Tere! Jutt käib pärimisõigusest.Ema on teinud maja õe ja vennale.Mina ja minu laps on majja sissekirjutatud.Kas neil on õigust pärast ema surma meid välja visata?

Ainuüksi sissekirjutus ei anna teile õigust peale ema surma majas edasi elada. Kui ema on teinud testamendi, millega jätab maja teie õele ja vennale, siis peale teie ema surma, on õigus neil otsutada, kas te võite seal edasi elada või mitte. Teie emal on võimalik oma elu ajal sõlmida teiega isikliku kasutusõiguse leping. See annab teile õiguse edasi elada majas ka peale teie ema surma. Teine võimalus on, et teie ema määrab testamendiga, et teil on õigus majas edasi elada, siis ei tohi teie õde-venda teid majast välja tõsta. 

Kas olen pärandiasjadest valesti aru saanud? Kui isa suri läks tema osa, ehk 1/2 kinnistust (25 908:2= 12 954ruutmeetrit) jagamisele 3 pärija vahel vahel. S.t. 12 954:3= 4318 ruutmeetrit igale pärandi saajale.Peale ema surma pärisin testamendi järgi kogu emale kuulunud osa ( 12954+4318= 17272) mina, Seega peaks minu arvutuste kohaselt kogu kinnistust kuuluma minule 17272+4318= 21590 ruutmeetrit (2,159ha). Maksuameti lehelt aga avastasin, et kirjas on 12 954 ruutmeetrit ehk 1/2 omandiosa? Kas see on ikka õige?

Teie toodud näite põhjal saan aru, et kui teie isa suri, siis tal kehtivat testament ei olnud ehk pärimine lahendati seaduse alusel. Tema pärandvara hulgas oli abikaasade ühisvarasse kuuluv kinnisvara. Isa pärjaid oli 3, seega iga pärija pärimisosa oli 1/3 pärandajale kuuluvast osast ning kuna tegemist oli ühisvaraga, siis abikaasale omakorda kuulus ½ kinnisvarast.
Kui teie ema suri, siis oli tehtud emal testament ning kogu ema pärandvara pärija olite teie üksi.
Hetkel ei ole üheselt arusaadav, kas peale isa surma sõlmiti ka ühisomandi lõpetamise ja pärandvara jagamise leping, mille kohaselt kanti kinnistusregistrisse omanikud kaasomanikena (ehk abikaasa osa 4/6 ning kummagi lapse osa 1/6) või ühisomandi lõpetamise ja pärandvara jagamise lepingut ei sõlmitud ning kinnistusregistrisse kanti omanikud ühisomanikena. 
Kui suri teie ema ning teile väljastasti pärimistunnistus ning eelnevalt oli kinnistusregitrisse kantud omanikud kaasomanikena, siis nüüd peaks nähtuma kinnistusregitrist, kui te olete taotlenud omaniku muutmist, et teile kuulub 5/6-ndiku ning teisele omanikule 1/6-ndik kaasomandi osa kinnisvarast. Kui aga eelnevalt ei olnud kantud omanikud kaasomanikena, siis peale ema surma pärimistunnistuse väljastamisel ning omaniku muudatuse taotlemisel olete te koos teise omanikuna kinnistusregistrisse kantud kui ühisomanikud ning sellisel juhul, kui väljastatakse Maksu-ja Tolliameti poolt teile maksuteade, siis nemad ei tea teie osa suurust, mistõttu väljastatakse kahe ühisomaniku peale maksuteade kummalegi ½ osas. Ühisomandi lõpetamiseks ning kaasomandiosade suuruste nähtavaks tegemiseks on teil vaja pöörduda notarisse, endale sobiva notari leiate siit https://www.notar.ee/et/notarid/nimekiri. 

