Tere! Minu laste isa kinkis 8 aastat tagasi pojale klaveri, kirjutades selle kohta meili (meil on esitatud kohtule tõendina). Nüüd nõuab ta seda kohtu kaudu tagasi, väites, et see on firma klaver ja tal polnud õigust seda kinkida. Klaver on vahepeal kohtuasja vältel viidud Tallinna, sest poeg õpib seal edasi. Laste isa taotleb, et mina maksaksin tema advokaadi kulud ja riigilõivu, mida mul pole võimalik teha, sest pean kolme üliõpilasest last üksinda üleval. Lapsed on nõus tulema kohtusse tunnistama, et klaverit pole 8 aasta jooksul poja toast välja viidud ja isa poolt firma varana kasutatud. Kohtunik nõuab, et ma tunnistajate ülekuulamiseks põhjendaksin iga tunnistaja väljakutsumise, "iga tõendamisese tuleb määratleda konkreetse faktilise asjaoluna" - mida see tähendab?. Kuidas teha selgeks kohtule, et ma pole selles hagis kostja, sest klaver pole minu oma, ma ei soovi seda endale ja klaverit eksmehele keeldusin andmast tagasi seetõttu, et see oli kingitud pojale ning esindasin tema huve.? Klaver asub nüüd korteris, mille ma lastele üürisin, aga ise ma seal ei käi, elan üldse teises linnas. Seda, kuidas klaver firma raamatupidamises on kajastatud, pole hageja vaatamata minu taotlusele esitanud, ainsaks dokumendiks on 2026. aastal tagantjärgi vormistatud ostuarve, mis peaks olema koopia 2018. aasta arvest. Laste isa on öelnud vestluses teise lapsega, et tal pole huvi klaverit kätte saada, vaid tema huviks on panna mind advokaadi kulusid ja riigilõivu tasuma, ühesõnaga pankrotti ajada. Sealjuures ei maksa ta 19-aastasele pojale, kes õpib kõrgkoolis, vähimatki toetust. Saan aru, et pean kohtus tõestama, et ma pole klaveri otsene ega kaudne valdaja, kuidas seda vormistada, et mingi vale lause või sõnastuse tõttu ma ei jääks süüdi asja omastamises, millega mul vähimatki pistmist pole?

Tere! Ma vastan erinevatele teemadele eraldi punktides:

1. Tunnistajate kutsumisega seotud kohtu küsimus. Tunnistajate kaasamise taotluses tuleb alati põhjendada, mida täpsemalt (millist asjaolu, millist faktilist väidet) saab tunnistaja oma ütlusega tõendada. Näiteks - "taotlen isiku X Y tunnistajana ülekuulamist. Tunnistaja ütlustega soovin tõendada järgmisi asjaolusid: klaver on kogu aeg asunud poja toas. Klaverit on kasutatud üksnes poja muusikaõppeks. Klaverit ei ole ühelgi korral kasutatud isa OÜ huvides.". Lisaks soovitaksin kaaluda ka teise poja tunnistajana kaasamiseks, kes saaks tõendada, et isa on öelnud, et kohtuvaidluse ainus eesmärk on Teile ebameeldivuste valmistamine (Teie laostamine). See aitab tõendada, et isa ei ole pöördunud kohtusse oma seadusega kaitstud huvi kaitseks TsMS § 3 lg 1 järgi, vaid oma väidetavate menetlusõiguste kuritarvitamise eesmärgil. Asjakohased normid siinkohal on ka TsÜS § 138 lg 2, TsMS § 200
2. Kostja isikuga seotud küsimus. Teie tekstist ei selgu, kes on täpsemalt vaidluse pooled. Eeldan, et tegu on isa hagiga poja vastu, kus  poega esindate mingil põhjusel Teie. Eeldatavasti just seetõttu adresseerib kohus ka küsimused Teile. Vaidluse täpsemaid asjaolusid, osapooli ja esindussuhte aluseid teadmata on seda küsimust aga keeruline edasi hinnata ja kommenteerida.

3. Klaveri omandiõiguse küsimus. Pojal on oluline tõendada, et isa on klaveri pojale kinkinud. E-kiri kui tõend on oluline. Kõik, mis viitab isa poolt hiljem koostatud arve võltsitusele, tuleks kohtus esile tuua ja sellele ka tugineda (tõendi võltsimine). Mõistlik võib olla ka pöörduda PPA-sse kuriteokaebusega (eeskätt võib kõne alla tulla KarS § 344 lg 1). Kui isa tugineb sellele, et klaver on OÜ vara, tuleb tal oma väiteid tõendada. Teie kirjeldatud asjaolude pinnalt ei näi see asjaolu tal  tõendatud. Põhireegel on see, et iga menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele ta tugineb. Omastamise koosseisu Teil ega poegadel mulle nähtavate asjaolude pinnalt karta ei ole.

