Tere! Tänan varasema õigusliku selgituse eest. Sooviksin täpsustada, kuidas määratakse lapse ema ülalpidamise summa perekonnaseaduse § 111 lõike 2 alusel. Minu olukord on järgmine: mul on 1 aasta ja 4 kuu vanune laps. Lapse isaga ei ole me abielus olnud, kuid elasime koos. Praegu olen lapsehoolduspuhkusel ning minu viimane vanemahüvitise makse laekub jaanuaris. Soovime lapse isaga lahku kolida ning mul oleks vaja üürida korter, kus elada koos lapsega. Sooviksin teada: 1. Milliste põhimõtete alusel arvutatakse lapse ema ülalpidamise suurus? Kas selleks on olemas kindel arvutusmeetod või tuleb esitada oma igakuiste põhjendatud kulude arvestus? 2. Kas ülalpidamise suuruse määramisel võetakse arvesse minu osa üürist ja kommunaalkuludest, toidukuludest, transpordikuludest ning muudest igapäevastest vajalikest kuludest? 3. Kas lapse isa peab osalema minu ülalpidamises ka siis, kui saan osaliselt vanemahüvitist või hakkan töötama osalise tööajaga? Kuidas mõjutab osalise või täistööajaga tööle asumine minu õigust ülalpidamisele? 4. Kuidas hinnatakse lapse isa maksevõimet, kui tema ametlik töötasu on ligikaudu 1200 eurot kuus, kuid tal võib olla ka muid ettevõtlusega seotud tulusid? 5. Kas lapse ema ülalpidamise nõuet ja lapse elatise nõuet saab esitada samal ajal? Kas lapse isa ülalpidamiskohustuse hindamisel arvestatakse ka seda, et pean lapsega eraldi üürikorterisse kolima? 6. Kas on võimalik saada näidis või juhis, kuidas koostada lapse ema ülalpidamise nõude jaoks igakuiste kulude arvestus ning milliseid dokumente ja tõendeid tuleks esitada? Sooviksin enne eraldi elama kolimist aru saada, millisele ülalpidamisele mul on seaduse järgi õigus ning kuidas oma nõuet põhjendada. Tänan ette vastuse eest! Lugupidamisega https://www.juristaitab.ee/et/oiguslik-hinnang-lapse-ema-ulalpidamisele-lapse-elatisele-ja-eluasemekulude-katmisele-vanemate

Kirjeldatud asjaoludel võib Teil olla õigus nõuda lapse isalt enda ülalpidamist perekonnaseaduse (PKS) § 111 lõike 2 alusel. See säte näeb ette, et kui emal ei ole lapse eest hoolitsemise tõttu võimalik sissetulekut saada, on lapse isa kohustatud talle ülalpidamist andma. Ülalpidamiskohustus lõpeb lapse sünnist alates kolme aasta möödumisel (PKS § 111 lg 2). Selle nõude esitamiseks ei pea vanemad olema abielus. Oluline on, et lapse isadus oleks õiguslikult kindlaks tehtud ning et lapse eest hoolitsemine takistaks Teil sissetuleku saamist (PKS § 111 lg 2).

1. Kuidas määratakse lapse ema ülalpidamise suurus?

Seaduses ei ole lapse ema ülalpidamise jaoks ette nähtud kindlat arvutusvalemit ega kindlat miinimumsummat. Ülalpidamise suuruse määramisel hinnatakse Teie põhjendatud vajadusi ja tavapärast elulaadi ning seda, millises ulatuses suudate neid vajadusi katta enda sissetulekute ja muude rahaliste vahenditega (PKS § 99 lg-d 1-2; PKS § 111 lg 2).

Riigikohtu praktika järgi tuleb lapse ema ülalpidamisnõude hindamisel välja selgitada tema põhjendatud kulutused ja see, millise osa neist saab ta katta enda sissetulekute, sealhulgas riiklike ja kohalike toetuste ning hüvitiste arvel. Kui ema enda vahenditest ei piisa põhjendatud vajaduste katmiseks, peab isa andma ülalpidamist ulatuses, milles ema ei suuda ennast ise ülal pidada (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-198-13, p-d 16 ja 18).

Seetõttu soovitan koostada igakuiste põhjendatud kulude arvestuse. Märkige sinna oma tavapärased vajalikud kulud, igakuised sissetulekud ja toetused ning arvutage välja summa, mis jääb põhjendatud vajaduste katmiseks puudu. Ülalpidamisnõude suurus peab olema põhjendatud konkreetsete asjaolude ja tõenditega (PKS § 99 lg-d 1-2; PKS § 111 lg 2).

2. Kas arvesse võetakse üüri, kommunaal-, toidu- ja transpordikulusid?

Jah, Teie enda põhjendatud eluaseme-, toidu-, transpordi-, tervise- ja muud igapäevased vajalikud kulud võivad olla osa Teie ülalpidamisvajadusest. Kulude hindamisel tuleb lähtuda nende vajalikkusest ja mõistlikust suurusest ning Teie tavapärasest elulaadist (PKS § 99 lg-d 1-2).

Kui kolite lapsega eraldi üürikorterisse, võib põhjendatud osa üürist ja kommunaalkuludest olla Teie enda ülalpidamisvajaduse osa. Samas ei tähenda see, et lapse isal oleks automaatselt kohustus tasuda kogu Teie valitud korteri üür. Hinnata tuleb tegelikke eluasemekulusid, Teie sissetulekuid ja isa maksevõimet (PKS § 99 lg-d 1-2; PKS § 102 lg 1).

Oluline on eristada Teie enda ülalpidamist ja lapse ülalpidamist. Lapse ema ülalpidamisnõue ei hõlma lapse enda vajadusi; lapse kulud tuleb esitada eraldi lapse elatise arvestuses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-198-13, p 18).

Seega soovitan jagada eluasemekulud arvestuses selgelt kaheks: Teie enda põhjendatud eluasemekulu ja lapse eluasemekulu osa. Sama kulu ei tohiks põhjendamatult mõlemas nõudes täies ulatuses arvesse võtta.

3. Kas õigus ülalpidamisele säilib vanemahüvitise saamise või tööle asumise korral?

Vanemahüvitise saamine ei välista iseenesest õigust lapse isalt ülalpidamist nõuda. Vanemahüvitis ja muud toetused tuleb siiski arvesse võtta Teie enda käsutuses olevate vahenditena, kui hinnatakse, kas suudate oma põhjendatud vajadusi ise katta (PKS § 99 lg-d 1-2; PKS § 111 lg 2; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-198-13, p 16).

Kui Teie vanemahüvitise maksmine lõpeb jaanuaris ja lapse eest hoolitsemine takistab Teil sissetuleku saamist, võib see toetada ülalpidamisnõude esitamist. Samas tuleb hinnata Teie olukorda tervikuna, sealhulgas võimalikke muid sissetulekuid ja toetusi (PKS § 99 lg-d 1-2; PKS § 111 lg 2).

Osalise tööajaga tööle asumine ei lõpeta automaatselt õigust ülalpidamisele. Oluline on, kas lapse eest hoolitsemise tõttu on Teil jätkuvalt piiratud võimalus sissetulekut teenida ning kas Teie enda vahenditest piisab põhjendatud vajaduste katmiseks. Kui tööle asumise tõttu suureneb Teie sissetulek ja suudate oma vajadused ise katta, võib ülalpidamisvajadus väheneda või ära langeda. Kui aga saate töötada vaid osalise tööajaga lapse hooldamise tõttu ja sissetulekust ei piisa põhjendatud vajaduste katmiseks, võib õigus ülalpidamisele säilida osaliselt (PKS § 99 lg-d 1-2; PKS § 111 lg 2).

Täistööajaga tööle asumisel tuleb samuti hinnata tegelikku olukorda. Kui lapse eest hoolitsemine enam sissetuleku teenimist ei takista ja Teie enda vahendid on põhjendatud vajaduste katmiseks piisavad, võib PKS § 111 lõike 2 alusel nõude esitamise eeldus ära langeda.

4. Kuidas hinnatakse isa maksevõimet?

Isa ametlik töötasu, ligikaudu 1200 eurot kuus, on üks asjaolu, mida tuleb tema maksevõime hindamisel arvestada. Hinnata tuleb ka tema muud sissetulekud, vara, kohustused ja üldine varaline seisund (PKS § 102 lg 1; PKS § 111 lg 2¹).

Kui Teil on põhjendatud alus arvata, et isal on lisaks töötasule ettevõtlusega seotud tulusid, võite sellele ülalpidamisnõudes viidata ja esitada olemasolevad tõendid. Kohus hindab vaidluse korral poolte esitatud tõendeid ning võib menetlusreeglite alusel nõuda asja lahendamiseks vajalike andmete esitamist.

PKS § 111 lõike 2¹ järgi tuleb hinnata ka seda, kas isa suudab Teile ülalpidamist anda, kahjustamata enda tavapärast ülalpidamist. Kui ta selleks ei ole võimeline, võib seaduses sätestatud tingimustel tekkida ülalpidamiskohustus isikutel, kes on kohustatud ülalpidamist andma järgmisena (PKS § 111 lg 2¹).

Seega ei saa üksnes ametliku töötasu põhjal järeldada, millises summas peab isa Teile ülalpidamist maksma. Vajalik on hinnata tema tegelikku varalist seisundit ja Teie põhjendatud vajadusi.

5. Kas lapse ema ülalpidamist ja lapse elatist saab nõuda samal ajal?

Jah. Tegemist on kahe erineva nõudega. Teie isiklik ülalpidamisnõue põhineb PKS § 111 lõikel 2 ning selle eesmärk on katta Teie põhjendatud vajadused juhul, kui lapse eest hoolitsemine takistab Teil sissetulekut saada. Lapse elatise nõue põhineb muu hulgas PKS §-del 96, 97 ja 100. Mõlemad vanemad on kohustatud last ülal pidama ning vanem, kes ei ela lapsega koos või ei osale tema kasvatamises, täidab oma kohustust üldjuhul elatise maksmisega (PKS § 96; § 97 p 1; § 100 lg 2).

Lapse elatise suuruse hindamisel võetakse arvesse lapse vajadusi ja vanemate varalist seisundit. Lapse eluasemekulu võib olla osa lapse ülalpidamiskuludest (PKS § 99 lg-d 1-2; § 102 lg 3). Mõlemad vanemad peavad osalema lapse ülalpidamises vastavalt seaduses sätestatud põhimõtetele (PKS § 105 lg 3). Seega võite taotleda nii enda põhjendatud ülalpidamist kui ka lapsele elatist. Nõuete esitamise täpne menetluslik korraldus sõltub asjaoludest ning selle võib vajaduse korral juristiga läbi arutada. 

