Kas suuline kokkulepe on leping?

Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui kehtiv õigus ei näe ette lepingu kohustuslikku vormi. Kui suuline kokkulepe saavutati vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel ning poolte sooviks oli anda kokkuleppele õiguslikult siduv tähendus, loetakse seda suuliselt sõlmitud lepinguks. Näiteks ostes poest leiba, on müügileping siiski sõlmitud ning seda isegi siis, kui müüja makstud raha vastu kassatšekki ei anna. Samuti võib ka näiteks üürilepingu sõlmida suuliselt. Kõik sotsiaalse suhtlemise käigus saavutatud kokkulepped siiski ei ole õiguslikult siduvad. Võttes vastu kutse lõunale, ei eelda inimene, et võtab endale lepingulise kohustuse lõunale minna ja on valmis kandma ka õiguslikku vastutust juhul, kui seda kokkulepet rikud. Kokkuleppest teeb lepingu just kokkuleppe õigusega tagatud iseloom.

Seadus pole sätestanud suulist vormi kohustuslikuna ühegi tehingu puhul. Probleem suuliste lepingutega on see, et neid on raske tõendada. Kellelegi raha laenanud võlausaldajal on kahtlemata kindlam tunne, kui tal on käes kirjalik leping, mis tõendab, et võlgnik selle konkreetse summa tõesti võlgu on. Seega loo moraal on see, et kui vähegi võimalik, tuleks lepinguid sõlmida kirjalikult. Kogemus näitab, et see, et võlgnik on tuttav, ei garanteeri, et võlausaldaja oma raha tagasi saab, küll aga kindlustab tema positsiooni kirjalik leping.