Eestkostja määramine ja vanavanemate õigused

Kas alaealise lapse ema võib teha lapse eestkoste enda parimale sõbrale juhul kui isiku vanemad(lapse vanavanemad) on elus ja täie tervise juures? Kui võib, kas lapse vanavanemad saavad seda vaidlustada ja pöörduda kohtusse?

Kirjeldatud olukorras ei saa lapse ema ühepoolse otsusega määrata oma alaealisele lapsele eestkostjaks oma sõpra. Eestkoste seadmise otsustab kohus ning eestkostjaks määramise küsimuses võib ema küll väljendada oma eelistust, kuid see ei ole kohtule siduv. Perekonnaseaduse (PKS) § 173 lg 1 kohaselt otsustab eestkoste seadmise kohus omal algatusel või valla- või linnavalitsuse või huvitatud isiku avalduse alusel.

Oluline on esmalt kindlaks teha, kas eestkoste seadmiseks üldse on seaduslik alus. PKS § 171 lg 1 kohaselt määratakse lapsele eestkostja juhul, kui esindusõigust ei ole alaealise lapse kummalgi vanemal või kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha. Seega juhul, kui emal või isal on lapse suhtes endiselt esindusõigus, ei saa ema lihtsalt oma sõbrale lapse hooldamise ja esindamise õigusi üle anda. Eestkostjale kuuluvad PKS § 172 kohaselt nii lapse isikuhooldus- kui ka varahooldusõigus.

Kui eestkoste seadmise eeldused on olemas, ei anna asjaolu, et lapse vanavanemad on elus, terved ja valmis last kasvatama, neile automaatselt õigust saada eestkostjaks. Samuti ei välista see võimalust määrata eestkostjaks ema sõber. Kohus peab valima lapse huvidest lähtudes sobiva eestkostja. PKS § 174 lg 1 kohaselt võib eestkostjaks olla täisealine täieliku teovõimega füüsiline isik ning § 174 lg 4 kohaselt võib isiku eestkostjaks määrata tema nõusolekul.

Eestkostja valikul tuleb PKS § 174 lg 3 kohaselt arvestada muu hulgas isiku isikuomadusi, varalist seisundit ja võimeid eestkostja kohustusi täita, vanemate eeldatavat tahet, tema suhteid lapsega, lapse üleskasvatamise järjepidevust ning lapse rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu. Seega võib kohus arvestada ema soovi määrata eestkostjaks tema sõber, kuid hindab samal ajal ka vanavanemate sobivust ja nende suhteid lapsega. Ainuüksi sugulussuhe ei tähenda, et vanavanem tuleks sõbra asemel eestkostjaks määrata.

Vanavanemad saavad oma õigusi menetluses kaitsta. PKS § 173 lg 1 võimaldab eestkoste seadmise avalduse esitada huvitatud isikul ning TsMS § 557 lg 4 kohaselt võib alaealisele eestkostja määramise määruse, eestkostja määramise avalduse rahuldamata jätmise ja uue eestkostja määramise määruse peale esitada määruskaebuse muu hulgas alaealise otseliinis sugulane. Seega kuuluvad lapse vanavanemad otseliini sugulastena nende isikute hulka, kellel on seaduses ette nähtud õigus selline määrus vaidlustada.

Vanavanemad võivad seega pöörduda kohtusse ja teatada, et nad soovivad olla lapse eestkostjad, esitada selle kohta põhjendused ning vaidlustada nende hinnangul lapse huve kahjustava eestkostja määramise lahendi. Kohtu ülesanne on seejuures hinnata kõiki asjaolusid ja lähtuda lapse huvidest, mitte pelgalt ema või vanavanemate soovist.

Lisaks sätestab PKS § 171 lg 2, et lapse sugulastel, sealhulgas vanavanematel, on eestkostet vajavast lapsest andmete olemasolul kohustus teatada sellest lapse hariliku viibimiskoha järgsele valla- või linnavalitsusele ja kohtule. See säte on eelkõige oluline juhul, kui laps tegelikult vajab eestkostet või tema heaolu on ohus.

Seega on vastus kokkuvõttes järgmine: ema ei saa ise oma sõpra lapse eestkostjaks määrata. Kui eestkoste seadmiseks on üldse alus, määrab eestkostja kohus. Ema võib väljendada soovi, et eestkostjaks määrataks tema sõber, kuid kohus peab hindama tema sobivust koos teiste võimalike eestkostjakandidaatidega. Vanavanematel ei ole automaatset eelisõigust üksnes seetõttu, et nad on lapse vanavanemad, kuid nad saavad esitada avalduse enda määramiseks eestkostjaks ning TsMS § 557 lg 4 alusel vaidlustada seaduses nimetatud eestkostealase kohtumääruse määruskaebusega.