6. Kuidas koostada kulude arvestus ja milliseid tõendeid esitada?

Soovitus koostada igakuine tabel, kus on eraldi välja toodud Teie enda kulud, lapse kulud, sissetulekud ja igakuine puudujääk.

Näiteks:

• eluasemekulud: üür ja kommunaalkulud, eristades enda ja lapse osa;
• toit ja esmatarbekaubad;
• transport;
• tervisega seotud vajalikud kulud;
• sidekulud ja muud põhjendatud igapäevakulud;
• igakuised sissetulekud, sealhulgas vanemahüvitis ja muud toetused;
• summa, mis jääb põhjendatud vajaduste katmiseks puudu.

Võimalusel lisage kulude kohta tõendid: üürileping, kommunaalarved, pangakonto väljavõtted, transpordikulude tõendid, tervisekulude dokumendid ning vanemahüvitise ja muude toetuste suurust tõendavad dokumendid. Isa maksevõime kohta lisage olemasolev teave tema töötasu ja võimalike muude tulude kohta.

Tõendite eesmärk on näidata, millised on Teie põhjendatud vajadused, millised vahendid on Teil nende katmiseks olemas ning kui suures ulatuses on vajalik isa ülalpidamine (PKS § 99 lg-d 1-2; § 102 lg 1; § 111 lg 2).

Kokkuvõte

Kirjeldatud asjaoludel võib Teil olla õigus nõuda lapse isalt enda ülalpidamist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, kui lapse eest hoolitsemine takistab Teil sissetulekut saada ja Teie enda vahenditest ei piisa põhjendatud vajaduste katmiseks (PKS § 111 lg 2; § 99 lg-d 1-2).

Vanemahüvitise lõppemine, eraldi elama kolimine ja võimalik osalise tööajaga töötamine – neid kõike tuleb hinnata koos Teie tegelike sissetulekute, kulude ning lapse isa varalise seisundiga. Lapse enda kulud tuleks esitada eraldi lapse elatise nõudes.

Soovitan koostada kulude arvestuse juba enne eraldi elama kolimist, säilitada kulusid tõendavad dokumendid ning teha lapse isale kirjalik ettepanek ülalpidamise suuruse ja maksmise korra kokkuleppimiseks. Kui kokkulepet ei saavutata, võib nõude esitada kohtusse. Arvestada tuleb ka PKS §-s 112 sätestatud nõude aegumise reeglitega.

Soovin saada õigusabi seoses oma lapse X äraviimise ja lastekaitse tegevusega. Pärast minu positiivset narkotesti võeti laps minu juurest ära ja sellest ajast saadik ei ole ma teda näinud. Soovin teada, kas kõik toimus seaduslikult, millised dokumendid ja kohtuotsused peavad olemas olema ning mida saan teha, et oma lapsega kohtuda ja tema elus osaleda. Mind teeb murelikuks ka see, et minu teada ei ole lapse isa tarvitamist samamoodi kontrollitud, kuigi minu tegemist on sõltlasega. Isa on mind korduvalt survestanud ja ahistanud ning ma ei soovi temaga kahekesi kohtuda, kuid see ei tähenda, et ma ei tahaks oma last näha. Soovin lapsega turvalist ja neutraalset kohtumiskorraldust. Y  KOV töötajad ei ole minu meelest ka erapooletud, isiklikikud suhted lapse isapoolse vanaemaga. Soovin teada, kuidas sellises olukorras toimida ja kuhu pöörduda, kui töötajate tegevuses on olnud seaduserikkumisi. Mul on olemas sõnumid ja muud tõendid. Soovin eelkõige teada, kas lapse äraviimine ja praegune olukord on olnud seaduslikud, kuidas otsuseid vaidlustada ning mida saan teha, et võimalikult kiiresti oma lapsega kontakti taastada.

Kirjeldatud olukorras on oluline kontrollida nii lapse perekonnast eraldamise õiguspärasust kui ka seda, millisel õiguslikul alusel ei ole Teil võimalik lapsega kohtuda. Esitatud teabe põhjal ei ole võimalik lõplikult hinnata, kas ametiasutuste tegevus oli seaduslik, sest selleks tuleb tutvuda juhtumi asjaolude, tehtud otsuste ja võimalike kohtumäärustega.

1. Lapse perekonnast eraldamise õiguspärasus

Lastekaitseseaduse (LasteKS) § 33 kohaselt võib kohalik omavalitsus või Sotsiaalkindlustusamet eraldada lapse perekonnast ajutiselt enne kohtuotsust, kui lapse perekonda jätmine või vanema ja lapse vaheline suhtlus ohustab lapse elu vse viibimiskoht ja vajaduse korral vanema ning lapse suhtluskord kuni 72 tunniks alates lapse eraldamisest. Kui lõi tervist ning seaduses sätestatud tingimused on täidetud. Ajutise eraldamise otsuses määratakse lapapse eraldamist on vaja jätkata, tuleb pöörduda kohtusse hooldusõiguse ja vajaduse korral suhtlusõiguse piiramiseks.

Üksnes positiivne narkotesti tulemus ei võimalda automaatselt järeldada, et lapse eemaldamine või vanema ja lapse suhtluse täielik katkestamine oli õiguspärane. Hinnata tuleb lapse tegelikku olukorda, võimalikku ohtu tema tervisele või elule, testi tulemuse tähendust konkreetses olukorras ning seda, kas lapse turvalisust oleks saanud tagada vähem piiravate meetmetega.

Soovitan esitada kohalikule omavalitsusele kirjaliku taotluse ja paluda väljastada või tutvumiseks võimaldada kõik Teie ja lapse õigusi puudutavad dokumendid, sealhulgas:

• lapse ajutise perekonnast eraldamise otsus ja selle põhjendused;
• lapse abivajaduse ning turvalisuse hindamisega seotud dokumendid ulatuses, millele Teil on seaduslik juurdepääs;
• kohtule esitatud avaldus ja kohtumäärused, sealhulgas võimalik esialgse õiguskaitse määrus;
• lapse praeguse viibimiskoha ning Teie ja lapse suhtlemise piiramise õiguslik alus;
• selgitus selle kohta, millistel tingimustel ja millal hinnatakse suhtluse taastamise võimalust.

Kui dokumente ei ole Teile väljastatud, paluge kirjalikult teatada, kas need on olemas, millal need koostati ja millisel õiguslikul alusel on dokumentidega tutvumist võimalik piirata.

Lapsega suhtlemise taastamine

Perekonnaseaduse (PKS) § 143 lõigete 1 ja 2¹ kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning vanemate lahuselu korral määrab vaidluse korral suhtluskorra kohus. PKS § 143 lõike 3¹ alusel võib kohus määrata, et laps suhtleb vanemaga sobiva kolmanda isiku juuresolekul. Esitage kohalikule omavalitsusele viivitamata kirjalik taotlus lapsega kontakti taastamiseks. Paluge korraldada kohtumine neutraalses ja turvalises keskkonnas ning vajaduse korral spetsialisti või muu sobiva kolmanda isiku juuresolekul. Võite teha ettepaneku alustada lühikeste kohtumistega ning võimaldada vahepeal telefoni- või videokontakti.

Selgitage taotluses, et Te ei soovi lapse isaga kahekesi kohtuda tema varasema survestava ja ahistava käitumise tõttu, kuid olete valmis lapsega suhtlema turvaliselt korraldatud viisil. Vajaduse korral paluge suhtluskorra kindlaksmääramist kohtus ja uurige juristilt võimalust taotleda menetluse ajaks esialgset õiguskaitset.

Isa võimalik uimastitarvitamine ja lastekaitsetöötajate erapooletus

Kui Teil on konkreetseid andmeid või tõendeid, mis tekitavad põhjendatud muret lapse isa võimaliku uimastitarvitamise ja sellest tuleneva ohu pärast lapsele, esitage need lastekaitsele kirjalikult ning paluge hinnata lapse turvalisust mõlema vanema juures. Asjaolu, et isa tarvitamist ei ole Teie teada samal viisil kontrollitud, ei tõenda iseenesest seaduserikkumist. Hindamisel tuleb lähtuda lapse tegelikust olukorrast ja asjakohasest teabest.

Kui kahtlustate, et lastekaitsetöötajate isiklikud suhted lapse isapoolse vanaemaga mõjutavad juhtumi käsitlemist, kirjeldage konkreetselt asjaolusid, mis võivad viidata huvide konfliktile või erapoolikusele. Võite paluda kohaliku omavalitsuse juhil hinnata töötajate erapooletust ning kaaluda teise lastekaitsetöötaja määramist. Isikliku tutvuse olemasolu üksi ei tõenda rikkumist, kuid võimalikku huvide konflikti tuleb hinnata konkreetsete asjaolude põhjal.

Kuhu pöörduda võimalike rikkumiste korral?

Kui kohalik omavalitsus ei anna selgitusi või Te leiate, et lastekaitsetöötajad on tegutsenud õigusvastaselt, võite esitada kirjaliku kaebuse omavalitsuse juhile ning pöörduda Sotsiaalkindlustusameti poole, et uurida võimalust taotleda järelevalvet lastekaitsetöö korralduse üle. Avaliku võimu tegevuse ja Teie õiguste võimaliku rikkumise hindamiseks võite pöörduda ka õiguskantsleri poole.

Konkreetse haldusakti või toimingu vaidlustamiseks võib olla võimalik esitada vaie või pöörduda halduskohtusse. Haldusmenetluse seaduse § 75 järgi on vaide esitamise üldtähtaeg 30 päeva alates päevast, mil isik sai või pidi saama vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada, kui seadus ei sätesta teisiti. Kohtusse pöördumise tähtaeg ja õige menetlus sõltuvad vaidlustatavast otsusest. Seetõttu on oluline dokumentide saamisel kiiresti õigusabi küsida.

Kui Teil on olemas sõnumid ja muud tõendid, säilitage need algsel kujul. Koostage sündmuste kronoloogia koos kuupäevade, asjaosaliste ja dokumentide loeteluga. Esitage tõendid ametiasutusele või kohtule asjakohases menetluses ning hoidke alles kirjalikud taotlused ja neile saadud vastused. 

Õigusabi saamine

Kuna küsimus puudutab lapse perekonnast eraldamist, suhtlusõigust ja võimalikke vaidlustamistähtaegu, soovitan pöörduda võimalikult kiiresti perekonnaõiguse ja lastekaitse valdkonnas tegutseva juristi või advokaadi poole. Kui Teie majanduslik olukord ei võimalda õigusabi eest tasuda, uurige riigi õigusabi saamise võimalust.