Tere! Soovin nõu seoses isiklike asjade tagastamisega välisriigist (Prantsusmaa). Minu endine elukaaslane elab Prantsusmaal ja tema valduses on minu isiklikud asjad. Olen proovinud asju tagasi saada alates eelmisest suvest, kuid ta ignoreerib kõiki minu sõnumeid ja palveid. Kuna minu sissetulek on madal, puuduvad mul vahendid kalli välisriigi advokaadi palkamiseks või mahukaks kohtuvaidluseks. Soovin teada, millised on minu võimalused asjade tagasinõudmiseks distantsilt, kui pooltevaheline suhtlus on katkenud. Kas antud juhul on võimalik kasutada mõnda lihtsustatud Euroopa Liidu menetlust, et kohustada teda asju tagastama? Samuti soovin teada, kas mul on võimalik taotleda riigi õigusabi või muid soodustusi, arvestades minu majanduslikku olukorda ja asjaolu, et vastaspool asub teises EL-i riigis.

Kui ei ole kohtuotsust, mis kohustaks endist elukaaslast tagastama Teile Teie isiklikud asjad, siis kahjuks mingit sunnivahendit kasutada ei saa. Kohtuotsuse olemasolu annaks võimaluse pöörduda Prantsusmaa kohtutäituri poole. Seda, kas Teil on võimalik taotleda Prantsusmaal riigi õigusabi või kas sealsed seadused võimaldavad kasutada mingit lihtsustatud menetluskorda, meie öelda ei oska. Meie vastame ainult Eesti õiguse pinnalt. Soovitame pöörduda Prantsusmaa advokatuuri poole. Kontaktandmed leiate siit https://webgate.ec.europa.eu/e-justice/334/ET/lawyers?init=true&idSubpage=1&member=1

§ 126. Kinnisomandist loobumine Tere, Sooviks loobuda kinnistu KOV kasuks. See on transpordimaa ja millel on realservituut Elektilevi ja Eesti Energia kasuks, Isiklik kasutusõigus KOV ettevõte kasuks. Kas on võimalik loobuda ?

Kui kinnistu on koormatud isikliku kasutusõigusega, siis ei saa loobuda kinnisomandist. Asjaõigusseaduse § 126 lg 11 p 3 kohaselt ei ole isikul õigust kinnisomandist loobuda, kui kinnistu kohta on kinnistusregistriosa kolmandasse jakku kantud isiklik kasutusõigus. 
Küll aga on teil võimalus esitada kohalikule omavalitsusele avaldus, et te soovite neile kinnistu tasuta võõrandada. Kui kohalik omavalitsus on nõus omandama, siis antakse nende poolt välja vastav otsus või korraldus ning selle alusel saate notaris sõlmida lepingu kinnistu tasuta võõrandamiseks kohalikule omavalitsusele.

Tere! Kas ühel pangal on õigus nõuda teise panga konto väljavõtet? Ning kui ma selle ebameeldiva nõudmise peale kannan kontolt rahad välja ja palun kliendileping lõpetada, siis kas neil on üldse õigust mulle küsimusi esitada? Kontole laekus paar ülekannet eraisikutelt, tegu oli minu poissõprade poolt tehtud kingitustega, mida kandsin edasi teise panka, et seal aktsiaid osta nende rahade eest.

Nii vähese info põhjal on raske väga konkreetset infot anda. Pankade suhtes kehtivad väga ranged rahapesu reeglid ja kui pangal tekib kahtlus raha päritolus, siis peab ta küsima kliendilt selgitusi ja kahtluste püsimisel tegema esildise Rahapesu andmebüroole. Teises pangas avatud konto väljavõtet pank oma kliendilt nõuda ei tohi. Kui nt klient soovib võtta pangast laenu aga valdavalt on tema tehingud toimunud teise panga kaudu, siis võib pank teha kliendile ettepaneku esitada teise panga konto väljavõte, et veenduda kliendi krediidivõimelisuses. Aga see saab siiski olla ettepanek, mitte nõue. 

Elan oma perega koos vanematega kahepereelamus (elamu on minu ainuomand). Ema soovib lahutada, kuna aastaid on vaimne vägivald. Isa aga keeldub välja kolimast. Koduses elus ja majapidamises ta ei ole panustanud, suhteid meil omavahel pole. Soovime kõik, et ta välja koliks. Kas ja millise õigusega saan ta sundida välja kolima?

Kui elamu on teie ainuomandis, on teil õigus otsustada, kes elamus elab. Kui isa keeldub välja kolimast ja puudub üürileping või muu kokkulepe, mis annaks talle õiguse elamus viibida, võib omanik nõuda eluruumi vabastamist. Vajadusel saab pöörduda kohtusse, et nõuda isiku välja tõstmist.

