Isa suri juunis ja mõni aeg hiljem avaldas isa registreerimata elukaaslane koduse trükitud testamendi. Testamendi tunnistajateks on selle registreerimata elukaaslase poeg,poja registreerimata elukaaslane ja isa sõber. Kas selline testament on seaduslik ja kas poja registreerimata elukaaslane saab olla tunnistajaks koos pojaga? Lisaks on kahtlus,et testament ei ole üldse isa vaid tema elukaaslase poolt kirjutatud. Kuidas mina isa lapsena peaksin edasi käituma?

Kodune testament võib olla kas omakäeline (s.t testament on testaatori poolt algusest lõpuni käsitsi kirjutatud, koos kuupäeva, aasta ja käsikirjalise allkirjaga) või tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testament (s.t testamendi teksti võib kirjutada ka keegi teine ning see võib olla ka trükitud, kuid testaator peab selle ise allkirjastama vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul). Seejuures ei ole trükitud või kolmanda isiku poolt koostatud testamendi puhul iseenesest probleem see, et teksti ei kirjutanud testaator ise. Tunnistajate juuresolekul allakirjutatud koduse testamendi puhul peab olema võimalik tuvastada, et testaator ise kirjutas testamendile alla ning avaldas tunnistajatele, et dokument sisaldab tema viimset tahet. Seega tuleb eristada küsimust, kes teksti tehniliselt koostas, küsimusest, kas testament väljendas tegelikult isa enda viimset tahet. Tunnistajate juuresolekul allakirjutatud koduse testamendi puhul on oluline, et isa pidi testamendile ise alla kirjutama; kohal pidi olema vähemalt kaks teovõimelist tunnistajat üheaegselt; isa pidi tunnistajatele ütlema, et nad on kutsutud tunnistajateks ning et dokument sisaldab tema viimset tahet; tunnistajad pidid kohe pärast isa allkirjastamist testamendile alla kirjutama, kuna sellega nad kinnitavad, et isa kirjutas testamendile ise alla ning oli nende arusaamise kohaselt teo- ja otsustusvõimeline ning tunnistajaks ei või olla isik, kelle enda või kelle üleneja või alaneja sugulase, venna või õe või nende alaneja sugulase, abikaasa või registreeritud elukaaslase või abikaasa või registreeritud elukaaslase üleneja või alaneja sugulase kasuks testament tehakse. Kui seda keeldu rikutakse, ei tähenda, et kogu testament on automaatselt kehtetu, vaid testamendis on tühised vaid need korraldused, mis on tehtud keeldu rikkudes. Seega tuleb vaadata testamendi täpset sisu. Ainuüksi asjaolu, et teine tunnistaja on esimese tunnistaja registreerimata elukaaslane, ei muuda seda isikut automaatselt sobimatuks tunnistajaks, sest seaduses nimetatakse abikaasat ja registreeritud elukaaslast, mitte registreerimata elukaaslast. Samas tuleb mõlema tunnistaja sobivust hinnata eraldi vastavalt sellele, kelle kasuks testament on tehtud või milliseid korraldusi sisaldas testament. Näiteks kui kogu vara on jäetud isa registreerimata elukaaslasele on poja tunnistajaks olemise küsimus väga oluline, kuna sellise korralduse tunnistajaks ei sobi poeg; kui midagi on jäetud pojale endale, ei või ta sellise korralduse puhul olla tunnistajaks ning tuleb hinnata, millist mõju avaldab see konkreetsele testamendi korraldusele; kui midagi on jäetud poja registreerimata elukaaslasele, tuleb tema staatust eraldi hinnata; kui testament sisaldab mitut korraldust erinevate isikute kasuks, võib tunnistajakeelu mõju olla erinev vastavalt eri korraldustele.
Pärimismenetluses kontrollib notar esitatud testamenti ja selle kehtivust seaduses sätestatud ulatuses, kuid notar ei lahenda pärijate vahelist sisulist vaidlust näiteks selle üle, kas kodune testament on ehtne või kas see väljendab tegelikult testaatori viimset tahet. Kui pärijate või teiste huvitatud isikute vahel tekib vaidlus testamendi kehtivuse üle, saab testamendi või selle osa kehtetuks tunnistada kohus pärijate või huvitatud isiku taotlusel. 
Kuna antud juhul ei ole teada, kas pärimismenetlus on juba algatatud või kas kõnealune kodune testament on üldse notarile esitatud, siis soovitan teil pöörduda teile sobiva notari poole pärimisasja puudutavale konsultatsioonile. Notar saab kontrollida, kas teie isa suhtes on pärimismenetlus algatatud ning selgitada kas pärimisregistris on andmeid isa tehtud testamentide kohta ja millised on teie kui võimaliku seadusjärgse pärija õigused. Kui pärimismenetlust ei ole veel algatatud, saab notar selgitada pärimismenetluse algatamise võimalust ning soovi korral saate esitada pärimismenetluse algatamise avalduse. Kui kõnealune kodune testament on teie valduses, tuleb selle originaal viivitamata notarile esitada. Kui originaal ei ole teie valduses, teatage notarile, kelle valduses see teie teada on ning võimalusel esitage notarile teile antud koopia. Samuti tuleks notarile teatada, et teil on kahtlusi testamendi ehtsuse ja kehtivuse suhtes ning anda teada testamendi tunnistajatest ja nende seostest testamendist kasu saavate isikutega. Kui testament on juba notarile esitatud ja pärimismenetlus algatatud, saab notar selgitada, millises etapis menetlus on ning kuidas saate oma vastuväited ja võimalikud tõendid menetluses esitada, ehk ka sellisel juhul pöörduge julgelt notari poole ja andke teada, et soovite konsultatsiooni.

