Küsimus on seotud ebamõistlikult suure nõudega. Kas olukorras, kus võlgnik on allkirjastanud dokumendi, millega kohustub tasuma nõude, mis on tegelikust nõudest 3 (kolm) korda (ja enamgi) suurem, on võlgnikul mingid õiguslikud alused nõude täitmisest keeldumiseks? Samuti - kas sellises situatsioonis (ja tõestatav on, et tegelik kohustis oli mitmekordselt väiksem) on võlgnikul õigus (ja millise seaduse sätte alusel) õigus pöörduda kohtusse, kus nõude tegelik suurus tuvastatakse ja paika pannakse? Lisan, et eesmärk on nõue tasuda ulatuses, milles see tegelikult peaks eksisteerima (reaalne laenatud summa / kohustis).
Kõigepealt on oline, kes ja millistel alustel nõude esitab. Küsimusest võib mõista, et sõlmitud on laenuleping. Kui laenuleping on sõlmitud eraisiku ja ettevõtte vahel, kes annab laenu majandus- ja kutsetegevuses ning laenu summa on suurem kui 200 eurot ja tagasimakse periood pikem kui kolm kuud, on tegemist tarbijakrediidilepinguga, millele on seadusandja kehtestanud tarbija kaitseks mitmed piirangud. Sealjuures intressi ja viiviste maksimumsuuruse. Kui aga laenuleping on sõlmitud eraisikute vahel, selliseid piiranguid otsesõnu seadusest ei tulene ja kehtib lepinguvabadus. Siiski tuleb pooltel lisaks VÕS sätestatule jälgida, et tehing ei oleks vastuolus ka tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) sätestatuga. (TsÜS kohaselt võib liigkasuvõtjalik tehing olla tühine selle vastuolu tõttu heade kommetega). Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui:
1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või
2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
Kui lepingupoolte vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest.
Seega võib sõlmitud leping olla vastuolus heade kommetega, liigkasuvõtjalik ja seetõttu tühine. Tühisel tehingul ei ole õiguslikke tagajärgi ja tehingu alusel saadu tuleb tagastada. Nii võib olla kujunenud olukord, kus tagastada tuleb vaid saadud laenusumma. Et olla kindel, soovitan pöörduda individuaalsele nõustamisele ja koostöös juristiga lepingut analüüsides selgitada välja kas tegemist on tühise tehinguga.