Tere Küsimus pärandamise kohta. Soovin jagada vara kahe lapse vahel. Küsimus on selline 1. Kui pärandan lastele võrdsed osad kas üks lastest võib vara maha müüa juhul, kui teine laps on alaealine? 2. Kui jagan vara laste vahel mittevõrdsetes osades, kas üks laps peab teisele, alaealisele rahavahe juurde maksma? Kui jah, kas rahasumma tuleb anda koheselt või võib jaotada see mitme aasta peale? Tänan ette

1. Kui pärandate vara lastele võrdsetes osades ning üks lastest on teie surma ajal alaealine, siis ei saa teine laps pärandvara üksinda müüa. Pärandvara kuulub pärijatele ühiselt ning alaealise pärija huve esindab tema seaduslik esindaja. Pärandvara müümiseks või muul viisil käsutamiseks (nt pärandvara jagamiseks) on alaealise puhul vajalik kohtu nõusolek.

2. Kui pärandate vara lastele mittevõrdsetes osades, siis ei teki teisel lapsel automaatselt kohustust maksta alaealisele lapsele rahalist vahet. Vara jaguneb selliselt, nagu see on testamendis määratud. Küll aga tuleb arvestada, et alaealisel lapsel võib olla õigus nõuda sundosa, kui tema pärandiosa on testamendiga oluliselt vähendatud. Sundosa on rahaline nõue, mille suurus on pool sellest osast, millele lapsel oleks olnud õigus seadusjärgse pärimise korral. Sundosa nõude täitmise viis ja võimalik tasumise tähtaeg sõltuvad konkreetsetest asjaoludest ning poolte kokkuleppest. 

   Soovitan täpsema konsultatsiooni saamiseks pöörduda endale sobiva notari poole. Kontaktid on leitavad siit https://www.notar.ee/et/notarid/nimekiri

Vajan Teie hinnangut olukorras, kus minu lihane tütar (pärija) nõuab minu väljakolimist kinnistult. Olen 90 aastane ning käesoleval juhulm esindab mind minu teine tütar. 1. Ajajoon (oluline õiguslik küsimus) • Pärandaja suri 22.01.2026. • Pärija esitas vabastamise nõude 23.03.2026. • Pärand sulgus 30.04.2026. • Avaldus kinnistusraamatusse esitati 05.05.2026. • Pärija kanti omanikuks alles 20.05.2026. Küsin, kas 23.03.2026 esitatud nõue oli enneaegne ja kas sellel oli üldse õiguslikku alust. 2. Minu võimalik kasutusõigus Olen elanud kinnistul üle 40 aasta. Palun hinnata, kas pärimismenetluses oleks tulnud arvestada minu võimalikku eluruumi kasutusõigust või õigustatud ootust mõistlikule etteteatamisele. 3. Surve ja ähvardused Tütar on esitanud järgmised survemeetmed: • ähvardus katkestada elekter 08.06.2026, • keeld kasutada küttekoldeid, • nõue tasuda 50 € leppetrahvi päevas, • 3 päevased ultimaatumid dokumentide allkirjastamiseks. Palun hinnata, kas selline käitumine võib olla käsitatav eaka inimese väärkohtlemisena või õigusvastase survena. 4. Elektrikulude tasaarveldamise vaidlus • Oleme esitanud tasaarvestuse avalduse koos dokumentidega seoses käesoleval talvel teostatud kinnistu säilimiseks vajalike elektritööde maksumuse tasumisega. • Pärija ei ole vastanud. • Pärija ei ole esitanud elektritarbimise dokumente, mis on vajalikud tasaarvelduse kontrollimiseks. • Märtsi ja aprilli arved esitati alles mai lõpus ja nõuti nende tasumist. Palun hinnata, kas tasaarvestus loetakse kehtivaks ja kas pärija on kohustatud esitama tarbimisandmeid enne nõuete esitamist. 5. Tähtaeg 30.06.2026 Olen nõus kinnistu vabastama 30.06.2026, kuid ei nõustu leppetrahvi ega täiendavate tingimuslike kohustustega. Palun hinnangut, kas see tähtaeg on minu olukorda arvestades piisav ja turvaline. 6. Küsimused, millele palun vastust • Kas 23.03.2026 nõue oli õiguslikult kehtiv? • Kas mul võib olla kasutusõigus või õigus pikemale üleminekuajale? • Kas elektri katkestamise ähvardus on seaduslik? • Kas leppetrahvi nõue on kehtiv ilma kokkuleppeta? • Kas tasaarvestus on kehtiv ja millised on minu õigused, kui tarbimisandmeid ei esitata? • Kas pärija käitumises võib olla eaka väärkohtlemise tunnuseid? • Kas pärimismenetlus vajab kontrolli? Tänud