   Kaaluge palun ka riigi õigusabi taotlemist kohtus esindamiseks. Selle vorm on leitav siit: https://www.kohus.ee/dokumendid-ja-vormid/taotlus-riigi-oigusabi-saamiseks-ja-taotleja-majandusliku-seisundi-teatis 

    

Tere! Soovin nõu seoses minu abikaasa ema 2006 sõlmitud notariaalse kinkelepinguga. Abikaasa ema kinkis 2006 talle kuuluva kinnistu oma pojale. Kinkelepingus on kinkijale seatud eluaegne tasuta isiklik kasutusõigus. Lepingus on samas kirjas, et kinkija ei soovinud kingisaajale kohustusi ega koormisi seada. Kingisaaja suri 2011 ning kinnistu läks pärimise teel tema lastele. Kinkija suri 2026 ning minu abikaasa on tema pärija. Nüüd soovivad kinnistu praegused omanikud kinnistu müüa. Perekonnas on aastaid olnud juttu, et kinnistu võiks kunagi minu abikaasale tagasi minna, kuid seda kokkulepet kinkelepingus kirjalikult ei ole. Samuti oleme mina ja minu abikaasa aastaid aidanud kinkijat ning tema elukohta: oleme teinud majas remonti, hooldanud kinnistut, toonud majja vee ja ehitanud kuivkäimla. Kingisaaja ega tema lapsed meie teada kinkija elutingimuste parandamisse rahaliselt ei panustanud. Minu küsimus on: kas minu abikaasal kui kinkija pärijal võib pärast kinkija surma olla mingi õiguslik alus nõuda kinnistu tagastamist, vaidlustada selle müük või takistada müüki, arvestades 2006 kinkelepingut ja asjaolusid, mis on pärast lepingu sõlmimist aset leidnud? Samuti sooviksin teada, kas sellise nõude esitamiseks võib olla veel mingi kehtiv tähtaeg või on võimalik kasutada mõnda muud õiguslikku alust peale kinkelepingu tagasivõtmise.  

Võlaõigusseadus § 267 ja 268 toob välja kinkelepingust tagamine alused enne kinkelepingu täitmist ning pärast täitmist. Kuna antud juhul on kinkeleping täidetud, siis saaks kinkelepingust taganeda jämeda tänamatuse tõttu, kinkega seotud koormatise või tingimuse rikkumise korral ning kui kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama. Kinkest taganemine on seotud tähtajaga, nimelt kinkija võib kinkelepingust taganeda 1 aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Kui kinkija sureb enne eelnimetatud tähtaja möödumist, lähevad vastavad õigused tähtaja ülejäänud ulatuses üle tema pärijatele, kuid pärijad võivad kinkelepingust taganeda võlaõigusseaduse § 270 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul üksnes juhul, kui kingisaaja põhjustas kinkija surma tahtlikult ja õigusvastaselt või takistas teda lepingust taganemast. Kui kingisaaja on surnud, siis täidetud kinkelepingust enam taganeda ei saa. 
Isiklik kasutusõigus elamule annab õiguse isikule vastavalt kokkulepitule kasutada kasutusõigusega koormatud eset oma elamiseks, see ei anna õigust omandile. Kui isiklik kasutusõigus on füüsilise isikuga sõlmitud tähtajatuna, siis see tähendab, et see on seotud õigustatud isiku elueaga, ehk kui ta sureb, siis kasutusõigus lõpeb ning see ei lähe üle tema pärijatele. 
Tulenevalt teie kirjeldatule ei ole tõenäoliselt teie abikaasal alust nõuda kinnistu tagastamist. Samuti ei anna aastaid tehtud remont ja hooldamine teile õigust takistada või keelata kinnistu müüki. Kõne alla võiks tulla kulutuste hüvitamine või alusetu rikastumise nõue, kui kinnistu omanik sai teie abikaasa kulutuste tõttu varalise kasu või kui teie abikaasa tegi omaniku huvides vajalikke töid ja omanik oleks neid mõistlikult soovinud. Oluline on siin tõendada konkreetsed kulutused ja nende seos kinnistu väärtuse suurenemisega, lisaks on oluline aeg. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Seega vanade remondikulude puhul on aegumine tõenäoliselt suurim takistus.