Ettevõttel on kaks osanikku, võrdse osalusega. Üks osanikest on surnud, juba mõned aastad. Pärija ei ole nõus pärimist algatama. Tean, et elus olev osanik võib ka ise pärimise algatada. Ettevõtte põhikiri ütleb, et surnud osaniku osa läheb üle pärijatele. Aga mis siis edasi saab, kui ka algatada pärimine olemasoleva osaniku poolt, osa läheb üle pärijatele ja tuleb teha muudatused äriregistris? et siis nagu teiseks osanikuks saab pärija/pärijad? Aga kui praegune osanik ei ole huvitatud uutest osanikest, st ei taha neid ettevõttesse osalisteks? Kui kaua need protsessid aega võtavad? praegu on olukord selline, et kõik on vaikselt tiksunud, nüüd keegi ärkas pangas ja nõuab kohe muudatusi ja elus osanikke, muidu pannakse ettevõtte konto kinni....

Pärimismenetluse algatamiseks ei pea ootama, kuni surnud osaniku laps, abikaasa või muu võimalik pärija ise notarisse läheb. Avalduse võib esitada ka muu isik, kellel on pärandvara suhtes õigusi. Pärimisregistrist saab ka kontrollida, kas menetlus on juba algatatud ja kes seda menetlust läbi viib. Pärimisregistri andmetega saab tutvuda elektrooniliselt riigiportaalis eesti.ee või Notarite Koja iseteenindusportaalis notar.ee. Päringu tegemiseks on vaja teada pärandaja isikukoodi ning ees- ja perekonnanime. Kui eelnimetatud portaalides pärandaja päringule vastust ei leitud ning ei ole teada, kas isiku pärimismenetlus on algatatud, võib teha päringu veebilehele Ametlikud teadaanded (valida teadaande liik „Pärimisteated“) ning kontrollida kas on avaldatud teade pärimismenetluse algatamise kohta. Kui on avaldatud teade, siis on teatest näha milline notar viib läbi antud isiku pärimismenetlust ning edasise info saamiseks saab pöörduda selle konkreetse notari poole. Kui menetlust ei ole algatatud, võib pöörduda ükskõik millise notari poole, et algatada pärimismenetlus. Seega praegune osanik võib minna notarisse ja algatada pärimismenetluse ka siis, kui võimalik pärija ise ei ole sellest huvitatud. 
Tavapärane pärimismenetlus kestab enamasti 1–3 kuud alates avalduse esitamisest, kui ei teki takistusi ega täiendavat selgitamist vajavaid asjaolusid. Pärimistunnistust saab väljastada kõige varem ühe kuu möödumisel menetluse algatamisest.  
Kui põhikirjas ei ole osaniku surma puhuks sätestatud teistsugust korda, läheb osa pärimise teel pärijatele ning pärast pärimistunnistuse väljastamist tuleb pärija/pärijad surnud osaniku asemel äriregistrisse kanda. Oluline on siin märkida, et surnud osaniku osa ei tähenda, et pärija saab osa ettevõtte rahast. Pärija saab osanikuna õigused OÜ suhtes. Kui surnud osanikule kuulus 50% OÜ-st, siis pärija pärib 50% osaluse ettevõttest, mitte 50% ettevõtte pangakontol olevast rahast, kinnisvarast, autodest jne. Need varad kuuluvad OÜ-le kui eraldi juriidilisele isikule. Mitme pärija puhul kuulub pärandvara neile ühiselt kuni pärandvara jagatakse. 
Praegune osanik ei saa üksnes enda soovist lähtudes otsustada, et pärija osanikuks ei saa. Kui pärija või pärijad on välja selgitatud ja nad ei soovi ettevõttes osanikena jätkata, saab pärast pärimise vormistamist lahendada osaluse võõrandamise näiteks praegusele osanikule.
Kui pank ütleb, et ettevõtte tegelikud osanikud/omanikud ei vasta registriandmetele ja seetõttu võidakse konto piirata või sulgeda, siis ma ei jääks ootama, kuni pärimismenetlus kuidagi iseenesest laheneb, vaid soovitaksin praegusel osanikul tegutseda kahes suunas paralleelselt: esiteks kontrollida, kas pärimismenetlus on juba algatatud, ja kui ei ole, algatada see enda poolt valitud notari juures; teiseks teavitada panka kirjalikult, et pärimismenetlus on algatatud ning äriregistri andmete korrastamine toimub pärast pärimistunnistuse väljastamist. 
 

