Legaliseerimine on formaalsus, millega pädev ametiasutus kinnitab avaliku dokumendi allkirja ja dokumendil oleva pitseri või templi ehtsust või allakirjutanud isiku pädevust.

Avaliku dokumendi kasutamiseks välismaal on vaja tõendada nende ehtsust. Selleks tuleb dokument kas apostilliga kinnitada, legaliseerida või kehtib Eesti ja välisriigi vahel õigusabileping, sõltuvalt sellest, millises välisriigis seda kasutada tahetakse. On kolm võimalust: 

Dokument, mida soovitakse kasutada välisriikides, millega Eesti on sõlminud õigusabilepingu, ei kuulu apostilliga kinnitamisele. Õigusabilepingud on Eestil sõlmitud Läti, Leedu, Poola, Ukraina ja Venemaaga. Õigusabilepingud saab leida järgmiste linkide kaudu: 
Leedu, Läti - https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13099214&replstring=3

Legaliseerida saab üksnes dokumente, mille päritolu ja ehtsust on võimalik kontrollida. Seetõttu ei saa legaliseerida dokumente, mille puhul puudub võimalus tuvastada dokumendi väljaandjat, allkirjastajat või allkirja ehtsust.

Üldjuhul ei saa legaliseerida näiteks:

Legaliseerimine ei asenda tõlget. See, kas legaliseeritud dokumendile tuleb lisada tõlge, sõltub selle riigi nõuetest, kus dokumenti kasutatakse.

Üldjuhul nõuavad välisriigi asutused, et neile esitatavad dokumendid oleksid koostatud selle riigi ametlikus keeles või muus aktsepteeritavas keeles. Seetõttu võib lisaks legaliseerimisele olla vajalik ka dokumendi tõlkimine. Sageli nõutakse tõlke õigsuse kinnitamist vandetõlgi, notari või muu pädeva isiku poolt vastavalt sihtriigi nõuetele.

Legaliseerimine on menetlus, mille käigus kinnitatakse avaliku dokumendi allkirja, pitseri või templi ehtsus, et dokumenti saaks kasutada välisriigis.

Legaliseerimist on üldjuhul vaja siis, kui dokumenti soovitakse kasutada riigis, mis ei ole ühinenud Haagi apostillikonventsiooniga ning millega Eestil puudub dokumentide tunnustamist lihtsustav leping või muu erikord.

Legaliseerimine toimub tavaliselt mitmes etapis:

Legaliseeritakse ainult originaaldokumenti, selle notariaalselt või ametlikult kinnitatud ärakirja, väljavõtet või väljatrükki, millel on sellele dokumendile allakirjutanud ametiisiku originaalallkiri, ees- ja perekonnanimi, ametikoht ning dokumendi väljaandnud asutuse originaalpitser.

Avaliku dokumendi kasutamiseks välisriigis, mis ei ole ühinenud Haagi apostillikonventsiooniga ning millega Eesti ei ole sõlminud dokumentide tunnustamist lihtsustavat lepingut, tuleb dokument üldjuhul legaliseerida. Legaliseerimine on apostilliga võrreldes keerukam menetlus. Selle käigus kinnitatakse dokumendile alla kirjutanud ametiisiku või notari allkirja ja ametiseisundi ehtsus. Tavaliselt legaliseeritakse dokument esmalt Eestis ning seejärel kinnitab selle kasutamise sihtriigi pädev asutus (näiteks saatkond, konsulaat või välisministeerium).

Apostillimisele ei kuulu:

1. avalik dokument, mida soovitakse kasutada riigis, kellega Eesti on sõlminud õigusabilepingu: Leedu, Läti, Poola, Ukraina.

Tuleb arvestada, et ühe riigi dokumendi teises riigis kasutamiseks võib olla peale apostillimise nõude ka lisatingimusi. Igas riigis kehtivad omad reeglid näiteks keelte kasutamise suhtes. Kui Eestis kinnitatakse siin väljaantud eestikeelne dokument apostilliga, siis on see küll näiteks Türgi asutustele tõenduseks dokumendi ehtsuse kohta, kuid ilmselt sellest ei piisa – vaja läheb ka dokumendi tõlget.

Seepärast tuleks üldjuhul apostillitud dokumendile lisada ka kinnitatud tõlge vastava välisriigi poolt aktsepteeritud keelde.