Tere! Soovin saada nõu vara jagamise suhtes. Olen saanud emalt kingituseks suvila osa - 25 %, ülejaanud 75% on kingitud minu vennale. Nüüd ema soovib saada tütrele ehk mulle kingitud osa tagasi. Kas tal on selleks õigus olemas?

Kinkelepingust taganemine on võimalik seaduses või lepingus ettenähtud alustel. Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda võlaõigusseaduse § 267 punktides 1–3 ettenähtud juhtudel. Nendeks juhtudeks on: 1) kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust; 2) kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha; 3) kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse.
Seega, kui ema põhjuseks on üksnes see, et ta soovib nüüd kingitud 25% endale tagasi, kuid puudub mõni eeltoodud seaduses sätestatud alus või kinkelepingus kokkulepitud taganemise alus, siis ei ole tal õigust nõuda, et tütar kingitud osa talle tagasi annaks. Samuti tuleb arvestada, et kinkija taganemisõiguse teostamiseks on seaduses sätestatud tähtaeg – kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama taganemisõiguse tekkimisest.
Kuna lõplik hinnang sõltub ka konkreetse kinkelepingu sisust, on soovitatav vaadata üle kinkeleping. Eelkõige tuleks kontrollida, kas kinkelepingus oli sätestatud mingeid tingimusi, koormisi või muid kokkuleppeid, mis võivad mõjutada ema õigust kinkelepingust taganeda. Vajadusel võib lepingu ülevaatamiseks pöörduda notari poole, kelle juures leping sai sõlmitud.

Saan vanematelt kinkelepinguga maja, mida plaanis põhjalikult renoveerida. Renoveerimiseks võtame abikaasaga ühiselt laenu samas suurusjärgus, mis maja tänane turuväärtus. Abikaasaga ühisvara. Kuidas oleks kõige mõistlikum seda juriidiliselt vormistada? Kinkelepingu järgselt tegu justkui minu lahusvaraga, aga kuna laen ühine, siis tahaks abikaasa näiteks pool majast ühisomandisse vormistada (kuna laen samas suurusjärgus, mis maja väärtus) ja pool jääks siis minu lahusvaraks. Kas selline variant oleks võimalik ja mõistlik? Samas kui näiteks aasta pärast lahutame, siis tundub ebaõiglane, et justkui 25% kuulub abikaasale, kuigi ta on ainult aasta aega laenumakseid tasunud - eeldusel, et võtan laenukohustuse edaspidi enda peale. Kuidas end sel juhul juriidiliselt kaitsta ja samas abikaasaga õiglane kokkulepe sõlmida?