Kokkuvõttes on esmatähtis saada teada, milline otsus on lapse eraldamise ja praeguse suhtluspiirangu aluseks, ning esitada kohe kirjalik taotlus turvalise kontakti taastamiseks. Lapse eemaldamise ja suhtluspiirangu õiguspärasust saab lõplikult hinnata alles pärast asjakohaste dokumentide ja asjaolude kontrollimist.

Kas lahtustuse sissekannet esitada on mõistlik ennem, kui pole jaotatud kahe vanema vahel laste jagamise graafik ja muu vara jagamine, kas see muudaks keerulisemaks järgmiseid samme minul kui emana, kas see pigem aitaks või teeb hiljemat paberimajandust raskemaks ja keerukamaks. Tänan

Lahutusavalduse esitamine enne, kui lastega suhtlemise kord ja vara jagamine on lõplikult kokku lepitud, ei ole iseenesest takistuseks abielu lahutamisele. Samas sõltub sobiv tegevuskäik sellest, kas mõlemad abikaasad soovivad lahutada ning kas laste ja vara küsimustes on võimalik mõlemaid lapsevanemaid rahuldava kokkuleppeni jõuda.

1. Kas lahutusavalduse võib esitada enne, kui kõik küsimused on lahendatud?

Jah. Kui mõlemad abikaasad soovivad abielu lahutada, on võimalik esitada ühine lahutusavaldus perekonnaseisuasutusele või notarile. Notari juures saab abielu lahutada abikaasade vastastikusel kokkuleppel ühise kirjaliku avalduse alusel (perekonnaseisutoimingute seaduse § 44 lõiked 1 ja 2; notariaadiseaduse § 64¹ lõige 1).

Lastega suhtlemise korra või ühisvara jagamise küsimustes kokkuleppe puudumine ei takista iseenesest abielu lahutamist perekonnaseisuasutuses, kui abikaasad on abielu lahutamises üksmeelel. Kui soovitakse, et kohus lahendaks koos abielulahutusega ka vaidluse laste või ühisvara üle, tuleb pöörduda kohtusse (perekonnaseaduse § 65 lõiked 1 ja 2).

Abielu lahutamine ei lahenda automaatselt laste elukoha, vanemliku vastutuse, suhtluskorra, elatise ega ühisvara jagamise küsimusi. Need tuleb lahendada eraldi kokkuleppe või vajaduse korral kohtumenetluse kaudu.

2. Kas lahutusavalduse esitamine võib muuta hilisemaid samme keerulisemaks?

Lahutusavalduse esitamine iseenesest ei võta emalt õigust taotleda lastega suhtlemise korra kindlaksmääramist, lahendada laste elukoha või vanemliku vastutuse küsimusi ega nõuda ühisvara jagamist. Lahutus ei tähenda automaatselt ka seda, et ema õigused laste või vara suhtes väheneksid.

Praktilised raskused võivad aga tekkida siis, kui lahutus vormistatakse, kuid laste igapäevane elukorraldus ja vara küsimused jäävad pikaks ajaks ebamääraseks. Näiteks võivad tekkida vaidlused laste üleandmise, nädalavahetuste, koolivaheaegade, kulude jagamise või ühisvara kasutamise üle.

Seetõttu on mõistlik hakata neid küsimusi lahendama võimalikult vara, isegi kui lahutusavalduse esitamise ajaks ei ole veel kõiges lõplikku kokkulepet saavutatud.

3. Kas lastega suhtlemise kord / graafik tuleks enne lahutust paika panna?

Lastega suhtlemise korra / graafiku lõplik kokkuleppimine enne lahutust ei ole igas olukorras kohustuslik. Laste huvides on aga, kui vanematel on olemas vähemalt esialgne selge kokkulepe selle kohta, kuidas lapsed kummagi vanemaga aega veedavad ja kuidas korraldatakse nende igapäevaelu.

Võimaluse korral võiks kokku leppida, kus lapsed peamiselt elavad; millal ja kui sageli nad teise vanemaga kohtuvad; kuidas jagunevad nädalavahetused, koolivaheajad ja pühad; kuidas korraldatakse laste transport ja üleandmine; kuidas jagatakse laste tavapärased ning erakorralised kulud.

Vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Kui vanemad kokkuleppele ei jõua, määrab suhtlemise korra vanema nõudel kohus (perekonnaseaduse § 143 lõige 2¹). Lapsega seotud vaidluste lahendamisel peab kohus lähtuma eelkõige lapse huvidest (perekonnaseaduse § 123 lõige 1). Lastega seotud kokkulepped peaksid lähtuma eelkõige laste huvidest, mitte olema läbirääkimisvahendiks lahutuse või vara jagamise üle. Kui vanemad ei jõua kokkuleppele, võib abi olla perelepitusest või vajaduse korral kohtusse pöördumisest.

4. Kas vara jagamine tuleb teha enne lahutust?

Ühisvara jagamine ei pea tingimata toimuma samal ajal abielu lahutamisega. Vara jagamise võimalused sõltuvad muu hulgas abieluvarasuhtest, ühisvara koosseisust ja võimalikest laenukohustustest. Enne vara jagamist on mõistlik koostada ülevaade kinnisvarast, sõidukitest, pangakontodel olevatest vahenditest, laenudest ja muudest varalistest õigustest ning kohustustest. Samuti tuleks kontrollida, millises vormis tuleb konkreetse vara jagamise kokkulepe sõlmida.

Varaühisuse lõppemisel jagavad abikaasad ühisvara omavahel. Ühisvara jagamise nõude võib esitada kohtule ka koos abielulahutuse hagiga (perekonnaseaduse § 37 lõige 1). Kuni vara jagamiseni kehtivad ühisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise kohta seaduses sätestatud reeglid (perekonnaseaduse § 37 lõige 2).

Lahutus ei tähenda iseenesest, et ühisvara oleks jagatud või et ema loobuks oma võimalikest varalistest nõuetest. Kui abikaasad jõuavad kokkuleppele, saab ühisvara jagamise kokkuleppe vormistada notari juures. Kui kokkulepet ei saavutata, võib olla vajalik pöörduda kohtusse.

5. Milline tegevuskäik oleks emale mõistlik?

Kui mõlemad abikaasad soovivad lahutada, kuid lastega suhtlusgraafik ja vara jagamine on veel kokku leppimata, võib lahutusmenetlusega edasi liikuda ning lahendada ülejäänud küsimused eraldi. Enne otsustamist tasub siiski hinnata, kas lahutuse kiire vormistamine on vajalik või oleks siiski kasulik saavutada esmalt kokkulepe vähemalt laste igapäevast korraldust puudutavates küsimustes.

Soovitused

1. Selgitada välja, milline vara ja millised kohustused võivad kuuluda jagamisele.
2. Koostada kirjalik ettepanek laste elukorralduse ja suhtlemise graafiku kohta.
3. Leppida kokku laste kulude jagamise põhimõtted.
4. Kui lahutamises ja vara jagamises ollakse üksmeelel, uurida notarilt, kas ja kuidas saab vajalikud toimingud vormistada.
5. Kui laste või vara küsimustes kokkulepet ei saavutata, kaaluda perelepitust või küsida õigusabi.

Kokkuvõte

Lahutusavalduse esitamine enne lastega  suhtlemise korra / graafiku ja vara jagamise kokkuleppimist ei tähenda iseenesest, et ema hilisemad õigused või võimalused halveneksid. Abielu saab vastastikusel kokkuleppel lahutada perekonnaseisuasutuses või notari juures. Laste ja vara küsimused võib lahendada eraldi, kuid neid ei ole soovitatav pikaks ajaks lahtiseks jätta.

Kõige olulisem on sisuliselt tagada, et laste igapäevane elukorraldus oleks võimalikult selge ning vara ja kohustuste jagamise küsimused saaksid teadlikult lahendatud. Kui abikaasad on lahutamise osas üksmeelel, võib notarilt küsida, milliseid kokkuleppeid saab vormistada kohe ja milliseid hiljem.

Tere! Soovin küsida õigusnõu oma olukorra kohta. Mul on 1 aasta ja 4 kuu vanune laps. Lapse isaga soovime lahku kolida, kuid me ei ole abielus olnud. Praegu olen lapsehoolduspuhkusel ega tööta ning minu viimane vanemahüvitise makse laekub jaanuaris. Mul ei ole võimalik lapsega mujale elama minna, kui üürikorterisse, kuid praegu puudub mul kindel sissetulek, mille eest üüri ja muid elamiskulusid tasuda. Sooviksin teada, kas minu olukorras kohaldub perekonnaseaduse § 111 lõige 2 ning kas mul on õigus nõuda lapse isalt enda ülalpidamist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, kuna ma ei saa praegu lapse hooldamise tõttu töötada. Mida peaksin sellises olukorras seaduse järgi tegema? Millised on lapse isa kohustused minu ja meie ühise lapse ees, kui vanemad lähevad lahku ning laps jääb ema juurde elama? Samuti sooviksin teada, kas lapse isalt on võimalik nõuda abi minu ja lapse eluasemekulude katmisel, kui mul ei ole võimalik ilma tema toetuseta üürikorterit üürida. Tänan abi ja selgituste eest!

1. Asjaolud ja õiguslikud küsimused

Pöörduja kasvatab 1 aasta ja 4 kuu vanust last. Lapse vanemad ei ole abielus olnud ning soovivad lahku kolida. Ema viibib lapsehoolduspuhkusel, tal puudub praegu töine sissetulek ning viimane vanemahüvitise makse laekub jaanuaris. Ema soovib teada, kas tal on õigus nõuda lapse isalt enda ülalpidamist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, kas isa peab osalema lapse eluasemekulude katmisel ning milliseid samme tuleks olukorra lahendamiseks astuda.

Hinnangu aluseks on eeldus, et lapse isa on õiguslikult kindlaks tehtud ehk isadus on registris või muul seaduses ettenähtud viisil tuvastatud.

2. Kas emal on õigus nõuda lapse isalt enda ülalpidamist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni?

Jah. Kirjeldatud asjaoludel võib emal olla õigus nõuda lapse isalt enda ülalpidamist perekonnaseaduse  (PKS) § 111 lg 2 alusel. Selle õiguse kasutamiseks ei pea vanemad olema abielus.

PKS § 111 lg 2 sätestab, et kui emal ei ole lapse eest hoolitsemise tõttu võimalik sissetulekut saada, on lapse isa kohustatud emale ülalpidamist andma. Seaduses ette nähtud kohustus lõpeb lapse sünnist kolme aasta möödumisel.