Tere. Minu küsimus on pärimise kohta. Ema on 57 aastat surnud, isa suri hiljuti. Mitu aastat hiljem peale ema surma ehitas isa koos oma kolme lapsega (2 poega ja tütar) uue maja (maja isa nimel siiani). Pojad selles majas ei elanud, isa oma surmani elas oma majas ja tütar oma perega alates maja valmimisest elab seal siiani.Tütar oli isa vanaduspõlves tema hooldaja. Tütrepere on vahepeal majas teinud remonti ja hulgaliselt juurde- ning ümberehitusi. Testamenti ega mingeid muid toiminguid isal notaris tehtud ei ole. Tütar jääb sinna majja elama ka edaspidi, pojad sinna elama ei lähe. On poegadel mingeid õigusi majale, kas või osaliselt? Pojad ei soovi õeperet majast välja ajada ega maja müüki panna. Õde on peaaegu terve oma elu seal elanud ja majja palju panustanud. Kuidas toimida edasi, et lapsed mitte omavahel tülli ei lähe? Kõike head soovides ja päikest Teile!

Kirjeldatud asjaolude põhjal, kui isa ei jätnud testamenti ega sõlminud pärimislepingut, toimub pärimine seaduse alusel. Isa kolm last on esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad, kes pärivad võrdsetes osades. Seega on poegadel samuti õigus pärandvara hulka kuuluvale majale oma pärimisosa ulatuses.
Kuna ema suri juba aastaid tagasi ning maja ehitati pärast tema surma isa nimele, kuulub kirjeldatud asjaolude põhjal eelduslikult pärandvara hulka isa vara, sealhulgas maja. Kui omandi kujunemise osas tekib siiski küsimusi, saab notar kontrollida omandamise aluseks olevaid dokumente.
Asjaolu, et kõik kolm last on isa pärijad, ei tähenda, et maja tuleks tingimata müüa või et keegi peaks sealt välja kolima. Kui pärijate eesmärk on säilitada head suhted, on kõige mõistlikum jõuda omavahel kokkuleppele pärandi jagamises. Näiteks võivad vennad ja õde kokku leppida, et maja jääb õe omandisse ning õde hüvitab vendadele nende pärandiosa väärtuse või lepivad vennad ja õde kokku, et maja jääb õe omandisse ilma, et vennad nõuaksid selle eest hüvitist või võivad vennad oma pärandiosa õele võõrandada või lepivad pärandi jagamise kokkuleppes kokku mõnes muus lahenduses. Sellised kokkulepped vormistatakse notari juures ning notar selgitab pärijatele võimalikke lahendusi ja nõustab neid pärandi jagamisel. 
Pärimismenetlus algatatakse notari juures. Kui kõik kolm last soovivad omavahel häid suhteid säilitada ja jõuda kokkuleppele, tasub sellest notarile juba pärimismenetluse alguses teada anda. Notar saab selgitada pärandi jagamise võimalusi ning nõustada, milliseid toiminguid on soovitud tulemuse saavutamiseks vaja teha.
Asjaolu, et õde on isa hooldanud ning elanud majas aastakümneid koos oma perega ja teinud sinna märkimisväärseid investeeringuid, võib pärandvara jagamisel omada tähtsust. Isa hooldamine iseenesest ei anna suuremat pärimisosa, kuid õe või tema pere tehtud ja tõendatavad kulutused ning parendused majale võivad pärandi jagamisel või võimalike nõuete hindamisel olla asjakohased. Kui pärijad kokkuleppele ei jõua, võib tekkida vajadus hinnata, millised parendused on tehtud õe või tema pere kulul ning kas ja kuidas neid pärandvara jagamisel arvesse võtta.