Minu soovitus oleks jätta kinkelepinguga saadud maja esialgu täielikult teie lahusvaraks ning mitte vormistada sellest kohe osa abikaasa omandisse. Teie pakutud lahendus, kus nt ½ majast jääb teie lahusvaraks ja ½ vormistatakse abikaasaga kaasomandisse – on juriidiliselt võimalik. Selleks tuleb pärast kinkelepingut notariaalselt võõrandada abikaasale vastav mõtteline osa kinnisasjast. Samas tuleb arvestada, et selles ulatuses ei ole tegemist enam teie lahusvaraga ning hiljem ei ole seda võimalik lihtsalt tagasi pöörata. 
Oluline on siin rõhutada, et üksnes asjaolu, et renoveerimislaen võetakse ühiselt või seda tasutakse ühisvara arvelt, ei muuda kinkelepinguga saadud maja automaatselt ühisvaraks. Kinnisasi jääb kingisaaja lahusvaraks seni, kuni omandiosa ei ole notariaalselt teisele abikaasale üle antud.
Teie poolt kirjeldatud olukorras näib kohese kaasomandi loomine pigem ebaotstarbekas. Kui nt annaksite kohe abikaasale 1/2 või 1/4 mõttelise osa kinnistust ning abielu lõpeks aasta pärast, jääks see omandiosa tema omandisse sõltumata sellest kui suur on tema tegelik panus olnud. See võib viia olukorrani, kus omandisuhe ei vasta poolte tegelikule panusele, mistõttu soovitaksin pigem sõlmida notariaalse kokkuleppe, milles lepitakse kokku kuidas arvestatakse kummagi panust renoveerimisse ja laenu tagasimaksmisse ning millistel tingimustel tekib abikaasal õigus kas hüvitisele või tulevikus omandiosa omandamisele. Sisuliselt tähendab see seda, et abikaasa õigused kujunevad välja vastavalt tegelikule panusele, mitte ette kindlaks määratud omandiosa alusel. Näiteks võib kokku leppida, et pärast renoveerimise lõppu või kokkulepitud ajavahemiku möödumisel (nt iga viie aasta järel) hinnatakse: 1) maja turuväärtus; 2) renoveerimiseks tehtud investeeringud; 3)kummagi tegelik rahaline panus (laenumaksed, omafinantseering, muud kokkulepitud kulud). Kui kokkulepitud tingimused on täidetud, kohustub üks abikaasa  võõrandama teisele abikaasale vastava mõttelise osa kinnisasjast (näiteks 1/10 või 1/5 jne). Selleks sõlmitakse eraldi notariaalne asjaõigusleping ning tehakse kanne kinnistusraamatusse. Nii ei anta omandit ette, vaid see kujuneb välja tegelike investeeringute ja laenu tasumise põhjal. Kui otsustate siiski muuta kinnisasja kaasomandiks, oleks mõistlik samas notariaalses lepingus reguleerida ka kaasomandi lõpetamise põhimõtted (näiteks väljaostuõigus, väljaostuhinna määramise kord või muud tingimused), et võimaliku lahkumineku korral vältida täiendavaid vaidlusi.
Kokkuvõttes soovitaksin jätta maja esialgu teie lahusvaraks ning reguleerida notariaalse kokkuleppega, kuidas arvestatakse abikaasa panust ja millistel tingimustel võib tal tulevikus tekkida õigus omandiosale või hüvitisele. Selline lahendus kaitseb mõlema poole huve oluliselt paremini kui kohene kaasomandi loomine, sest omand kujuneb välja tegeliku panuse, mitte üksnes esialgse kokkuleppe alusel. Arvestades, et selliste kokkulepete sisu sõltub suuresti poolte soovidest ja konkreetsest rahastamisskeemist, soovitan pöörduda notari poole konsultatsioonile. Notar saab aidata valida teie olukorrale kõige sobivama lepingu ning sõnastada selle viisil, mis kaitseb mõlema poole huve ka tuleviku

Kas 20000-30000 eurot korteri sissemaksmiseks vanemate kingitusena tuleks digitaalselt allkirjastada või teha notariaalne kinkeleping?

Raha kinkimisel puudub notariaalne vorminõue. 20 000–30 000 euro suuruse summa puhul on soovitatav sõlmida kirjalik leping või digitaalselt allkirjastatud leping. Lisaks lepingule on oluline, kui tehakse ülekanne, et lisatakse makseselgitusse viide kinke kohta. 
Kui rahasumma kinge soovitakse teha lapsele (kingisaajale) seoses korteri ostuga ning ostja (kingisaaja) omafinantseeringu osa tasutakse kinkija poolt notari deposiiti, siis tuleb arvestada, et korteri müügilepingu sõlmimisel peab tehingus osalema ka kinkija, kuna raha käsutamiseks peab nõusoleku andma isik, kes kandis raha notari deposiiti. 
Soovitav pöörduda omale sobiva notari poole konsultatsiooni saamiseks. Notarid leiad siit https://www.notar.ee/et/notarid/nimekiri

Kas vanematelt saadud korteri sisseostmiseks raha tuleb vormistada kirjaliku kinkelepinguna kui soovitakse tagada, et see summa jääks ka tulevikus nt pärast abielu vaid kingi kättesaajale?

Kirjalik kinkeleping ei ole tingimata vajalik, kuid kingituse tõendamise seisukohalt on soovitatav. Juhul kui tegemist on pangaülekandega, siis võivad vanemad lisada makse selgitusse viite, et tegemist on kingitusega lapsele või kinkega korteri ostuks ja lisada näiteks ostetava korteri aadressi. See lihtsustab hilisemat tõendamist, kas tegemist oli kingituse või laenuga.

Tere! Abiellusin eelmine aasta. Abikaasale kinkis tema isa enne meie abiellumist maja, mis vajab renoveerimist. Abikaasa võttis majale renoveerimiseks laenu, mis on tagatud hüpoteegiga. Kui abikaasal on soov pool majast mulle kinkida, kas laen ja hüpoteek saaks takistuseks?