Käesoleval juhul on laps 1 aasta ja 4 kuu vanune ning ema selgituse kohaselt ei saa ta praegu lapse hooldamise tõttu töötada. Samuti lõpeb tema vanemahüvitise maksmine jaanuaris. Need asjaolud toetavad seisukohta, et emal võib olla õigus nõuda lapse isalt ülalpidamist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.

Oluline on eristada kahte asjaolu:

• Vanemahüvitise lõppemine ei lõpeta ega välista iseenesest lapse isa ülalpidamiskohustust.
• Samas ei tähenda lapse vanus ja ema sissetuleku puudumine automaatselt, et isalt tuleb välja mõista ükskõik milline ema nimetatud summa. Hinnata tuleb ema põhjendatud ülalpidamisvajadust ja isa tegelikku varalist seisundit.

PKS § 111 lg 2 ei eelda, et ema oleks töövõimetu meditsiinilises tähenduses. Sätte teine lause puudutab eraldi olukorda, kus ema ei saa lapse eest hoolitsemise tõttu sissetulekut teenida.

Seega on ema nõude peamine õiguslik alus PKS § 111 lg 2.

3. Millest sõltub emale makstava ülalpidamise suurus?

PKS § 99 lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. PKS § 99 lg 2 järgi võetakse arvesse kõiki eluvajadusi.

Ema ülalpidamisvajaduse hindamisel võivad olla asjakohased näiteks toit ja esmatarbekaubad, riided ja hügieenitarbed, mõistlikud eluasemekulud, kommunaalkulud ning muud vältimatud igapäevased kulutused. Ülalpidamise suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta ka ema enda sissetulekuid, sealhulgas saadavaid toetusi, ning isa sissetulekuid, vara ja muid ülalpidamiskohustusi.

PKS § 111 lg 2¹ sätestab eraldi, et kui isa ei ole oma muude kohustuste ja varalise seisundi tõttu võimeline emale ülalpidamist andma enda tavapärast ülalpidamist kahjustamata, annavad ülalpidamist isikud, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. See tähendab, et ema nõude puhul hinnatakse isa maksevõimet seaduses sätestatud tingimustel. See ei vabasta isa automaatselt kohustusest, kuid võib mõjutada temalt väljamõistetava ülalpidamise suurust ja kohustuse täitmise võimalusi.

4. Kas ema võib nõuda lapse isalt abi üürikorteri ja eluasemekulude tasumisel?

Jah, eluasemekulud võivad olla osa ema enda ülalpidamisvajadusest ning samal ajal osa lapse ülalpidamisega seotud kuludest. See ei tähenda siiski, et lapse isal oleks automaatselt kohustus tasuda kogu ema valitud korteri üür. Eristada tuleb kahte nõuet.

4.1. Ema enda eluasemekulud

Kui ema peab lapse eest hoolitsemise tõttu ise sissetuleku teenimisest loobuma või ei saa seda teha ning vajab elamiseks üürikorterit, võib põhjendatud eluasemekulu arvestada ema ülalpidamisvajaduse hulka PKS § 111 lg 2 ja § 99 lg-te 1-2 alusel.

Hinnata tuleb muu hulgas, kas eluaseme üürimine on ema ja lapse olukorras vajalik; kas üüri ja kommunaalkulude suurus on mõistlik; milline on ema enda sissetulek ja muud rahalised vahendid; milline on isa varaline seisund ja tema muud ülalpidamiskohustused. Seadus ei taga emale automaatselt õigust nõuda isalt kogu soovitud üüri tasumist. Küll aga võib ema nõuda oma põhjendatud ülalpidamisvajaduse katmist ulatuses, mis tuleneb seadusest ja konkreetsetest asjaoludest.

4.2. Lapse eluasemekulud

Lapse ülalpidamise kohustus lasub mõlemal vanemal. PKS § 96 sätestab ülalpidamiskohustuse üldpõhimõtte ning PKS § 97 p 1 järgi on alaealisel lapsel õigus ülalpidamist saada. PKS § 99 lg-te 1–2 järgi hõlmab ülalpidamine lapse vajadusi, sealhulgas tema kasvatamisega seotud kulutusi. Lapse eluasemega seotud mõistlik osa üürist ja kommunaalkuludest võib seega kuuluda lapse ülalpidamiskulude hulka. PKS § 100 lg 2 järgi täidab vanem, kes ei ela alaealise lapsega koos või ei osale tema kasvatamises, oma ülalpidamiskohustust eeskätt elatise maksmisega. Elatist tuleb kasutada lapse huvides.

Seega võib ema nõuda lapsele elatist, mille suuruse määramisel tuleb arvestada ka lapse tegelikke eluasemekulusid. Lapse elatise nõue on aga lapse nõue, mida ema esitab lapse seadusliku esindajana. Seda ei tohi samastada ema isikliku ülalpidamisnõudega PKS § 111 lg 2 alusel.

Järeldus: emal võib olla õigus nõuda isa osalemist nii enda põhjendatud ülalpidamisvajaduse kui ka lapse ülalpidamiskulude katmisel. Kogu üüri eraldi hüvitamine ei tulene seadusest automaatselt: arvesse tuleb võtta ema ja lapse vajadusi ning vältida samade kulude põhjendamatut topeltarvestamist.

5. Millised kohustused on lapse isal pärast lahkuminekut lapse ees?

Vanemate lahkuminek ei lõpeta ega vähenda iseenesest lapse isa vanemlikke kohustusi. PKS § 116 lg 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lg 2 järgi hõlmab vanema hooldusõigus kohustust ja õigust hoolitseda lapse isiku ning vara eest ja otsustada lapsega seotud asju.

PKS § 117 lg 2 järgi on vanematel, kes ei olnud lapse sünni ajal omavahel abielus, üldjuhul ühine hooldusõigus juhul, kui nad isaduse omaksvõtu tahteavaldusi esitades ei väljendanud soovi jätta hooldusõigus ainult ühele vanematest. PKS § 118 lg 1 järgi teostavad vanemad ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust üksmeeles, pidades silmas lapse heaolu.

Lapse isa kohustused hõlmavad seega muu hulgas:

1. lapse rahalises ülalpidamises osalemist;
2. lapse vajadustele vastavate elutingimuste tagamise kulude kandmist;
3. lapsega seotud olulistes küsimustes koostööd tegemist;
4. lapse heaolu arvestamist elukoha, hooldamise ja suhtlemise korraldamisel.

Kui laps jääb pärast lahkuminekut peamiselt ema juurde elama, ei tähenda see, et isa vabastatakse lapse ülalpidamiskohustusest. Isa võib täita kohustust lapsega vahetult tegeledes ja tema vajaduste eest hoolitsedes, kuid kui vanemad ei ela koos või isa ei osale lapse igapäevases kasvatamises, tuleb üldjuhul lahendada ka elatise maksmise küsimus PKS § 100 lg 2 alusel.

Lapse elatise suuruse määramisel tuleb lähtuda PKS §-dest 99–102, sealhulgas lapse vajadustest, vanemate varalisest seisundist ja seaduses sätestatud elatise arvutamise reeglitest. Täpne summa sõltub konkreetsetest asjaoludest.

6. Mida teha, kui vanemad ei jõua ülalpidamise ja eluasemekulude osas kokkuleppele?

Kõige mõistlikum on esitada lapse isale kirjalik ettepanek, milles eristatakse selgelt:

• ema enda ülalpidamise nõuet PKS § 111 lg 2 alusel;
• lapse elatise nõuet PKS §-de 96, 97, 99 ja 100 alusel;
• lapse elukoha, hooldamise ja suhtlemise korraldamist.

Ettepanekus võiks kirjeldada ema sissetulekuid, jaanuaris lõppevat vanemahüvitist, lapse hooldamisega seotud olukorda ning ema ja lapse mõistlikke igakuiseid kulutusi. Eluasemekulude puhul tasub lisada üüri ja kommunaalkulude hinnang või pakkumine.

Kui vanemad jõuavad kokkuleppele, on soovitatav vormistada see kirjalikult. Lapse ülalpidamise kokkuleppe puhul tuleb jälgida, et kokkulepe ei piiraks põhjendamatult lapse seadusest tulenevat õigust elatisele.

Kui kokkulepet ei saavutata, on võimalik kaaluda järgmisi samme:

1. Perelepitus. Lapse elukoha, suhtlemise ja muude vanemlusküsimuste kokkuleppimiseks võib pöörduda Sotsiaalkindlustusameti riikliku perelepitusteenuse poole. Teenuse kohta leiab teavet Sotsiaalkindlustusameti veebilehelt. 
2. Kohtusse pöördumine ema enda ülalpidamise nõudega. Ema saab esitada nõude PKS § 111 lg 2 alusel ning tõendada oma vajadusi ja lapse hooldamisest tingitud sissetuleku puudumist.
3. Lapse elatise nõudmine. Ema saab lapse seadusliku esindajana nõuda lapsele elatist PKS § 100 lg 2 alusel. Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada PKS §-dega 99-102.
4. Ajutise majandusliku abi taotlemine. Kui ema ei suuda tagada enda ja lapse esmavajadusi, tasub pöörduda kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonna poole, et selgitada välja toimetulekutoetuse ja võimaliku muu sotsiaalabi saamise võimalused.

7. Millist abi saab taotleda kohalikult omavalitsuselt?

Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 131 lg-te 1–2 järgi on toimetulekutoetuse eesmärk leevendada abi vajavate inimeste ja perekondade materiaalset puudust ning toetust võib saada isik või perekond, kelle sissetulek pärast seaduses ette nähtud eluasemekulude arvestamist jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri.

SHS § 132 lg-te 1 ja 4 järgi tuleb toetuse taotlemisel esitada nõutud andmed ning eluasemekulude arvestamiseks dokumendid, mis tõendavad eluruumi kasutamise õigust ja jooksval kuul tasumisele kuuluvaid eluasemekulusid.

Ema võiks seega võtta ühendust oma tegeliku elukoha järgse kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajaga juba enne seda, kui majanduslik olukord muutub kriitiliseks. Tuleb arvestada, et toimetulekutoetus sõltub seaduses sätestatud tingimustest, sissetulekutest, eluasemekuludest ja dokumentidest ning selle määramine ei ole automaatne.

Kui lapse isa ei täida lapse ülalpidamiskohustust, võib teatud tingimustel olla võimalik taotleda ka riiklikku elatisabi. Sotsiaalkindlustusameti andmetel on elatisabi võimalik taotleda kohtumenetluse, täitemenetluse ja pankrotimenetluse ajal seaduses sätestatud tingimustel. 