Soovin teada oma tädipoja ja tädi surma põhjust. Elasid Tartu sotsiaalmajas. Matustega tegeles Venemaal elav teise tädi tütar. Talle saadeti surmateade, millel põhjust polnud. Olen pöördunud igale poole ja saanud vastuseks, et olen liiga kauge sugulane, et mulle surma põhjust avaldada, aga lähedasemaid sugulasi pole. Ka testamenti polnud, nii et kes on pärija, sest ka pärijal pidi õigus olema infole. Kuidas ma peaksin edasi toimima? Teise tädi tütrel on Venemaalt palju keerulisem asja uurida.

Pärast isiku surma on tema isikuandmete töötlemine lubatud surnud isiku pärija nõusolekul, välja arvatud juhul, kui: 1) isikui surmast on möödunud 10 aastat; 2) alaealiselt surnud isiku surmast on möödunud 20 aastat; 3) isikuandmeid töödeldakse muul õiguslikul alusel. Pärijate nõusolekut ei ole vaja, kui töödeldavateks isikuandmeteks on üksnes isiku nimi, sugu, sünni- ja surmaaeg, surma fakt ning matmise aeg ja koht. Seega kui te soovite teada saada surnud tädi või tädipoja surma põhjust, siis on teil vaja pärimistunnistust, millest nähtub teie nimi pärijate hulgas või kui teie ei ole pärija, siis lisaks pärimistunnistusele on teil vaja ka pärijalt volikirja, et te võite pärija nimel oma tädi või tädipoja surma põhjust teada saada. Volikirja võib teha Venemaal, kui teie tädi tütar elab Venemaal, ja saata selle volikirja teile, kuid arvestama peab, et Venemaal tehtud volikiri peab olema seal ka apostillitud, muidu volikirja Eestis kasutada ei saa. 
Kui teie tädil või tädipojal ei olnud abikaasat, lapsi ning tädi vanemad on surnud, siis võivad pärijateks osutuda tädi õed/vennad ja nende lapsed või tädi vanavanemate lapsed ja nende lapselapsed. Selleks, et teada saada kas teie tädi või tädipoeg on teinud testamendi või kas nende suhtes on pärimismenetlus algatatud või mitte, saate päringu teha pärimisregistrisse. Juhul kui pärimismenetlus on algatatud, saate võtta ühendust pärimismenetluse algatanud notariga ning saate talle tõendada oma võimalikku sugulust ning küsida kas teid tuleks/saaks pidada võimaliku pärijaks. Juhul kui pärimismenetlus ei ole algatatud, siis saate ise teile sobiva notari juures pärimismenetluse algatada, kui teil on olemas sugulusttõendavad dokumendid.