1.    23.03.2026 esitatud kinnistu vabastamise nõude puhul tekib küsimus, kas nõue oli esitatud enneaegselt, kuna pärimistunnistus väljastati alles 30.04.2026 ning pärija kanti kinnistusraamatusse omanikuna 20.05.2026. Samas lähevad pärandaja õigused ja kohustused pärijale üle juba pärandaja surma hetkest. Seetõttu võib pärijal olla õigus nõudeid esitada ka enne kinnistusraamatu kannet, kui hiljem tuvastatakse, et ta oli tegelikult pärija. Nõude õiguspärasus sõltub siiski kõigist asjaoludest tervikuna.
2.    Arvestades, et isik on elanud kinnistul üle 40 aasta ning kasutanud seda oma koduna, vajab hindamist küsimus, kas tema ja senise omaniku vahel võis olla kujunenud tähtajatu üürisuhe, tasuta kasutamise kokkulepe või muu pikaajaline kasutusõiguslik suhe. Isegi kui formaalset lepingut ei ole, ei tähenda see automaatselt, et tegemist oleks olnud loata kasutamisega. Sellise suhte lõpetamisel tuleb üldjuhul arvestada mõistliku etteteatamise aja ning hea usu põhimõttega.
3.    Elektri katkestamise ähvardus, kütte kasutamise keelamine, väga lühikesed tähtajad dokumentide allkirjastamiseks ning leppetrahvi nõuded võivad olla käsitatavad lubamatu survemeetmena. Leppetrahvi saab üldjuhul nõuda üksnes juhul, kui pooled on selles eelnevalt kokku leppinud. Kui sellist kokkulepet ei ole, on leppetrahvi nõude õiguslik alus küsitav.
4.    Tasaarvestuse osas sõltub selle kehtivus konkreetsetest asjaoludest ja esitatud dokumentidest. Kui tasaarvestuse avaldus on nõuetekohaselt esitatud ning sellele on lisatud kuludokumendid, tuleb selle mõju hinnata õiguslikult. Samuti võib olla põhjendatud ootus, et elektrikulude nõudja esitab tarbimisandmed ja muud dokumendid, mis võimaldavad nõude suurust kontrollida.
5.    Valmisolek vabastada kinnistu 30.06.2026 näitab koostöövalmidust. Arvestades isiku vanust, pikaaegset elamist kinnistul ning vajadust leida uus elukoht, võib sellist tähtaega pidada mõistlikuks, kuid lõplik hinnang sõltub kõigist konkreetsetest asjaoludest.
6.    Kirjeldatud asjaoludest nähtuvalt võivad rakendatud survemeetmed sisaldada eaka inimese väärkohtlemise või ebakohase mõjutamise tunnuseid, kuid selle lõplik hindamine eeldab täiendavate asjaolude väljaselgitamist.
Kokkuvõttes ei saa esitatud andmete põhjal järeldada, et kõik pärija nõuded oleksid õiguspärased. Täiendavat hindamist vajavad eelkõige nõude esitamise aeg, võimalik kasutusõigus, tasaarvestuse kehtivus ning rakendatud survemeetmete õiguspärasus. 