8. Kokkuvõte

Kirjeldatud asjaoludel on emal põhjendatud alus kaaluda lapse isalt enda ülalpidamise nõudmist PKS § 111 lg 2 alusel. See säte kohaldub ka juhul, kui vanemad ei ole olnud abielus ning emal ei ole lapse hooldamise tõttu võimalik sissetulekut saada. Seaduses sätestatud kohustus lõpeb lapse sünnist kolme aasta möödumisel.

Ema mõistlikud eluasemekulud võivad kuuluda tema enda ülalpidamisvajaduse hulka. Samal ajal tuleb lapse eluasemega seotud kulusid arvestada lapse ülalpidamise määramisel PKS §-de 99 ja 100 alusel. Isa ei pea automaatselt tasuma kogu ema valitud korteri üüri, kuid ta peab osalema lapse ülalpidamises ning võib olla kohustatud maksma emale tema põhjendatud ülalpidamisvajadusele vastavat toetust.

Soovitatav on koostada kirjalik kulude ja vajaduste ülevaade, esitada isale konkreetne kokkuleppeettepanek ning kokkuleppe puudumisel pöörduda vajaduse korral kohtusse. Samuti tasub aegsasti pöörduda kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonna poole, et selgitada välja võimalik ajutine abi eluaseme ja esmavajaduste katmiseks.

Tere Mul on küsimus seoses elatise määramisega. Kui palju on elatise miinimum määr, mis sinna sisse kuulub ja mis ei kuulu? Teine küsimus seoses peretoetustega. Lapse isa tegi pakkumise, et kuna tema saab kolmanda lapse, et siis mina annaksin enda lapse peretoetuse nende perele. Sellega nad saaksid suure peretoetust plus kolmanda lapse pealt 100€. Laps elab täielikult minuga ja käib isa juures üle nädala nädalavahetustel. Tegi pakkumise, et maksab mulle 450€ kuus senise 290€ asemel. Ehk siis tõstab elatist ja maksab 80€ peretoetuse summa mulle tagasi. Hiljem lisanduks ka autosoodustuse summa. Mina sellega nõus ei olnud. Ja pakkusin 320€ miinimum keskmine elatis(peaks olema õige) ning, et ta maksaks täielikult lapse trenni eest 42€. Eelmine aasta maksin mina laulukoori eest 20€ ja selle eest ma ei küsinud ta käest midagi. Tema aga võtab trenniraha elatise rahast maha. Ning väidab, et kui minu perre peaks sündima kolmas laps siis määraks meie ühise lapse taas mulle tagasi. Minu jaoks tundub see ebaõiglane ja riigi petmine. Ma olen aru saanud, et alates aprillist muutus elatise määr ning selle alusel on ta mulle vähem ametliku elatist maksnud. Kas ka selle summa saaks siis sisse nõuda? 

Kirjeldatud olukorras tuleb eristada lapse ülalpidamiskohustust, peretoetuste saamist, lapse huvitegevusega seotud kulusid ning küsimust, kas isal on tekkinud elatisvõlgnevus. Need küsimused on omavahel seotud, kuid neid reguleerivad erinevad õigusnormid.

1. Elatise suurus ja isa ettepanek suurendada makset 450 euroni

Perekonnaseaduse (PKS) § 96 kohaselt on vanemad kohustatud ülal pidama oma alaealist last. PKS §-de 99 ja 100 järgi tuleb lapse ülalpidamisel arvestada lapse vajadusi ning seda, kuidas vanemad oma ülalpidamiskohustust täidavad.

Kui laps elab peamiselt ema juures ning isa juures viibib üle ühe nädalavahetuse kahe nädala jooksul, ei vabasta lapse aeg-ajalt isa juures viibimine isa kohustusest panustada lapse ülalpidamisse. Elatise suuruse hindamisel tuleb siiski arvestada tegelikku suhtluskorraldust ja lapse vajadusi.

PKS § 101 sätestab alaealise lapse elatise arvutamise alused. Seaduses ette nähtud arvutus ei tähenda, et kõigile lastele kehtib igas olukorras üks ja sama muutumatu miinimumsumma. Arvutuses võivad rolli mängida muu hulgas baassumma, keskmise brutokuupalga alusel arvutatav komponent, lapsetoetus, lasterikka pere toetus, lapsega koos veedetav aeg ning seaduses sätestatud muud asjaolud.

Seetõttu tuleb kontrollida kehtivat elatise arvutust konkreetse lapse ja vanemate olukorra põhjal. Selleks saab kasutada Justiits- ja Digiministeeriumi elatiskalkulaatorit. 

Isa ettepanek maksta 450 eurot kuus, millest 80 eurot käsitatakse emale tagastatava lapsetoetusena, tuleb sisuliselt läbi rääkida. Lapse elatis ja riigi makstav peretoetus on erinevad küsimused. Vanemad võivad kokku leppida elatise maksmise viisis ja suuruses, kuid kokkulepe peab lähtuma lapse huvidest ega tohiks jätta lapse ülalpidamist sõltuvusse sellest, kuidas vanemad omavahel riiklikke toetusi jagavad.

Oluline on ka see, et isa ei saa ühepoolselt määrata, et osa elatisest on tegelikult ema käes olev riiklik toetus, ega selle alusel omal algatusel elatise suurust või maksmise korda muuta. Kui vanemad soovivad senist korraldust muuta, on mõistlik sõlmida selge kirjalik kokkulepe, milles on eraldi kirjas elatise summa, maksetähtaeg ning huvitegevuse ja muude lisakulude katmise kord.

2. Lapsetoetus ja lasterikka pere toetus

Lapsetoetuse saamine ning lasterikka pere toetuse saamise tingimused tulenevad perehüvitiste seadusest. Toetuse saaja ja toetuse maksmise tingimusi hindab Sotsiaalkindlustusamet konkreetse pere olukorra põhjal.

Kui isa perre sünnib kolmas laps, võib see mõjutada tema leibkonna õigust lasterikka pere toetusele, kuid toetuse saamise tingimused sõltuvad seadusest ja sellest, milliste laste eest ning kellele lapsetoetusi makstakse. Seetõttu ei saa üksnes kirjeldatud asjaolude põhjal kinnitada, et ema peab lapse lapsetoetuse isale üle kandma või et selline muudatus annaks isale automaatselt õiguse konkreetsele toetussummale.

Ema ei ole kohustatud muutma lapsetoetuse saajat üksnes selleks, et isa saaks taotleda suuremat peretoetust. Toetuse saaja muutmise võimalikkus ja tagajärjed tuleks enne otsustamist Sotsiaalkindlustusametiga üle kontrollida.

Asjakohane teave on Sotsiaalkindlustusameti veebilehel:

• Lapsetoetus: https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/perehuvitised-ja-muud-toetused/peretoetused/lapsetoetus
• Lasterikka pere toetus: https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/perehuvitised-ja-muud-toetused/peretoetused/lasterikka-pere-toetus
• Kui lapse vanemad ei ela koos: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/perehuvitised-ja-muud-toetused/perekondlikud-olukorrad/lapse-vanemad-ei-ela-koos

Soovitan küsida Sotsiaalkindlustusametilt kirjalikku selgitust, millised oleksid toetuse saaja muutmise tagajärjed just selles olukorras. See aitab vältida olukorda, kus vanemad sõlmivad kokkuleppe eelduste põhjal, mis ei vasta toetuste tegelikele maksmise tingimustele.

3. Lapse spordiringi ja muud huvitegevuse kulud

Lapse ülalpidamise vajaduste hindamisel tuleb arvestada lapse tegelikke vajadusi, sealhulgas põhjendatud huvitegevusega seotud kulusid. Selle õiguslik alus tuleneb eelkõige PKS §-dest 99 ja 100.

Kui lapse spordiring maksab 42 eurot kuus, tuleks vanematel kokku leppida, kas see kulu sisaldub igakuises elatises või tasub isa selle elatisele lisaks. Kui vanemad on kokku leppinud, et isa maksab kindla summa elatist ning spordiringi eest eraldi, peab isa sellest kokkuleppest kinni pidama.

Isa ei saa üldjuhul omal algatusel elatisest spordiringi tasu maha arvata, kui sellist tasaarvestust või maksmise korda ei ole kokkulepitud või kohtulahendis ette nähtud. Kui isa maksab spordiringi arve otse teenuseosutajale, ei tähenda see automaatselt, et tema rahaline elatiskohustus väheneb sama summa võrra.

Ema on seni tasunud kooriringi eest 20 eurot kuus ega ole isalt selle kuluga seoses panustamist küsinud. See ei tähenda iseenesest, et isa ei peaks edaspidi osalema lapse põhjendatud huvitegevuse kulude katmises. Vanematel oleks mõistlik koostada kirjalik kokkulepe, milles on eraldi määratletud igakuine elatis ning kuidas jagatakse tavapärasest suuremad või eraldi kokkulepitavad kulud.

4. Isa uus laps ja väide, et laps võiks edaspidi elada ema juures

Isa uue lapse sünd ei lõpeta ega vähenda automaatselt tema kohustust ülal pidada juba olemasolevat last. Samas võib vanema majanduslik olukord ja teiste ülalpeetavate laste olemasolu olla seaduses sätestatud tingimustel elatise suuruse hindamisel asjakohane. See ei anna vanemale õigust elatist omal algatusel vähendada või jätta maksmata.

PKS § 116 järgi on vanematel oma lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Lapse elukoha ning hooldusõigusega seotud otsuste tegemisel tuleb lähtuda lapse huvidest. Kui vanemad ei jõua lapse elukoha või hooldusõiguse küsimuses kokkuleppele, lahendatakse vaidlus vajaduse korral seaduses ette nähtud korras, arvestades lapse huve.

Seega ei saa isa ühepoolselt otsustada, et laps hakkab elama ema juures või et lapse elukorraldus muutub ema võimaliku kolmanda lapse sünni tõttu. Lapse elukohta ja vanemate kohustusi ei tohiks kasutada elatise üle peetavate läbirääkimiste mõjutusvahendina.

5. Kas alates aprillist muutunud elatise arvutuse tõttu saab nõuda tagantjärele elatisvõlga?

Kõigepealt tuleb välja selgitada, millisel alusel isa praegu elatist maksab: kas vanematevahelise kokkuleppe, notariaalse kokkuleppe või kohtulahendi alusel.