Saadan Teile taustainfo jaoks enda juhtumi kirjelduse, millega pöördusin notari poole: "Esmaspäeval (18.05.26) pöördus Teie poole minu onu, et algatada pärimismenetlus minu vanaema pärandi osas. Pärandaja suri 1. veebruaril 2026. Mina ei olnud kuni 15. aprillini 2026 teadlik, et olen asenduspärija oma surnud isa asemel. Sel kuupäeval (15.04.26) teatas teine pärija mulle telefonitsi, et olen asenduspärija. Varasemalt oli ta matusepäeval teatanud perele, et tema on ainupärija, mina arvasin seda samuti ning mina kuulun teiste lapselastega teise järjekorra pärijate hulka. Koheselt sellest teada saades, teavitasin oma onu, et mina seda pärandit ei soovi. 16.04.2026 läksin kolmeks nädalaks välisreisile ning mul ei olnud võimalik pärandist loobumisega tegeleda. Eestisse naasin 10.05.2026, pärast mida pöördusin kohe notaribüroode poole sooviga pärandist loobuda. Notaribürood küsisid minult, kas pärimismenetlus on juba algatatud. Seejärel uurisin asja teiselt pärijalt, kes oli mulle varem korduvalt sõnumite teel öelnud, et menetlus on juba algatatud. Hiljem selgus, et pärimismenetlus algatati alles 18.05.2026. Pärast selle info saamist soovitati mul pöörduda pärimismenetlust läbi viiva notari poole. Sooviksin teada, kas eespool toodud asjaolusid arvestades on mul endiselt võimalik pärandist loobuda." Selle peale notar vastas, et need ei ole pädevad argumendid, et pärandist loobumist pikendada. Notar väidab, et kuna ma teadsin pärandaja surmaaega, siis ei loe see, et ma ei teadnud enda pärimisõigusest. Mina sooviksingi nüüd teada, kas asenduspärmisest oleksin pidanud teadma isa surmast alates. Kuidas ei ole pädev argument, et ma ei teadnud sellest, et olen isa asenduspärija (esimese ringi pärija)? Ja ma ei saanud ise ka varem algatada pärimismenetlust, kuna polnud pärimisest teadlik. Lisaks sooviksin selgitust antud paragraafile (märgitud koht), mis seisab täna (20.05.26) pärimisasja teatises : "Pärandist loobumise tähtaeg on kolm kuud. Tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest. (Pärimisseadus § 118,119)."

Pärimisseaduse § 119 lg 1 kohaselt on pärandist loobumise tähtaeg kolm kuud. Tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama nii pärandaja surmast kui ka oma pärimisõigusest.
Seega ei hakka tähtaeg automaatselt kulgema üksnes surmapäevast. Tähtaja alguse hindamisel on oluline ka see, millal isik sai või oleks pidanud mõistlikult aru saama, et tal on pärimisõigus.
Teie kirjeldatud olukorras on oluline asjaolu, et Te ei olnud enda sõnul teadlik oma asenduspärija staatusest enne 15.04.2026. Samuti viitate sellele, et Teile oli jäänud mulje, et tegemist on ainupärijaga ning Te ei pidanud ennast esimese järjekorra pärijaks. Need asjaolud võivad toetada argumenti, et tegelik teadmine pärimisõigusest tekkis Teil alles 15.04.2026.
Samas tuleb arvestada, et seaduses kasutatud väljend „pidi teada saama“ võimaldab hinnata ka seda, kas isik oleks pidanud oma pärimisõigusest teadlik olema juba varem. Praktikas võivad notar või kohus leida, et lähisugulasena oleks tulnud pärimisõiguse olemasolu varem välja selgitada. Seetõttu ei pruugi üksnes väide, et Te ei teadnud oma asenduspärija staatusest, olla automaatselt piisav tähtaja ennistamiseks või pikendamiseks.
Pärimisseaduse § 119 lg 2 kohaselt võib notar mõjuval põhjusel pärandist loobumise tähtaega pikendada või määrata uue tähtaja, kui teised pärijad sellele vastu ei vaidle. Vaidluse korral lahendab küsimuse kohus.

Abikaasade vastastikuses testamendis (2008.a) peale viimase abikaasa surma on nende ühisomandis olev kinnistu jäetud pojale. Kas poeg on automaatselt pärija või peab välja selgitama teised võimalikud pärijad? Kas kinnistu on annak? Notar viitas seaduse muudatusele pärimismenetluse algatamisel.