Hüpoteegiga koormatud kinnistust osa kinkimine ei ole keelatud ning kinkimise korral ei lõpe hüpoteek automaatselt. Laen ja hüpoteek ei välista iseenesest osa kinnistu kinkimist, kuid kui kinnistule on seatud hüpoteek, mis tagab laenu, mida ei ole veel täielikult tagasi makstud, võib tehingu tegemine sõltuda laenulepingu tingimustest. Seega kui abikaasa soovib kinkida osa kinnistust teile, siis tuleks enne lepingu sõlmimist pöörduda laenuandja poole, et selgitada välja, kas tehinguks on vaja laenuandja nõusolekut. 
Kui eesmärk ei ole kaasomandi tekitamine, vaid see, et kinnistu kuuluks abikaasade ühisvara hulka, siis võiks kinkelepingu asemel kaaluda abieluvaralepingu sõlmimist, milles abikaasad saavad tunnistada ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluva kinnistu abikaasade ühisvaraks.
Konkreetse olukorra hindamiseks tasub tutvuda laenulepingu tingimustega ning küsida nõu notarilt. Endale sobiva notari leiate siit https://www.notar.ee/et/notarid/nimekiri

Tere, tekkib selline küsimus. on soov ära anda korteri oma õele. KIuidas tehing on õigeks vormistada ja mis maksud tuleb maksta.

Juhul kui soovite korteri õele tasuta üle anda, on tegemist kinkelepinguga. Kui soovite, et õde tasub korteri eest kokkulepitud summa, on tegemist müügilepinguga. Kinnisvara võõrandamise lepingu (nii müügi- kui kinkelepingu) sõlmimiseks tuleb pöörduda notarisse, kes koostab ja tõestab lepingu ning edastab selle Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale omandiõiguse kande muutmiseks. Lepingu sõlmimisel tuleb tasuda notari tasu ja riigilõiv, mis arvutatakse korteri väärtuselt.
Kinkelepingu sõlmimisel ei teki üldjuhul tulumaksukohustust ei kinkijal ega kingisaajal. Samas tuleb arvestada, et kui kingisaaja müüb korteri tulevikus edasi, võib tal tekkida tulumaksukohustus, kui müügile ei kohaldu tulumaksuvabastus.
Müügilepingu puhul võib müüjal tekkida tulumaksukohustus müügist saadud kasult. Tulumaksu ei pea tasuma juhul, kui võõrandatakse eluruum, mida müüja kasutas kuni müügini oma elukohana, ning maksuvabastust ei ole sama maksuvabastuse alusel kasutatud rohkem kui üks kord kahe aasta jooksul. Endale sobiva notarite saate leida siit https://www.notar.ee/et/notarid/nimekiri

Tere, Kas ma olen kohustatud tagasi andma asja, mis mulle on kingitud? Jutt käib nutikellast.

Kinkimise näol on tegemist kinkelepingu sõlmimisega. Kinkelepingust võib taganeda ja kingitud asja tagasi nõuda vaid siis, kui 

1. kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust;
2. kinkija paneb kinke tegemisega iseenda või oma lähedased majanduslikult raskesse olukorda;
3. kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud vastukohustuse.

Kui ühtegi eeltoodud tingimustest ei esine, siis ei saa kingitud asja tagasi nõuda. 

Tere. Me elukaaslasega soovime meie maamaja kirjutada minu nimele. Ostes 4 aastat tagasi sai see teatud põhjustel kaasa nimele. Kuidas oleks juriidiliselt kõige mõistlikum seda teha? Kas kinkelepinguna või on veel midagi? Head

Kui te kinnisvara omandamisel elukaaslasele midagi tasuma ei pea, siis on tegemist kinkelepinguga. Kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama (VõS § 259 lg 1).Kinkelepingu puhul tuleb silmas pidada, et kinkelepingust on võimalik jämeda tänamatuse korral taganeda. 
Kui on tegemist müügilepinguga, siis ei ole võimalik lepingust taganeda jämeda tänamatuse alusel. Müügilepinguga on tegemist, kui üks osapool kohustub omandamisel tasuma teisele osapoole ostuhinna rahas. Antud juhul ei tule välja, et kuidas toimus maamaja ostu finantseerimine – s.t. kas võis olla, et te andsite ostuks laenu? Juhul kui jah ning laenu tagastamise tähtaeg on käes, siis on võimalik sõlmida müügileping, kus müügihinna tasumine toimub laenu tasaarvestamisega. Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist (VõS§ 197 lg 1).