PKS § 101 alusel arvutatav elatis võib aja jooksul muutuda. Kuid see, kas elatise summa muutub automaatselt, sõltub eelkõige sellest, kuidas elatise suurus on varasemas kokkuleppes või kohtulahendis sõnastatud. Kui dokument näeb ette kindla eurodes summa, ei tähenda elatise arvutamise aluste muutumine iseenesest alati seda, et varasem summa suureneb automaatselt. Kui dokument seob makstava summa muutuva valemiga või kehtiva seadusjärgse arvutusega, tuleb lähtuda dokumendi täpsest sõnastusest.

Seetõttu ei saa üksnes asjaolu põhjal, et elatise arvutamise alused muutusid aprillis, järeldada, et isal on automaatselt tekkinud võlgnevus. Tuleb võrrelda kehtiva dokumendi tingimusi, iga kuu tegelikult tasutud summasid ning seda, milline summa oli konkreetsel kuul õiguslikult tasumisele kuuluv.

PKS § 108 järgi on võimalik nõuda ülalpidamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatise hagi esitamist. Seda tuleb eristada juba olemasoleva täitedokumendi alusel tekkinud võlgnevusest. Kui elatis on määratud kohtuotsuse või täitedokumendiks oleva notariaalse kokkuleppega, tuleb võlgnevuse arvutamisel lähtuda selle dokumendi sisust ja täitmise tingimustest.

Ema võiks kokku koguda:

• olemasoleva kokkuleppe või kohtulahendi;
• pangakonto väljavõtted isa tehtud maksete kohta;
• andmed lapse huvitegevuse kulude ning nende tasumise kohta;
• vajaduse korral elatise arvutuse, mis kehtis vaidlusalusel perioodil.

Nende dokumentide alusel saab hinnata, kas ja millise perioodi eest on elatisvõlgnevus tekkinud ning kas selle sissenõudmiseks on vaja pöörduda kohtusse või kohtutäituri poole.

Kui vanemad soovivad edaspidi vältida vaidlusi elatise suuruse ja maksete üle, võivad nad sõlmida elatise maksmise kohta notariaalse kokkuleppe. Notariaalne kokkulepe võib olla täitedokument, kui see vastab seaduses sätestatud nõuetele ning sisaldab võlgniku nõusolekut kohesele sundtäitmisele allumiseks. Sellisel juhul on kokkuleppe täitmata jätmise korral võimalik pöörduda kohtutäituri poole ilma, et enne tuleks tingimata esitada uus hagi elatise väljamõistmiseks. Pelgalt notariaalsest vormist siiski ei piisa: oluline on kokkuleppe täpne sisu ja seadusest tulenevate eelduste täitmine. Asjakohane õiguslik alus on täitemenetluse seadustiku § 2, mis loetleb täitedokumendid.

Seadused on leitavad Riigi Teatajas:

• Perekonnaseadus: https://www.riigiteataja.ee/akt/PKS
• Täitemenetluse seadustik: https://www.riigiteataja.ee/akt/TMS
• Tsiviilkohtumenetluse seadustik: https://www.riigiteataja.ee/akt/TsMS

Kokkuvõte ja soovitus

Ema ei pea nõustuma lapsetoetuse saaja muutmisega üksnes selleks, et isa saaks taotleda suuremat peretoetust. Lapse elatis ja riiklikud peretoetused on eraldiseisvad küsimused ning toetuse saaja muutmise võimalikud tagajärjed tuleks enne otsustamist Sotsiaalkindlustusametiga kirjalikult üle kontrollida.

Isa ei saa ilma kokkuleppeta elatisest spordiringi tasu maha arvata. Samuti ei vähene tema ülalpidamiskohustus automaatselt uue lapse sünni tõttu. Lapse elukoha ja elatise küsimustes tuleb lähtuda lapse huvidest ning kehtivatest kokkulepetest ja õigusnormidest.

Võimaliku elatisvõlgnevuse hindamiseks tuleb kõigepealt kontrollida senise kokkuleppe või kohtulahendi sõnastust ning võrrelda seda tegelikult tehtud maksetega. Elatise arvutamise aluste muutumine ei tähenda igal juhul, et varasem kindel maksesumma muutub automaatselt.

Edasiste vaidluste vältimiseks on soovitatav sõlmida selge kirjalik kokkulepe, milles määratakse elatise suurus, maksetähtaeg, huvitegevuse kulude jagamine ning elatise muutmise kord. Vajaduse korral võib kokkuleppe sõlmida notari juures, tagades, et see vastaks täitedokumendile esitatavatele seadusest tulenevatele nõuetele.

8 kuu eest suri kasuisa. Tuhastati, urn tema isa õe laste käes ja nad pole seda endiselt maha matnud (lahkunu ise neid inimesi ei sallinud). Õed-vennad, vanemad lahkusid enne teda, elusolevaid lapsi samuti pole. Mina olen ametlikult lapsendamata kasulaps, keda 17 a kasvatati ja testamendi järgne ainupärija. Pärimistunnistus ja pärand käes aga pole tuhka mida matta. Soovin oma kasuisa urni tema perekonna hauaplatsile matta aga kiuslike sugulastega ei saa normaalselt suheldud ja peavad mind ei kellekski ning ähvardati politseiga, kui kasuisa lahkumise järel samal päeval ukseluku ära vahetasin (sest joomakaaslased oleks muidu kõik laiali tassinud). Sõnumitele nad enam ei vasta. Pangast saadi matuste tarvis 1000€ aga seda pole minu meelest täies mahus sihipäraselt kasutatud, kuna hauaplatsil pole ei urni ega hauakivi. Uurisin kalmistuvahilt järele ja tema andmeil pole mu kasuisa sinna kalmistule maetud. Mis võimalused mul on Eesti teisest otsast urn enda kätte saada ja ise matused ära korraldada?

Kalmistuseaduse reguleerib tuha paigutamist pitseeritavasse konteinerisse või urni ning reguleerib tuha säilitamist ja matmist kui tellija ei ole tähtaegselt tuhale järgi tulnud või kui on tegemist omasteta surnuga. Teie puhul on olukord, kus tellija tuli tuhale järgi ning ei anna seda teile üle, mistõttu kalmistuseadus siin teid ei aita, kuna see ei reguleeri urni üleandmise vaidlust ega kohustust urni kalmistule matta. Lisaks peate te arvestama, et isegi kui teie olete testamendijärgne ainupärija, ei tähenda see automaatselt, et teil on õigus nõuda urni üleandmist või nõuda urni matmist. Kui sugulased keelduvad urni üleandmisest võite pöörduda advokaadi poole, et hinnata kas teil on alust nõuda urni üleandmist või urni matmist kalmistule (nt testamendist tulenev kohustus). Kui te kahtlustate, et matusteks saadud raha on kasutatud ebaseaduslikult, siis koguge tõendusmaterjal ning pöörduge advokaadi poole, et hinnata kas on alust esitada rikkumise nõue.

Tere! Küsimus seoses korteri omamise õigusega. Minul on eesti kodakontsus, abikaasal on vene kodakontsus ning tähtajaline elamisluba. Oleme abielus juba 10a. Meil on soov võtta pangalaen ning osta korter. Alates 2027 jaanuarist ei saa ta enam enda nimele korterit osta. Kas on juriidiliselt võimalik võtta pangalaen kahepeale aga korteri omanikuks saan ainult mina? Kui ei saa, siis mis variandid meil oleksid? (meil on varaühisus abielu reziim) Aitäh vastuse eest!

Kehtiva õiguse järgi ei keela Venemaa kodakondsus ja tähtajaline elamisluba Eestis korteri ostmist. Kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse (KAOKS) § 2 lg 4 kohaselt ei kohaldata seda seadust korteriomandi omandamisele.
Teie soovitud lahendus, kus võtate ühise pangalaenu, kuid korteri ainuomanikuna saate üksnes teie on põhimõtteliselt võimalik. Kui teie varasuhtele kohaldub Eesti õigus, saate arutada notariga abieluvaralepingu sõlmimist, millega on võimalik määrata, et valite edaspidiseks varasuhteks varalahususe varasuhte (perekonnaseadus § 59) või määrate, et omandatav korter saab olema üksnes teie lahusvara (perekonnaseaduse § 27 lg 4). Kindlasti tuleks küsida nõusolekut ka pangalt, et kas pank on nõus, et abikaasa osaleb laenulepingus omanikuks saamata. Kui te peate silmas kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (990SE), siis selle eesmärk on keelata pikaajalise elaniku elamisloata või alalise elamisõiguseta Venemaa ja Valgevene kodanikel, nende riikide ettevõtetel ning juriidilistel isikutel, milles nad on tegelikud kasusaajad, kinnisasja omandamine kogu Eesti Vabariigi territooriumil. Keeld ei ole tagasiulatuv ega puuduta isikuid, kellel on pikaajaline elamisluba või alaline elamisõigus. Arvestama peab eelnõu puhul sellega, et tegemist ei ole kehtiva seadusega. Eelnõu lõplik sisu ja selle muudatused ei ole veel teada, mistõttu selle võimalikku mõju teie olukorrale ei ole täna võimalik hinnata. Selgema õigusliku hinnangu saab anda pärast seaduse vastuvõtmist ja lõpliku redaktsiooni avaldamist.
 

Tere! Mis õigused ja võimalused mul on lapselapsega suhtlemiseks? Lapse ema on telefoni blokeerinud,kohtuda ei lase.Hoiab last teadmatuses ja sisuliselt vangis.Lastekaitse töötaja on samuti kaldu ema poole.Pakuti varianti ainult ema valvsa pilgu all kohtumiseks ja sõnumid ainult ema vahendusel.Mina seda õigeks ei pea kuna ma ei ole midagi valesti teinud. Laps on 9 aastane.

Vanaema õiguslik võimalus taotleda lapselapsega suhtlemist tuleneb perekonnaseaduse (PKS) § 143 lõikest 4, mille kohaselt võib kohus lapse huvidest lähtudes lubada kolmandal isikul lapsega suhelda, keelata suhtlemise või seda piirata.

Nimetatud säte ei anna vanaemale automaatset ega tingimusteta õigust lapselapsega suhelda, kuid loob õigusliku aluse pöörduda kohtusse suhtlemise võimaldamiseks, kui lapse vanem takistab suhtlemist ja kokkulepet ei saavutata.

Suhtlemise küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda eelkõige lapse parimatest huvidest, sealhulgas lapse senisest suhtest vanaemaga, suhtlemise katkemise asjaoludest, lapse vajadusest säilitada perekondlikud sidemed ning lapse enda arvamusest, arvestades tema vanust ja arengutaset.

