Broneerimisleping on kinnisvaratehingutes kasutatav müüja ja ostja vaheline kokkulepe, mille kohaselt müüja kohustub mitte võõrandama kokkulepitud aja jooksul kinnisasja kellelegi teisele. Broneerimisleping sõlmitakse praktikas kirjalikus vormis. Sellist kokkulepet ei saa käsitleda korteriomandi või kinnisasja ostmise eellepinguna. Asjaõigusseaduse § 119 kohaselt peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Samasugune vorminõue kehtib võlaõigusseaduse § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta.

Kasutusõigus annab kasutajale õiguse kinnisasja või selle osa (näiteks hoonet) vallata ja kasutada nii, et teised isikud ja sealhulgas omanik võivad sama kinnisasja või selle osa (näiteks hoonet) kasutada vaid siis kui selles on kasutajaga kokku lepitud. Omanik ja kasutaja võivad seega kasutusõigust täpsustada, piiritleda, kitsendada, reguleerida kommunaalkulude kandmist ja teiste isikute kasutusõigust.

Omand on põhiseadusega kaitstud õigus oma asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Omand on omaniku õiguslik võim talle kuuluva asja üle. Omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Omanik, kes asja igapäevaselt kasutab või omab seda võimalust, on ühtlasi asja valdaja. Vallasasjade (näit.

Kinnisasjad on maa koos selle oluliste osadega (sellega alaliselt seotud ehitised nt krunt ja sellel asuv maja) ning päraldistega (vallasasjad, mis, olemata peaasja osad, teenivad peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu, näiteks on viiuli päraldiseks poogen ja kinnistu päraldiseks kinnistu plaanid-kaardid), samuti on kinnisasjaks korteriomand (ehitise reaalosa koos selle juurde kuuluva mõttelise osaga maatükist, ehitise konstruktsioonidest ning üldkasutatavatest osadest).

Avalikud veekogud kuuluvad riigile ega ole tsiviilkäibes. Avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kehtestab Vabariigi Valitsus korraldusega. 

Tee kuulub sellele, kes on tee aluse maa omanik. Erateed võib kasutada vaid kokkuleppel maaomanikuga või hädaolukorras. Eraisikute vaheline kokkulepe oleks sel juhul teeservituudi seadmise leping, kuid sellise kokkuleppe eratee avaliku kasutamise kohta võib sõlmida ka kohalik omavalitsus kogukonna nimel. Siiski näeb asjaõigusseaduse § 156 ette, et igal maaomanikul on nõudeõigus pääseda avaliku teeni (riigi ja kohaliku omavalitsuse tee) üle võõraste kinnisasjade.

Avalik-õiguslike kitsenduste olemus seisneb kinnisasja omaniku õiguste piiramises avalike huvide kaitseks. Piirangud kehtestatakse avaliku huvi kaitseks (nt looduskaitse, muinsuskaitse, riigikaitse, ehitus- ja planeerimisnõuded, tehnovõrkude kaitsevööndid jne). Piirangud tulenevad kas seadusest või haldusaktidest ning nende piirangute järgimine ei sõltu omaniku nõustumusest.  

Servituudi seadmine eeldab sellekohast notariaalselt tõestatud kokkulepet ja kinnistusraamatu kannet. Servituudi seadmise lepingus lepitakse sel juhul kokku servituudi ala, poolte õigused ning kohustused, tähtaeg ja tasu või ka asjaolu, et servituut seatakse tasuta. Üldjuhul ühepoolselt naabri taotlusel, ametnik planeeringu alusel või kohtuotsuse alusel servituute seada ei saa, välja arvatud kui seadus seda otsesõnu ette näeb (juurdepääsude ja tehnovõrkude osas).

Servituudid on kinnisasja koormatised, mis kohustavad omanikku lubama kellelgi teisel midagi sellel kinnisasjal teha või seda kinnisasja mingil otstarbel kasutada (õigus rajada tee või läbipääs, tehnovõrk jne), samuti võivad servituudid kohustada mingist tegevusest hoiduma (näiteks mitte rajama kinnistu teatud alale ehitisi, mitte paigaldama ehitisele reklaami või hoiduma kinnistul naaberkinnistul toimuva äritegevusega konkureerivast äritegevusest).

Omand on küll põhiseadusega kaitstud õigus, kuid igasugune õigus on piiratud seadustega või teiste isikute õigustega. Ühiskonnas eksisteerib seega erinevate õiguste tasakaal. Omandit piiravad nn omandikitsendused, mis tulenevad väga arvukatest eriseadusest (veeseadus, metsaseadus, looduskaitseseadus, planeerimisseadus jne). Omanik ei või seetõttu piiranguteta metsa raiuda, planeeringu ja ehitusloata ehitada, vette reoaineid juhtida jne. Sellised omandipiirangud on avaliku iseloomuga ning kehtestatud ühiskonna huvides tervikuna.