Tere! Seadusjärgse pärimise järgi on pärijateks abikaasa ja 3 last. Välja antud pärimistunnistus, kus on kirjas, et pärijateks on abikaasa ja kolm last igale ühe neljandiku (1/4) suuruses mõttelises osas. Märkuses on kirjas, et pärandaja oli abielus ja abikaasa andmed. Pärimismenetluses kogutud andmete kohaselt kohaldati pärandaja ja tema abikaasa varasuhetele perekonnaseadusest tulenevat ühisvararežiimi. Kinnistusraamatusse on pärimistunnistuse järgi kantud neli pärijat ilma osasid välja toomata, mille järgi 1 pärija arvamus on see, et talle kuulubki 1/4 pärandist. Selle järgi arvestatakse ka maamaks. Pöördusin kinnistusregistrisse ja sealt öeldi, et nemad ei saa abikaasa 50 % ise välja arvestada, et seda peab tegema notar. Pöördusin notarisse ja seal vastati, et kõik on õige ja osade õigeks saamiseks, tuleb vara jagada ja kohal peavad olema kõik pärijad ning olema sellega nõus. Notarite koja lehel on kirjas, et seadusjärgse pärimise korral, on pärandiks 50% ühisvarast. Seda aga pärimistunnistusel kirjas ei ole. Notar ütles, et ei peagi olema. Kuhu kadus minu õigus oma ühisvarale? Milline on õige lahendus?

Kui testamenti tehtud ei ole ning surma hetkel on isik abielus ja tal on 3 last, siis tõesti pärijaid on 4, ehk abikaasa ja 3 last ning iga pärija pärandiosa on 1/4 (PärS § 11 lg 1 kohaselt on seadusjärgsed pärijad pärandaja abikaasa ja pärimiseseaduses nimetatud sugulased; PärS § 13 lg 1 kohaselt on esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad pärandaja alanejad sugulased; PärS § 16 lg 1 p 1 kohaselt pärib koos pärandaja sugulastega pärandaja üleelanud abikaasa esimese järjekorra pärijate kõrval võrdselt pärandaja lapse osaga, kuid mitte vähem kui ühe neljandiku pärandist).
Pärand on pärandaja vara (PärS § 2). Asjaolu, et pärimistunnistuses on nimetatud 4 pärijat ning kinnistusregistrisse on kantud pärijad ühisomanikena, ei tähenda see automaatselt, et kinnisasi kuulub igale pärijatele 1/4 osas. Juhul kui tegemist oli abikaasade ühisvaraga, siis 1/2 kinnisvarast kuulub üleelanud abikaasale omandiõiguse alusel (kindlasti väljastati teile ka omandiõiguse tunnistus, kus on märgitud vara, mis kuulus abikaasade ühisvara hulka) ning ülejäänud 1/2 kinnistust kuulub pärijatele igale ühele 1/4 osas, ehk antud juhul, kui tegemist oli abikaasade ühisvarasse kuuluva kinnistuga, siis tervest kinnistust kuulub abikaasale 1/2 + 1/8 = 5/8-ndikku ning igale lapsele 1/8-ndik kinnistust.
Notar väljastab pärimistunnistuse, kui pärija pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud. Mitme pärija korral märgib notar pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suuruse (PärS § 171 lg 2). Kui pärandaja oli pärandi avanemise ajal abielus, märgib notar pärimistunnistusele pärandaja üleelanud abikaasa ees- ja perekonnanime, isikukoodi, abielu sõlmimise aja ning andmed abikaasade varasuhte kohta. Kui pärandaja abielu oli enne pärandi avanemist lõppenud, kuid abikaasade ühisvara oli jäänud jagamata, märgib notar pärimistunnistusele ka selle asjaolu ning pärandajaga abielus olnud isiku ees- ja perekonnanime, isikukoodi, abielu sõlmimise ja lõppemise aja, samuti andmed abikaasade varasuhte kohta (PärS § 171 lg 5). Kui asjaõigus kuulub abikaasade ühisvara hulka, kuid kinnistusraamatusse on ebaõige kandemääruse alusel selle omajana kantud ainult üks abikaasa, tuleb kande parandamiseks kinnistamisavaldusele lisada omandiõiguse tunnistus, mis tõendab asjaõiguse kuulumist abikaasade ühisvara hulka (KRS § 63¹ lg 3). 
Seni kuni kinnistusregistrisse on ühisomanikena kantud pärijad (abikaasa + lapsed), st kinnistut ei ole jagatud kaasomandisse (st ei ole välja toodud iga omaniku mõtteline osa kinnistust), siis seni ei teagi kolmandad isikud, milline on igale omanikule kuuluv osa vastavast kinnistust, mistõttu ka maamaksu võidakse arvestada võrdselt 4 inimese vahel. Kui te soovite, et kinnistusregistris oleks nähtav igale omanikule kuuluv mõttelise osa suurus, siis tuleb teil pöörduda kõigi pärijate nõusolekul teile sobivasse notaribüroosse (https://www.notar.ee/et/notarid/nimekiri ) ning leppida ühiselt kokku aeg pärandvara jagamise lepingu sõlmimiseks, peale nimetatud lepingu sõlmimist ei ole enam kinnistusregistris ühisomanike kannet, vaid iga isiku nime taga on talle kuuluv mõttelise osa kinnistust. 