Kui lapse ema keeldub vanaemaga suhtlemist võimaldamast või seab suhtlemisele tingimused, mida vanaema peab põhjendamatuks, on vanaemal võimalik taotleda kohtult konkreetse suhtluskorra kindlaksmääramist. Taotlus võib hõlmata regulaarseid kohtumisi, telefonikõnesid ja muid suhtlusviise ning vajaduse korral ka kohtumisi ilma lapse ema juuresolekuta. Nende tingimuste üle otsustamisel hindab kohus kõiki asjaolusid lapse huvidest lähtudes.

Lastekaitsetöötaja soovitus kohtuda esialgu lapse ema juuresolekul ei välista iseenesest kohtusse pöördumist ega tähenda, et selline suhtlusviis peaks jääma ainsaks võimalikuks lahenduseks. Samas tuleb hinnata, kas pakutud piirangul on konkreetsetest asjaoludest tulenev põhjendus ja kas see on lapse huvide kaitseks vajalik.

Kokkuvõtteks, vanaema saab tugineda PKS § 143 lõikele 4 ning taotleda kohtult lapselapsega suhtlemise võimaldamist ja sobiva suhtluskorra kindlaksmääramist. Edu sõltub sellest, kas taotletav suhtlemine on kohtu hinnangul lapse huvides.

Teema: Õigusabi küsimine elatise kohtuotsuse tõlgendamiseks ja elatisvõlgnevuse arvutamiseks Tere! Palun õiguslikku hinnangut minu lapse elatise kohtuotsuse tõlgendamise ja võimaliku elatisvõlgnevuse arvutamise kohta. Kohtuotsuse andmed ja asjaolud: - Tsiviilasi nr x - Elatis on välja mõistetud alates 1. veebruarist 2019 kuni lapse täisealiseks saamiseni. - Kohtuotsuses on märgitud elatis summas 240 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool kehtivast kuupalga alammäärast, millest arvestatakse maha pool lapsele makstavast riiklikust lapsetoetusest. - Lapse isa on kogu perioodi jooksul maksnud igakuiselt 240 eurot. - Lapse lapsetoetus on 80 eurot kuus. Soovin selgitada, kas isa on täitnud kohtuotsusest tulenevat kohustust õiguspäraselt või on tekkinud elatisvõlgnevus. Palun hinnata eelkõige järgmisi küsimusi: 1. Perekonnaseaduse § 217² kohaldamine. Kas minu kohtuotsusele kohaldub alates 1. jaanuarist 2022 fikseeritud 292 euro suurune elatis või tuleb jätkuvalt lähtuda kohtuotsuses sätestatud muutuvast alampiirist? 2. Kohtuotsuse sõnastuse tähendus. Kas asjaolu, et otsuses on nimetatud kindel summa 240 eurot koos tingimusega „kuid mitte vähem kui pool kehtivast kuupalga alammäärast, millest arvestatakse maha pool riiklikust lapsetoetusest“, muudab 2022. aasta üleminekusätte kohaldamist? 3. Võlgnevuse arvutamine. Milline oli kohtuotsuse alusel tasumisele kuulunud elatis igal perioodil alates 1. veebruarist 2019 kuni 2026. aasta oktoobrini, arvestades isa tegelikult makstud 240 eurot kuus? 4. Aegumine. Kas ja millises ulatuses võib võimaliku elatisvõlgnevuse sissenõudmist mõjutada aegumine? 5. Edasised sammud. Millise arvutuse ja õigusliku aluse järgi oleks korrektne koostada elatisvõlgnevuse nõue ning esitada see kohtutäiturile? Olen pöördunud selgituse saamiseks ka Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja poole, kuid mulle vastati, et täitedokumendi tõlgendamine ja nõude suuruse määramine ei kuulu nende pädevusse ning soovitati pöörduda õigusabi osutaja poole. Saan vajadusel saata kohtuotsuse koopia ja vajadusel saan esitada maksete väljavõtte. Palun võimalusel anda kirjalik hinnang ning selgitada, kuidas peaksin edaspidi tegutsema, et nõuda sisse kogu õiguspäraselt tasumisele kuuluv elatis. Tänan Teid abi eest! 

1. Küsimus ja lähteandmed

Kohtuotsuse resolutsiooni kohaselt tuleb lapse kasuks tasuda elatist alates 1. veebruarist 2019 kuni lapse täisealiseks saamiseni järgmises suuruses:

„240 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool kehtivast kuupalga alammäärast, millest arvestatakse maha pool lapsele makstavast riiklikust lapsetoetusest.“

Elatist kohustatud vanem on tasunud iga kuu 240 eurot. Küsimus on selles, kas kohtuotsuse järgi oleks tulnud maksta mõnel perioodil suuremat summat ning kas tekkinud on elatisvõlgnevus.

Arvutused allpool põhinevad eeldustel, et laps oli vastaval perioodil elatisele õigustatud, tegemist oli esimese või teise lapse lapsetoetusega ning lapsetoetus oli 2019-2022. aastal 60 eurot kuus ja alates 2023. aastast 80 eurot kuus. Samuti eeldatakse, et muid makseid, tasaarvestusi ega hilisemaid kohtuotsuseid ei ole.

2. Kohaldatavad õigusnormid ja kohtupraktika

2.1. Perekonnaseaduse § 217² lg 1

Perekonnaseaduse (PKS) § 217² lg 1 näeb ette, et kui enne 1. jaanuari 2022 tehtud kohtulahendi kohaselt tuli tasuda elatist seadusega kehtestatud elatise alammäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, loetakse alates 1. jaanuarist 2022 elatise suuruseks 292 eurot kuus.

PKS § 217² lg 2 järgi võib kohustatud vanem või laps, kes ei nõustu nimetatud summaga, pöörduda elatise suuruse muutmiseks kohtusse, tuginedes õigusliku olukorra muutumisele.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 2022. a lahend tsiviilasjas nr 2-20-9571/52 (p 12) selgitab üleminekusätte kohaldamist varasematele kohtulahenditele, milles elatis oli seotud seadusjärgse miinimumelatise või poole töötasu alammääraga. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. juuni 2024. a lahend tsiviilasjas nr 2-22-13312/38 kinnitab, et PKS § 217² lg 1 kohaldamisala võib hõlmata ka varasemaid lahendeid, milles elatis määrati protsendina PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatisest. Seega ei piirdu üleminekusätte kohaldamine üksnes olukorraga, kus resolutsioonis kasutatakse täpselt sõnu „pool töötasu alammäärast“.

Samas ei tähenda see, et PKS § 217² lg 1 kohalduks automaatselt igale kohtuotsusele, milles elatise suurus on seotud töötasu alammääraga. Hinnata tuleb konkreetse resolutsiooni sisu ja seda, kas kohustus vastab üleminekusättes nimetatud elatise määramise alusele.

2.2. Kohtuotsuse resolutsiooni tõlgendamine

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik. Kohtuotsuse täitmisel tuleb lähtuda selle resolutsioonist, arvestades vajaduse korral resolutsiooni tähenduse selgitamiseks otsuse põhjendusi.

Käesolevas asjas on elatis määratud kaheosaliselt: esiteks on nimetatud 240 eurot kuus ning teiseks on sätestatud alampiir, mis seostub poole töötasu alammäära ja poole riikliku lapsetoetuse suurusega. Sõnastuse „240 eurot kuus, kuid mitte vähem kui ...“ loomulik tähendus on, et 240 eurot on makstav summa juhul, kui resolutsioonis sätestatud alampiiri arvutus ei anna suuremat tulemust. Kui alampiiri arvutuse tulemus ületab 240 eurot, ei pruugi 240 euro tasumine olla kohtuotsuse nõuetekohane täitmine.

Üleminekusätte küsimus on eraldi: kas alates 1. jaanuarist 2022 tuleb selle resolutsiooni puhul lähtuda PKS § 217² lg-s 1 sätestatud 292 eurost või tuleb jätkata resolutsioonis sisalduva muutuva valemi rakendamist. Eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendid toetavad PKS § 217² laiemat tõlgendamist, kuid käesoleva resolutsiooni täpne sõnastus jätab tõlgendusriski, sest seal on töötasu alammäärast lahutatav lapsetoetuse osa sõnaselgelt nimetatud. Seetõttu on põhjendatud käsitada 292 eurot kuus alates 1. jaanuarist 2022 peamise õigusliku seisukohana, kuid võimalikku vaidlust ei saa täielikult välistada ilma kohtuotsuse põhjendusi ja asjaolusid tervikuna hindamata.

2.3. Elatise maksmise aeg

PKS § 100 lg 4 järgi makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Seetõttu tuleb arvestada ka iga kuu makse sissenõutavaks muutumise aega. Kui kohtuotsuses on määratud eraldi maksetähtaeg, tuleb lähtuda sellest kohtuotsuse tingimusest.

3. Elatise arvutamine enne 1. jaanuari 2022

Töötasu alammäärad ja eeldatud lapsetoetuse suurused annavad järgmise arvutuse:

Töötasu alammäärad on 2019. aastal 540 eurot ning 2020. ja 2021. aastal 584 eurot kuus. Esimese ja teise lapse lapsetoetus oli vaadeldaval 2019-2022. aasta perioodil 60 eurot kuus. 

Sellest tuleneb:

• 2019. aasta veebruar–detsember: puudujääki ei teki.
• 2020. aasta: 22 eurot × 12 kuud = 264 eurot.
• 2021. aasta: 22 eurot × 12 kuud = 264 eurot.

Seega on 31. detsembri 2021 seisuga võimalik elatisvõlgnevus kokku 528 eurot.

4. Elatise arvutamine alates 1. jaanuarist 2022

Kui kohaldub PKS § 217² lg 1, on elatise suurus alates 1. jaanuarist 2022 292 eurot kuus. Sellisel juhul ei arvutata seda summat igal aastal uuesti töötasu alammäära muutumise järgi, vaid lähtutakse üleminekusättes fikseeritud summast. 

Kuna kohustatud vanem on tasunud 240 eurot kuus, oleks kuine puudujääk 52 eurot.

Arvutuse aluseks on eeldus, et elatis tuli tasuda kogu nimetatud perioodi eest ning 2026. aasta oktoobri makse on samuti sissenõutavaks muutunud.

5. Võimaliku elatisvõlgnevuse kogusumma

Eespool kirjeldatud peamise õigusliku seisukoha järgi on võimalik võlgnevus järgmine:

Esialgne arvestuslik elatisvõlgnevus seisuga oktoober 2026 on 3544 eurot.

See summa eeldab, et PKS § 217² lg 1 kohaldub alates 1. jaanuarist 2022, laps oli kogu arvestusperioodi jooksul elatisele õigustatud, kõik kuumaksed olid 240 eurot ning muid makseid või tasaarvestusi ei olnud.

