Tere, Lubage palun paar küsimust: tulenevalt Korteriomandi- ja korteriühistuseadus, § 45, lg 3, kavatsen esitada hagita menetluses kohtule avalduse juhatuse kohustamiseks andma teavet ja korteriühistuga seonduvate dokumentidega tutvumiseks võimaldamist. Küsin – kas kuskil internetiavarustes on olemas hagita menetluse plankett, mida on võimalik alla laadida? Märkuseks – veebilehel https://www.kohus.ee/kohtusse-poordujale/dokumendid-ja-vormid ma kahjuks ei leia hagita menetluse alusdokumendi vormi. Teine küsimus – kas antud Korteriomandi- ja korteriühistuseadus,§ 45, lg 3 hagita menetluse eest tuleb tasuda riigilõiv? Vastus palun edastada kirjalikult allpoololevale meiliaadressile Lugupidamisega ja ette tänades. 

Hagita menetluse planketti tõenäoliselt olemas ei ole, ehkki vastaja ei ole ilmselt kursis kogu internetis leiduva materjaliga. Hagita menetlusse esitatava avalduse ülesehitus võiks olla sarnane hagimenetlusega. Esmalt tuleks kirjeldada kõik faktilised asjaolud, mis asjas tähtsust omavad, sealhulgas milliste dokumentidega ja mis eesmärgil soovitakse tutvuda, millal on tutvumist juhatuselt nõutud ja mida on vastuseks saadud. Seejärel võiks olla nimetatud, millistele õiguslikele alustele esitatud nõue tugineb.

Avalduse esitamisel hagita menetluse korras läbivaadatavas asjastasutakse riigilõivu 50 eurot (Riigilõivuseadus § 59 lg 5).

Tere, Kirjeldan teile olukorda ja sooviks teada, kas mul on õigus kaaluda tsiviilkohtusse minekuks. Samuti, kas on eetiline õigus laste käest küsida nüüd tagantjärgi nende arvamust, kui on teada, justkui "salaluuraja" on meie huviringis. Olen üle võtnud noorte juhendamise tuletõrjespordi valdkonnas, kuna eelmine juhendaja ei soovinud jätkata. Messengeri grupp, mis varem kuulus seltsile, mille alt trennid toimusid, on siiani tema valduses ja keeldub neid juhatusele tagastamist. Seal suhtleb ta noortega endiselt ning õõnestab seltsi treeningutega tegevust. Info meieni jõuab läbi ühe noore, kes käib nüüd ka minu all trennis. Tuletõrje sporti harrastatakse Eestis peamiselt ühte liiki, mida kutsutakse klassikaliseks tuletõrjespordiks. Lisaks on olemas ka sakslaste stiil, nimetusega CTIF. Kui ma uuel aastal alustasin treeningutega, siis esmakohtumisel noortega, tutvustasin neile mõlemat stiili ning vabas vormis sai arutletud, kas noored soovivad mõlemat ega tegeleda(need ei erine üksteisest väga palju). Lapsed olid huvitatud ning mis minulgi selle vastu olla saab. Käisin Tuletõrjespordi liidu üldkoosolekul ning seal on eelnev juhendaja rääkinud valeinformatsiooni, justkui tema oleks esindaja ja peajuhendaja meie piirkonnas. Rääkisin seal kogu rahvale, kuidas olukord tegelikult on. Kuna ka liiduni oli jõudnud info et meie ei tegele enam klassikalise tuletõrje spordiga, siis valgustasin neid ka sellest, et viisin läbi küsitluse avatud arutlevas vormis ning kuna noored soovisid mõlemat(klassikalist ja CTIF formaati) harrastada, siis nii ka teeme. Nüüd aga üks noorsportlane jagas meiega eelmise juhendaja Messengeri salvestust, kus ta uuris oma grupist, kas mina olevat teinud küsitluse või uuringu. Sealt sai ta kahelt lapselt vastuseks "ei" ning mainis lastele seal samas, et järelikult mina valetaksin talle liidu koosolekul otse silma sisse. Olen olukorras, kus ta on mind kinnises grupis(ma ei tea veel kas ka kuskil mujal) nimetanud valetajaks, mida ma ometigi teinud ei ole. Suhted meie seltsi ja eelmise juhendaja vahel on niigi halvad ja mingeid vastuseid või arupärimisi me temalt ei saa, küll aga mustab ta minu nime ka tuletõrjespordi liidus selle valega. Minu tunnistajaks on kaasjuhendajaja üks lapsevanem, kes oli ka esmakohtumisel. Laste käest ei ole ma veel küsinud, kuna ei oska seisukohta võtta eetilisuse koha pealt. Ei tahaks lapsi sellesse kaasata omalt poolt. Noor, kes meile seda infot jagas, tegi seda ise vabatahtlikult, tulles meile seda heas usus rääkima. Kuna mul pole kuskil kirjalikku tõendit, et lastega sel teemal jutuajamise läbi viisin ning pole veel alevi vahel minu peale näpuga näidatud, kas mul on mingit õiguslikku alust tema vastu hagi esitada? 

Kui pöörduda kohtusse, saab lla tegemist nõudega õigusvastasest tegevusest hoidumiseks ja/või mittevaralise kahju välja mõstmiseks. Et tulemuslikkust hinnata, tuleks mõelda kahe küsimuse üle: 1) kas tegemist on õigusvastase teoga; 2) kas avaldatu tagajärjel on tekkinud kahju. Võlaõigusseaduse kohaselt on isiku au teotamine ja maine kahjustamine võimalik nii väärtushinnangu, sh ebakohase väärtushinnangu (vt VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (vt VÕS § 1047 lg 2). Seejuures peab arvestama rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel, aga ka seda, kas rikkumine oli õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Foormis konkreetsetele asjaoludele hinnangut anda kahjuks ei ole võimalik, seega tuleb tegevuse õigusvastasus selgitada välja individuaalsel õigusnõustamisel.

Kui teo õigusvastasus leiab kinnitust, tekib õigus nii õigusvastase teo keelamisele edaspidi kui mittevaralise kahju hüvitisele. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17 ja 22. oktoobri 2008 otsus nr 3-2-1-85-08, p 14). Nii on ebaõigete faktiväidete ja ebakohase väärtushinnangu eest hüvitise määramisel varasema praktika kohaselt hüvitist vähendatud ja mõistetud välja näiteks 100 eurot. Siiski võib kohtusse pöördumine olla vajalik ja õige, kui tegu on õigusvastane ja kui sellega on tekitatud Teile mittesoovitavaid tagajärgi ka siis kui rahalise hüvitise saamine ei olegi esmärk. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-17-05 p 29 asunud seisukohale, et isiklike õiguste rikkumisega tekitatakse kannatanule eeldatavalt mittevaralist kahju, kuid igale au teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed. Lisaks kohtumenetlusele ja kohtulahendile, võib kolleegiumi arvates kohus au teotamisega tekitatud moraalse kahju rahalises väljenduses lugeda heastatuks ka kahjutekitaja vabandusega.