Arvan, et ma ei soovi sügava puudega lähisugulasele eestkostjaks hakata. Teine võimalik eestkostja oleks siis kohalik omavalitsus, kus sugulane ka hooldekodus täisteenusel viibib. Omal jõul ta igapäevaeluga toime ei tule, asjadest aru ei saa, on kirjaoskamatu. Mul on soov millalgi müüa temaga kaasomandis olev pärandvara (elamukinnistu, maa, natuke metsa) ja saada enda osa sealt kätte, teine pool müügitulust kuuluks sugulasele, nagu pärimine ette näeb. Kas mul oleks müümine siis lihtsam, kui oleksin ise tema eestkostja või pole minu jaoks kinnisvara müümisel üldse mingit vahet, kui teise poole ehk siis lähisugulase eestkostja on sealne kohalik omavalitsus?

Peate arvestama, et kinnisvara võõrandamiseks peab eestkostja taotlema kohtult luba eestkostetava vara võõrandamiseks. PKS § 187 lg 1 p kohaselt ei või eestkostja eestkostetava nimel kohtu eelneva nõusolekuta käsutada eestkostetavale kuuluvat kinnisasja. Kui te ise olete eestkostja, siis esitate teie taotluse kohtule, kui teie ei ole eestkostja, siis teie ei saa esitada taotlust kohtule, vaid selle saab esitada tema eestkostja.
Eestkostjaks määratakse füüsiline isik, kes oma isikuomadustelt ja võimetelt sobib määratud ülesannetes eestkostetava huve kaitsma. Eestkostjat määrates arvestatakse ka tema ja eestkostetava vahelisi suhteid. (PKS § 204 lg 1). PKS § 205 kohaselt kui ei leita sobivat füüsilist isikut, võib eestkostjaks määrata juriidilise isiku viimase nõusolekul. Kui juriidiline isik saab teada, et täisealisele on võimalik määrata füüsilisest isikust eestkostja, peab ta sellest viivitamata teatama kohtule ja valla- või linnavalitsusele. Juriidiline isik kontrollib vähemalt üks kord aastas, kas eestkostetavale on võimalik määrata füüsilisest isikust eestkostja. Kui eestkostjaks ei ole võimalik määrata sobivat juriidilist isikut, määratakse eestkostjaks valla- või linnavalitsus, millega täisealine on kõige tugevamalt seotud. Täisealine on kõige tugevamalt seotud muu hulgas selle valla- või linnavalitsusega, kust ta pärit on, kus ta on suurema osa ajast elanud, millega ta on säilitanud olulised sidemed, kus asuvad tema lähedased või vara või kus on tema rahvastikuregistrijärgne elukoht. Juriidilisest isikust eestkostjaks ei või määrata seda tervishoiu- või hoolekandeasutust, kus täisealine viibib.
Eestkostja kohustused (PKS § 206) Eestkostja kaitseb eestkostetava varalisi ja isiklikke õigusi ning huve. Muu hulgas peab eestkostja hoolitsema selle eest, et eestkostetav saaks vajalikul määral ravi- ja sotsiaalteenuseid. Kui eestkostja saab teada asjaoludest, mis võimaldavad eestkoste lõpetada, peab ta sellest teatama kohtule ja valla- või linnavalitsusele. Sama kehtib asjaolude kohta, mis võimaldavad eestkostja ülesandeid piirata või laiendada. Kohus otsustab eestkoste lõpetamise, piiramise või laiendamise omal algatusel või eestkostja, valla- või linnavalitsuse või eestkostetava avalduse alusel.

