvaraga seotud kulusid peavad kandma ühisomanikud võrdselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kui pärast abielu lahutamist, kuid enne ühisvara jagamist tasub laenumakseid ja kannab kulusid vaid üks pool, siis on tal õigus nõuda nendest kuludest poole hüvitamist teiselt ühisomanikult. Aluse selleks annavad Asjaõigusseaduse § 70 lg 6 ja § 75 lg 1.

Kohustuste kandmist üldjuhul ei mõjuta see, kes elab majas. Kui on tõendatav, et üks pooltest takistas teisel majas elamast, siis võib sellel poolel, kes maja kasutada ei saanud, tekkida teise poole vastu kasutuseelise hüvitamise nõue. Sisuliselt tähendab see seda, et võetakse aluseks samalaadse maja keskmine üür samas piirkonnas ja loetakse, et majas elanud pool sai selles summas hüvitist ühisvara arvel ja peab selle teisele poolele hüvitama. Sellisel juhul võiks majas mitte elanud pool vabaneda ka kommunaalkulude, elektri jms tasumise kohustusest. Aga seda kõike siiski üksnes juhul, kui tal teisest poolest tulenevatel põhjustel ei olnud võimalik majas elada. Kui ta ise vabatahtlikult kolis majast välja, siis sellise nõude esitamise õigust ei teki. 

Kas järgneva lause kohaselt on kinkelepinguga saadud objekt ühisvara abikaasaga või siiski vaid kingisaaja vara: kes kinnitab, et ta on perekonnaseisult abielus, abikaasade vahel ei ole sõlmitud abieluvaralepingut, mille kohaselt lepingu ese hakkaks kuuluma abikaasade ühisvara hulka ning käesoleva lepingu alusel omandatav lepingu ese omandatakse tema lahusvara hulka.

Eelnimetatud lause kohaselt kinnitab kingisaajaks olev abielus isik, et ta omandab lepingu eseme oma lahusvara hulka. Samas peab ta edaspidi arvestama, et kuni tal ei ole abikaasaga sõlmitud abieluvaralepingut, mille kohaselt ta võib kinke teel saadud kinnisvara üksi käsutada, siis kinkena saadud kinnisvara edasisel käsutamisel (nt müümine, koormamine piiratud asjaõigustega (nt hüpoteegi seadmine, isikliku kasutusõiguse seamine jmt) peab ta arvestama, et lepingu sõlmimisele kutsutakse ka omanikuks mitteolev abikaasa, kui kingitav kinnisvara on kasutatav kingisaaja perekonna eluasemena või kui omanikuks mitteolev abikaasa kasutab seda oma eluasemena.