Kui testamendis on pärast viimase abikaasa surma määratud ühisomandis olev kinnistu ühele isikule (pojale), tuleb selgitada, kas tegemist on pärija määramisega või annakuga. Kui kinnistu on jäetud pojale ilma pärijaks nimetamiseta, võib tegemist olla annakuga, mis ei muuda poega automaatselt pärijaks. Sellisel juhul tuleb välja selgitada ka teised võimalikud pärijad ning nende õigused. Kui poeg on testamendis määratud pärijaks, siis on ta pärimismenetluses pärija staatusega, kuid pärimismenetluse käigus tuleb ikkagi kontrollida, kas esineb ka teisi võimalikke pärijaid.
Notari viide seaduse muudatusele puudutab asjaolu, et enne 2009. aasta reformi kehtis Eestis pärimises vastuvõtusüsteem, mis tähendab, et pärija pidi pärandi saamiseks olema aktiivne, ehk avaldama tahet pärand vastu võtta. Kehtiv pärimissüsteem on vastupidine ehk loobumissüsteem, s.t. pärijaks võib saada ilma, et sa oleksid aktiivne pärija. Nüüdse süsteemi puhul peab pärija olema aktiivne, kui ta ei taha pärandit vastu võtta.
Notar peab kontrollima pärijate ringi ja testamendi ulatust enne pärimistunnistuse väljastamist. Kui testamendis oli poeg nimetatud annakusaaja ning testamendis ei ole nimetatud annakutäitjat, siis pärimisseaduse kohuselt on annakutäitjaks pärija. Seega annaku üleandmist saabki teha alles peale seda, kui on selgunud, kes on pärijad ehk kui on väljastatud pärimistunnistus. 

Tere! Minu õel suri eelmine aasta sõber (enesetapp). Selgus, et õele tehti käsitsi kirjutatud testament. Asja teeb raskeks see, et surnud isiku teised sõbrad arvasid, et nemad saavad testamendi, kuid nad leidsid paberid ja pettusid, et kõik on minu õele. Nad läksid meie koju õelt allkirju nõudma võlts dokumentidele, millega nad oleks saanud omale kõik. Nad lasid õel lugeda testamenti, kuid nad võtsid need kõik talt käest ära. Kuna õde allkirju ei andnud, siis nad vihastasid ja hakkasid ähvardama igatepidi. Neil oli ka kaasas surnud isiku tädi ja tema mees. Nad on helistanud ja manipuleerivad, et viskavad kirjutatud testamendi minema ja me ei saa midagi teha, et las läheb siis riigile, kui nemad ei saa. Nad ähvardasid, et nende sõna õe sõna vastu, et keegi niikuinii ei usu ühte inimesest ja pole tõestus ka. Nad on õe ära blokeerinud ja mitte kuidagi ei saa nendega suhelda. Meil kodus on ka kaamera, kuid see ei tööta ja polegi ühtegi tõestust, et nad käisid. Mida me peaks tegema?

Inimene, kelle kätte on antud kodune testament hoiule või kelle kätte on kodune testament sattunud, on kohustatud koduse testamendi esitama notarile viivitamata pärast testamendi tegija surmast teada saamist. Pärijal või isikul, kellele on tekkinud kahju testamendi varjamise või hävitamise tõttu, on õigus esitada kahju hüvitamise nõue isiku vastu, kes on testamendi süüliselt kõrvaldanud või seda varjanud.
Soovitan pöörduda esimesel võimalusel politsei poole seoses ähvarduste ja võimaliku pettusekatsega ning samuti kui on alust arvata, et testamenti varjatakse või võidakse hävitada. 

Tere! Kui esimese ringi pärija (lahkunu täiskasvanud poeg) loobub pärandi vastuvõtmisest, siis kas teise ringi pärijad (lahkunu vanemad) saavad seejärel notaris algatada pärandvara inventuuri?

Pärandi vastu võtnud pärija võib notarile esitada inventuuri nõude. Seega kui teie võtate pärandi vastu, siis on teil õigus nõuda inventuuri läbiviimist. Kui pärija pärandi vastuvõtmisel ei esita inventuuri nõuet, siis on tal õigus esitada inventuuri nõude notarile ka kolme kuu jooksul pärast seda, kui ta sai teada või oleks pidanud teada saama asjaoludest, millest võib järeldada, et pärandvarast ei piisa pärandaja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.

Isa suri. Ainuke pärand on maa, millel veel laen palju aastaid peal. Maja põles ära. ainult kõrval hooned. See maa läheb neljale tema täisealisele lapsele. Ühel pojal on kohtutäitur peal, ta sooviks sellest loobuda, et teised lapsed saaksid selle endale. (Tal endal pole lapsi) . Teine vend võtab pärandi vastu, aga kingib siis selle kohe oma kahele õele. Kas see kõik on korrektne? Kas kohtutäitur saab midagi teha et siis õed ei saaks seda endale, näiteks paneb müüki vms.