Tere, Sooviksin nõu. Nimelt abielu ajal sain vanematelt kinkelepinguga maja (ainuomand). Paar aastat hiljem lahutasime elukaaslasega abielu. Täna elame taas koos. Eelmine aasta võtsin ma pangalaenu, et maja väljast ära renoveerida. Maja sai tagatiseks pandud. Minu võetud laenuga sai kaetud kogu maja soojustamine, katusevahetus, fassaad ja aknad. Kahjuks puudub minul finants võimekus, et lõpetada toimingud maja kasutusloa taotlemiseks. Panga üks tingimusteks oli kasutusloa saamine 2026aasta lõpuks. Kasutusloa jaoks on vaja veel mõned toimingud teha (elektrisüsteem, elektri audit ja maja muudatusprojekt). Elukaaslane oli nõus mind finantsiliselt aitama ja võttis väikelaenu. Laenu võttis ta suurema, kui tegelikult vaja oleks kasutusloa tingimuste täitmiseks. Ehk, siis ta soovib ka välja vahetada kogu küttesüsteemi, mis tegelikult on pigem mugavus, sest majas on toimiv pliit ja ahi olemas. Nüüd, aga soovib elukaaslane teha minuga notariaalse lepingu, mis kohustaks minul lahkumineku korral tasuma talle kogu panustatud raha kinnisvarasse. Kasvatan eelmisest kooselust alaealist last ja töötasu on Eesti miinimum palk. Ehk, siis mul puuduvad vahendid ja võimekus talle see tagasi maksta. Olen väljapääsmatus olukorras kus mul ei ole muid lahendusi ja finants abi kuskilt saada, aga ma pole ka nõus maksma mugavuse eest (õhk/vesi küttelahendus) mida tema tingimata soovib.Kuidas käituda sellises olukorras? Milline lahendus oleks minule ja lapsele kõige mõistlikum? Kuidas kohus käsitleb selliseid juhtumeid?

Keegi ei saa teid sundida oma omandit või omandist osa kellelgi andma, ükskõik kui palju ta sinna panustab. Kui elukaaslane investeerib sinu lahusvarasse ja esitab sulle rahalise nõude alusetu rikastumise sätete alusel põhjendusega, et sa pead hüvitama tema tehtud kulutused, kuna tema panusest tulenevalt paranes või muutus oluliselt väärtulikumaks sinu vara. Siin on oluline teha vahet kas panustamine toimus sinu nõusolekul või nõusolekuta ning kas tegemist oli vajalike kulutustega või kasulike ja/või toreduslike kulutustega. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 61 selgitab lahti kulutuste mõiste. Esemele tehtud kulutused on: 1) vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest; 2) kasulikud, kui nendega eset oluliselt parendatakse; 3) toreduslikud, kui nendega taotletakse peamiselt eseme mugavust, meeldivust või ilu. Nõusolek kulutuste tegemiseks peab olema teadlik, s.t. temal on tõendamiskoormus, et tehtud kulutused tehti sinu teadmisel ja nõusolekul. Kuivõrd sa ütled, et küttesüsteemid töötavad, ehk nende vahetus antud juhul oleks toreduslik, mitte vajalik, siis neid kulusid kohus pigem välja ei mõista, v.a. kui elukaaslasel on olemas sinult saadud sõnaselge eelnev nõusolek, vaikimine ei ole automaatne nõusolek. 
TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata TsÜS § 151 lõikes 1 sätestatust, hiljemalt 10 aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest.
Võid talle anda teada, et sa oled nõus hüvitama üksnes konkreetsete tööde (tuua välja nimekiri töödest), mis on vajalikud kasutusloa saamiseks, maksumuse ning põhjendus ongi selles, et tegemist on sinu lahusvaraga ning sa ei saa võtta suuremat kohustust, kui sa suudad täita. Siis peab ta mõistma, et kui ta panustab oma raha sinu varasse enam, kui sa oled arvestanud või lubanud, siis ta teeb ta seda enda riisikol.