Alternatiivne arvutus juhul, kui PKS § 217² lg 1 ei kohaldu

Kui kohus leiaks, et konkreetse resolutsiooni sõnastus ei kuulu PKS § 217² lg 1 kohaldamisalasse, tuleks jätkata kohtuotsuses sätestatud valemi rakendamist. Eeldades, et lapsetoetus oli 2023. aastast 80 eurot kuus, oleks arvutus järgmine:

• 2022: 654 / 2 − 60 / 2 = 297 eurot kuus;
• 2023: 725 / 2 − 80 / 2 = 322,50 eurot kuus;
• 2024: 820 / 2 − 80 / 2 = 370 eurot kuus;
• 2025: 886 / 2 − 80 / 2 = 403 eurot kuus;
•  
  1. aasta jaanuar–märts: 886 / 2 − 80 / 2 = 403 eurot kuus;
•  
  1. aasta aprill–oktoober: 946 / 2 − 80 / 2 = 433 eurot kuus.

Nende eelduste korral oleks võimalik kogupuudujääk 2019. aasta veebruarist kuni 2026. aasta oktoobrini 7558 eurot. See on alternatiivne arvutus, mitte käesolevas hinnangus peamise seisukohana kasutatud summa.

Alternatiivse summa kasutamiseks tuleb esmalt lahendada õiguslik küsimus PKS § 217² lg 1 kohaldamise kohta ning kontrollida, kas lapsetoetuse määrad vastavad konkreetse lapse tegelikule toetusele. 

6. Aegumine

Elatise sissenõudmise aegumise hindamisel tuleb eristada kohtulahendist tuleneva nõude täitmise aegumist ja üksikute elatismaksete sissenõutavaks muutumist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg 1 sätestab üldjuhul jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise kümneaastase aegumistähtaja. TsÜS § 157 lg 2 reguleerib tähtaja algust ning § 157 lg 5 järgi arvestatakse perioodiliste maksete, sealhulgas elatise puhul aegumistähtaega iga üksiku makse suhtes eraldi. Lapse elatisnõude puhul tuleb lisaks arvestada erireeglit, mille järgi ei kulge aegumine lapse alaealisuse ajal; aegumise arvestamise algus seostub lapse täisealiseks saamisega. Seetõttu ei saa üksnes käesoleva arvutuse põhjal järeldada, et mõni konkreetne kuumakse on aegunud. Selleks tuleb kontrollida vähemalt:

1. millal kohtuotsus jõustus;
2. millal kohtuotsus täitmiseks esitati, kui see esitati;
3. lapse täisealiseks saamise kuupäeva;
4. kas ja millal on algatatud täitemenetlus ning millised aegumist mõjutavad toimingud on tehtud;
5. milliste kuude eest on maksed tasutud ja milliste eest mitte.

Aegumise küsimus tuleb enne sundtäitmise taotlemist või võlgnevuse lõpliku summa kinnitamist eraldi üle kontrollida.

7. Soovitatavad edasised toimingud

1. Kontrollida kohtuotsuse tervikteksti. Eriti oluline on otsuse põhjendav osa ja resolutsiooni täpne sõnastus, et hinnata PKS § 217² lg 1 kohaldamist.
2. Koostada kuupõhine arvestus. Iga kuu kohta tuleb märkida kohustuslik summa, tegelikult tasutud summa, puudujääk ja makse kuupäev. Arvestuses tuleb lähtuda lapse tegelikust täisealiseks saamise kuupäevast ning kontrollida lapsetoetuse ajalugu.
3. Kontrollida maksetõendeid. Pangakonto väljavõtted ja muud tõendid peavad kinnitama, et iga kuu eest tasuti 240 eurot ning muid makseid ei tehtud.
4. Esitada kohustatud vanemale kirjalik nõue. Nõudes tuleb esitada õiguslik alus, kuupõhine arvestus, kogusumma ja mõistlik tähtaeg tasumiseks. Kui summa või õiguslik alus vaidlustatakse, tuleb hinnata vajadust pöörduda kohtusse.
5. Vajaduse korral pöörduda kohtutäituri poole. Jõustunud kohtuotsuse alusel saab taotleda täitemenetluse alustamist, esitades kohtutäiturile täitedokumendi ja nõutavad lisad. Enne esitamist tuleb kontrollida, kas olemasolev kohtuotsus võimaldab nõutavat summat piisavalt selgelt kindlaks teha ning kas arvestus on nõuetekohane.

8. Kokkuvõte

Kohtuotsuse sõnastuse põhjal tuleb 240 eurot käsitada põhiosana, millele lisandub kohustus järgida resolutsioonis sätestatud alampiiri. 2020. ja 2021. aastal oli eeldatud arvutuse järgi alampiir 262 eurot kuus, mistõttu tekib nende aastate eest kokku 528 euro suurune puudujääk.

Alates 1. jaanuarist 2022 on peamine õiguslik seisukoht, et kohaldub PKS § 217² lg 1 ning elatise suurus on 292 eurot kuus. Selle käsitluse korral on võimalik elatisvõlgnevus seisuga oktoober 2026 3544 eurot.

Kuna resolutsioonis on töötasu alammäära ja lapsetoetuse seos sõnastatud eraldi valemina, tuleb enne lõpliku nõude esitamist kontrollida kohtuotsuse põhjendusi ja hinnata PKS § 217² lg 1 kohaldamise riski. Kui üleminekusäte ei kohaldu, võib alternatiivse arvutuse tulemus olla oluliselt suurem. Lõplik nõue tuleb koostada kuupõhise arvestuse, maksetõendite ja aegumise eraldi kontrolli alusel.

Töötasu alammäärad: 2019 – 540 eurot; 2020 – 584 eurot; 2021 – 584 eurot; 2022 – 654 eurot; 2023 – 725 eurot; 2024 – 820 eurot; 2025 – 886 eurot; 2026. aasta jaanuarist märtsini – 886 eurot ning alates 1. aprillist 2026 – 946 eurot. Peretoetuste seadus ja selle vastavad redaktsioonid: esimese ja teise lapse lapsetoetus oli 60 eurot kuus ning alates 2023. aastast 80 eurot kuus. Justiits- ja Digiministeerium, „Miinimumelatis“ – selgitus PKS § 217² lg 1 kohaldamise ja varasemate kohtulahendite kohta: https://www.justdigi.ee/era-ja-avalik-oigus/tsiviiloigus/miinimumelatise-muutmine

Sotsiaalkindlustusameti selgitus nõuete aegumistähtaegade ja nende arvestamise kohta: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/sotsiaaltoo-artiklid/nouete-aegumistahtajad-ja-aegumise-taotlemine

Tere\! Pöördun Teie poole sooviga saada õiguslikku nõu oma 22\-aastase kasupoja isaduse ametliku vormistamise küsimuses\. Olen kasvatanud oma abikaasa poega alates ajast, kui ta oli umbes üheaastane\. Tänaseks olen olnud talle isa eest ligikaudu 21 aastat ning oleme kogu selle aja elanud isa ja pojana.Ta sai see nädal teada et mina pole tema bioloogiline isa. Tema bioloogiline isa ei ole tema elus osalenud ning tema asukoht on olnud teadmata ligikaudu 21 aastat\. Ka lapse emal puudub temaga kontakt\. Nii rahvastikuregistris kui ka sünnitunnistusel on isa lahter tühi\. Kasupoeg on praegu 22\-aastane ja Eesti kodanik\. Ta on täielikult nõus sellega, et mind registreeritaks ametlikult tema isana\. Soovime, et tema praegune perekonnanimi jääks muutmata\. Olen tutvunud perekonnaseaduse §\-ga 89, mis käsitleb isaduse omaksvõttu\. Sooviksin teada, kas selle sätte alusel oleks võimalik isadust vormistada ka täisealise isiku puhul, kui rahvastikuregistris puuduvad andmed isa kohta\. Sooviksin Teilt vastuseid järgmistele küsimustele: 1. Kas perekonnaseaduse § 89 alusel oleks meie olukorras võimalik isaduse omaksvõtt? 2. Kas täisealise poja ja tema ema nõusolekust piisaks või on vajalikud täiendavad dokumendid? 3. Kas isaduse omaksvõtmise menetluses võidakse nõuda DNA\-testi või muid bioloogilist põlvnemist tõendavaid dokumente? 4. Kui isaduse omaksvõtt ei ole võimalik, kas leidub mõni muu seaduslik võimalus meie pikaajalise isa ja poja suhte ametlikuks vormistamiseks? 5. Millise asutuse poole peaksime pöörduma ning kuidas oleks kõige õigem menetlust alustada? Meie soov ei ole muuta kasupoja perekonnanime, vaid vormistada ametlikult isa ja poja suhe, mis on tegelikkuses eksisteerinud juba üle 20 aasta\. Oleksin tänulik Teie hinnangu ja soovituste eest\. Lugupidamisega

Üldreeglina juhul kui lapse isa soovib täisealist last omaks võtta ja tema täisealine laps on sellega nõus, on võimalik pöörduda perekonnaseisuametis perekonnaseisuametniku poole. Riigilõivuseadus ei ole sellise toimingu eest riigilõivu kehtestanud, kui perekonnaseisuametis võib olla kehtestatud teenustasu toimingu eest. Inimese perekonnanime muutmine on võimalik vaid tema soovil ja lähtudes avaldaja sellekohasest avaldusest.

Juhul, kui Teie ei ole oma abikaasa 22-aastase poja bioloogiline isa, siis jah, täisealise isiku suhtes on isaduse omaksvõtt võimalik ka siis, kui te ei ole tema bioloogiline isa, kuid ainult juhul, kui tema isadus ei ole juba varasemalt seaduse alusel kindlaks tehtud. Täisealine isik ja tema ema peavad isaduse omaksvõtuga isiklikult nõustuma. Täisealise isiku ja tema ema sellekohase nõusolekuta ei ole see võimali.

Õige mõiste on „isaduse omaksvõtt”. Selle tulemusel kantakse teid rahvastikuregistrisse isana ning tekib õiguslik vanema ja lapse suhe, muu hulgas vastastikune ülalpidamis- ja pärimissuhe. Isaduse omaksvõtt ei ole võimalik, kui isikule on juba seaduses ette nähtud korras isa määratud, näiteks kui registrisse on juba kantud isa. Sel juhul ei saa uut isadust lihtsalt omaks võtta. Riigikohus on selgitanud, et faktiline või sotsiaalne peresuhe ei tee inimest veel õiguslikuks vanemaks: õiguslik vanemlus tekib ainult seaduses sätestatud viisil. Isaduse omaksvõtt on üks sellistest viisidest.