Pärijal on õigus pärand vastu võtta või loobuda pärandist. Pärast pärandist loobumist ei saa seda enam vastu võtta. Kui pärima õigustatud isik on pärandist loobunud, on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärandist loobunu oleks surnud enne pärandi avanemist. Ehk kui teie vennal lapsi ei ole ning ta loobub pärandist, siis tema osa jaguneb tema õdede-vendade vahel. Loobumisel peab arvestama, et loobuda saab 3 kuu jooksul arvates pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest teada saamisest.Vend, kes võtab pärandi vastu, aga soovib oma pärandiosa kinkida oma õdedele või ühele õele, siis see õigus tal on, siin aga tuleks üle rääkida, kas vend tahab õdedele kinkida kogu oma pärandiosa või soovib ta üle anda õdedele üksnes kinnistu osa, ehk sellisel juhul on tegemist pärandvara jagamisega. Kindlasti soovitan siinkohal pidada nõu notariga, kelle juures plaanite pärimismenetluse algatada. Notarite kontaktid leiate siit https://www.notar.ee/et/notarid/nimekiri

Tere. Mul on selline küsimus, et kui lähedane lahkus ja talle jäid võlad. Notar alustab pärandimenetlusega. Ja meile öeldi, et loobumine pärandist ei ole kõige mõistlikum, kuna võib minna väga pikale. Aga kui me siiski sooviksime siis kui pikale see võib venida. Ja kui näiteks kolmanda ringi pärija üks viibib välismaal kari pruugi teda kätte saada- mida see võib meile tähendada ja mis asju võib see kaasa tuua?

Kui kaua kestab pärimismenetlus pärandist loobumise korral on ajaliselt teile ette öelda raske, kuna seadusjärgne pärimine toimub kolme ringi põhiselt, mistõttu võib see osutuda väga ajamahukaks.
Esimese ringi pärijad on lahkunu abikaasa või registreeritud elukaaslane ning lahkunu lapsed ning nende lapsed. Teise ringi pärijad on lahkunu vanemad ja nende alanejad sugulased (lahkunu õed/vennad ja nende lapsed ning nende lapselapsed). Kolmanda ringi pärijad on lahkunu vanavanemad ja nende alanejad sugulased (lahkunu tädid/onud ja nende lapsed ning lapselapsed). 
Põhimõte on selles, et kui vastavast ringist keegi pärijatest loobub ning loobujal on lapsed, siis tema asemel astuvad pärimisringi loobuja lapsed. Kui pärimisringi satuvad alaealised lapsed, kes on saanud pärijaks läbi selle, et nende vanemad on loobunud pärandist, siis üldjuhul sellises olukorras saab alaealiste laste eest loobumise esitada notaris alaealiste laste vanemad. Sõltuvalt, kus riigis pärimisringi sattunud alaealised isikud püsivalt elavad, võib tekkida vajadus loobumise nõusoleku saamiseks pöörduda kohtusse. Kui pärimisringi satuvad täisealised isikud, kes võivad vajada eestkostet, kuid seda ei ole veel määratud või kellele on määratud eestkoste, siis nende puhul pärandist loobumiseks on vajalik kohtulahend eestkoste määramise kohta ning nõusolek kohtult pärandist loobumiseks.
Iga järgmise pärija juurde jõutakse alles siis, kui temale eelnevad otsejoones sugulased on pärandist loobunud ning iga järgmise pärimisringi juurde jõutakse alles siis, kui eelnevas pärimisringis on kõik pärijad pärandist loobunud.
Kui kõik kolmes pärimisringis olijad on pärimisest loobunud, siis viimasena saab pärijaks riik või kohalik omavalitsus. Kohalik omavalitsus või riik pärimisest loobuda ei saa ning juhul kui lahkunul on võlad, siis kohtutäituri poolt koostatud inventuuriakti alusel saab pöörduda kohtusse taotlusega kuulutada välja surnu pankrot. 
Seega alati kui te loobute oma lähedase puhul pärimisest, siis peate arvestama asjaoluga, et pärimist menetlev notar peab tülitama lahkunu kolmes ringis sugulasi. Kui on teada, et lahkunul on võlad, siis tasub enne kui otsustada pärandist loobumise kasuks, kaaluda võimalust pärand hoopis vastu võtta ning kaitsta ennast pärandvara inventuuriga. Inventuuri viib läbi pärija poolt valitud kohtutäitur, kes koostab inventuuriakti, milles kajastatakse lahkunu varad (sh õigused ja kohustused). Inventuuriakt kaitseb pärijat sellega, et pärija ei pea tasuma oma vara arvelt lahkunu võlgu.