Tere! Minu emal on korter, mis soetatud vist aastal 1980. Sel ajal olid nad isaga abielus. Seal olid erinevatel aegadel mängus kooperatiiv, osamaksed, erastamine, EVPd jms. Minul ühtegi dokumenti selle kohta pole, samuti ei saanud ma midagi praegusest ühistust ega Tartu maakohtust. Korteri omanik on kogu aeg olnud minu ema, tema on teinud omal ajal ka kooperatiivi osamakseid ning korteri erastanud. Abielu lahutati 1990.a. Isa suri 1994.a. Tema pärimistunnistuses oli välja toodud kogu temale kuuluv vara, sellest korterist polnud seal aga sõnagi. Üks notar väidab, et korter on siiski ema-isa ühisvara. Teine notar viitab tsiviilseadusele (§ 155 lõige 1), mis ütleb, et ühisvara jagamise nõue aegub 30 aastat peale abielu lahutamist. Kolmas notar ütleb, et kuna korter on kogu aeg olnud minu ema oma ja on seda ka praegu, kuna dokumente sellest ajast säilinud ei ole ja omaaegsete kooperatiivkorterite teema ongi natuke hall ala, ütleks tema, et korter ei ole ühisvara ning kuulub ainult minu emale. Milline versioon on siis õige? Tänan ette vastuse eest.

Kui korter erastati perioodil kui teie ema oli abielus, siis eelduslikult on tegemist ühisvaras oleva korteriomandiga, isegi kui registrisse oli kantud teie ema nimi, kuid kui teil on tõendeid, mis tõendavad, et teie emale kuulus üksi õigus korteriomandi omanikuks saada, siis on tegemist teie emale kuuluva lahusvaraga.
Perekonnaseadus § 27 lg 6 kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Seega seni kuni ei ole tõendatud, et tegemist on teie emale kuuluva lahusvaraga, siis eeldus on, et tegemist on ühisvaraga. Asjaolu, et kinnistusregistrisse on korteriomandi omanikuna kantud üksnes teie ema, ei ole tõenduseks, et tegemist on tema lahusvaraga, tegemist võib olla nö ebaõige kandega, kuna sel perioodil kantigi registrisse pigem üks abikaasadest. 
Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-23-09 on välja toodud: Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 211 kohaselt on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Korteriomandi seadmisel saab (saavad) selle omanikuks isik(ud), kes oli(d) korteri kui vallasasja omanik(ud). Vallasasjana ühisvaraks olnud korter on abikaasade ühisvara ka korteriomandina vaatamata sellele, et korteriomand kinnistati ühe abikaasa nimele.
Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-164-05 on välja toodud: Elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu ja liikmelisuse alusel korteriomandi kinnistamine abielu ajal ei muuda korteriomandit perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks, kui osamaks kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka. EES § 218 lg 3 viimase lause järgi anti korteriomandite seadmisel elamualune maa korteriomanike kaasomandisse tasuta ning EES § 2112 järgi oli moodustatava korteriomandi registriosa avamine riigilõivuvaba. Seega ei tulnud abikaasadel abielu ajal elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu baasil korteriomandi kinnistamisel kasutada märkimisväärseid rahalisi vahendeid. Seega sellisel juhul ei muutunud korter erastamisel abikaasade ühisvaraks. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-164-05 on välja toodud: Kui vallasasjaks oleva korteri baasil tekib korteriomand abielusuhete ajal, ei muutu korteriomand PKS § 14 lõikest 1 tulenevalt abikaasade ühisvaraks, kui see kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka.
Kui teie isa suri ning vormistati pärimistunnis, siis võis nimetatud tunnistusest jääda teie ema nimele registreeritud korteriomand nimetamata, kuna pärimismenetlust viiv notar ei teadnud, et teie ema nimele on registreeritud vara. Teisest küljest võis pärimismenetlust läbiviival notaril oll teave, et tegemist oli teie ema lahusvaraga.