Täisealise õppiva lapse õigus saada vanematelt ülalpidamist
Täisealise õppiva lapse õigus saada vanematelt ülalpidamist
Tere Olen üliõpilane Soomes, 19 aastat vana ja olen töötu, otsisin tööd kuu jooksul ja ei leidnud midagi . Kuna praegu mul on finansilised probleemid, palusin oma vanemaid aidata mind. Ema tuli appi ja maksab mulle 250 eurot kuus. Isa ütles, et ei hakka mind aitama. Iga kuu ma maksan ühiselamutoa üüri 329 eurot ja poole kuu jooksul toidu peale ma juba olen maksnud umbes 200 eurot, säilisin kõik oma tsekkid toidu eest. Mul ei piisa raha toidu ja üri peale, rääkisin sellest isaga, kuigi vastust ma ei saanud. Öelge palun, kas mul on õigus paluda raha oma isalt seaduse järgi ja kui jah, siis kui palju arvestades oma kuu kulude võrreldes.
Kui täisealine laps omandab haridust, võib tal olla õigus saada vanematelt ülalpidamist ka pärast 18-aastaseks saamist. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 2 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. See õigus ei sõltu sellest, kas õpingud toimuvad Eestis või välisriigis.
PKS § 96 järgi lasub lapse ülalpidamise kohustus mõlemal vanemal. See tähendab, et mõlemad vanemad peavad osalema täisealise õppiva lapse ülalpidamises vastavalt oma võimalustele ning ühe vanema kohustus ei lõpe pelgalt seetõttu, et teine vanem last juba toetab.
Ülalpidamise suurust ei määra seadus täisealise õppiva lapse puhul kindla summana. PKS § 99 lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. PKS § 99 lg 2 järgi arvestatakse seejuures kõiki lapse eluvajadusi, sealhulgas eluaseme-, toidu-, transpordi- ja tervisekulusid ning hariduse omandamise ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi. Samuti võetakse arvesse lapse enda sissetulekuid, näiteks töötasu, stipendiume või toetusi.
Vanemate panuse suuruse määramisel tuleb arvestada ka nende varalist seisundit ja ülalpidamisvõimet. PKS § 102 lg 1 kohaselt täidavad vanemad ülalpidamiskohustust, võttes arvesse oma varalist seisundit ja võimalusi. Kui vanemate sissetulekud ja majanduslik olukord erinevad, ei pea nad ülalpidamiskohustust kandma võrdsetes osades, vaid vastavalt oma tegelikele võimalustele. PKS § 102 lg 2 võimaldab kohtul arvestada ka muid olulisi asjaolusid, mis mõjutavad vanema ülalpidamisvõimet.
Kui täisealisel õppival lapsel ei ole võimalik oma põhjendatud kulusid ise katta ning vanem keeldub ülalpidamist andmast või ei vasta sellekohasele pöördumisele, on lapsel õigus esitada vanema vastu kohtusse elatise nõue. Täisealise õppiva lapse puhul tuleb nõude esitamisel tõendada nii õppimist kui ka oma tegelikke vajadusi ja kulusid (näiteks üürileping, maksekinnitused, toidukulud ja muud õpingutega seotud vältimatud väljaminekud). Kohus hindab igal üksikjuhul lapse vajadusi ning mõlema vanema majanduslikke võimalusi ja määrab elatise suuruse nende asjaolude alusel.