Saadan Teile taustainfo jaoks enda juhtumi kirjelduse, millega pöördusin notari poole: "Esmaspäeval (18.05.26) pöördus Teie poole minu onu, et algatada pärimismenetlus minu vanaema pärandi osas. Pärandaja suri 1. veebruaril 2026. Mina ei olnud kuni 15. aprillini 2026 teadlik, et olen asenduspärija oma surnud isa asemel. Sel kuupäeval (15.04.26) teatas teine pärija mulle telefonitsi, et olen asenduspärija. Varasemalt oli ta matusepäeval teatanud perele, et tema on ainupärija, mina arvasin seda samuti ning mina kuulun teiste lapselastega teise järjekorra pärijate hulka. Koheselt sellest teada saades, teavitasin oma onu, et mina seda pärandit ei soovi. 16.04.2026 läksin kolmeks nädalaks välisreisile ning mul ei olnud võimalik pärandist loobumisega tegeleda. Eestisse naasin 10.05.2026, pärast mida pöördusin kohe notaribüroode poole sooviga pärandist loobuda. Notaribürood küsisid minult, kas pärimismenetlus on juba algatatud. Seejärel uurisin asja teiselt pärijalt, kes oli mulle varem korduvalt sõnumite teel öelnud, et menetlus on juba algatatud. Hiljem selgus, et pärimismenetlus algatati alles 18.05.2026. Pärast selle info saamist soovitati mul pöörduda pärimismenetlust läbi viiva notari poole. Sooviksin teada, kas eespool toodud asjaolusid arvestades on mul endiselt võimalik pärandist loobuda." Selle peale notar vastas, et need ei ole pädevad argumendid, et pärandist loobumist pikendada. Notar väidab, et kuna ma teadsin pärandaja surmaaega, siis ei loe see, et ma ei teadnud enda pärimisõigusest. Mina sooviksingi nüüd teada, kas asenduspärmisest oleksin pidanud teadma isa surmast alates. Kuidas ei ole pädev argument, et ma ei teadnud sellest, et olen isa asenduspärija (esimese ringi pärija)? Ja ma ei saanud ise ka varem algatada pärimismenetlust, kuna polnud pärimisest teadlik. Lisaks sooviksin selgitust antud paragraafile (märgitud koht), mis seisab täna (20.05.26) pärimisasja teatises : "Pärandist loobumise tähtaeg on kolm kuud. Tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest. (Pärimisseadus § 118,119)."

Pärimisseaduse § 119 lg 1 kohaselt on pärandist loobumise tähtaeg kolm kuud. Tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama nii pärandaja surmast kui ka oma pärimisõigusest.
Seega ei hakka tähtaeg automaatselt kulgema üksnes surmapäevast. Tähtaja alguse hindamisel on oluline ka see, millal isik sai või oleks pidanud mõistlikult aru saama, et tal on pärimisõigus.
Teie kirjeldatud olukorras on oluline asjaolu, et Te ei olnud enda sõnul teadlik oma asenduspärija staatusest enne 15.04.2026. Samuti viitate sellele, et Teile oli jäänud mulje, et tegemist on ainupärijaga ning Te ei pidanud ennast esimese järjekorra pärijaks. Need asjaolud võivad toetada argumenti, et tegelik teadmine pärimisõigusest tekkis Teil alles 15.04.2026.
Samas tuleb arvestada, et seaduses kasutatud väljend „pidi teada saama“ võimaldab hinnata ka seda, kas isik oleks pidanud oma pärimisõigusest teadlik olema juba varem. Praktikas võivad notar või kohus leida, et lähisugulasena oleks tulnud pärimisõiguse olemasolu varem välja selgitada. Seetõttu ei pruugi üksnes väide, et Te ei teadnud oma asenduspärija staatusest, olla automaatselt piisav tähtaja ennistamiseks või pikendamiseks.
Pärimisseaduse § 119 lg 2 kohaselt võib notar mõjuval põhjusel pärandist loobumise tähtaega pikendada või määrata uue tähtaja, kui teised pärijad sellele vastu ei vaidle. Vaidluse korral lahendab küsimuse kohus.

Alaeline laps/ta esindaja saavad teada ootamatult et lapse isa surnud infarkti ja juba maetud 15päeva tagasi, kuigi surija suhelnud lapse emaga tihti . Kaaspärijad meelega ei teavitanud ja ei kaasatud mitte ühesgi otsustes. surma kuup ja ärasaatmise vahe oli 9päeva, ja saanuksid küll teavitada(kontaktid ka avalikult olemas.) kui pärimistunnistus käes,taodelnud inventuuri. kui kaaspärijatelt aru pärides miks surma päeval võeti surija id kaardiga kogu summa välja tuli vaid arveid. matustekuludest saan aru et on kohustus maksta aga eraldi peielaua ürituse summat,mida ei kaasatud/eelneva kokkuleppeta.ei saanud sõnaõigust hinna ja inim koguste osas. Pärandvara 29943.- ,matused1727- ja peielaud1612.- +juurde tuleb inventuuri ja notarikulud. kas peielaua kulu on kohustuslik makse? kui kaaspärijad otsustasid kaasamata vaid ühte kaaspärijat ja nüüd nõuavad täies ulatuses peielauakulu maksmist.

Saame küsimusest aru nii, et soovite teada, kas kaaspärija on kohustatud osalema peilaua kulude kandmises. Seadus seda nii täpselt ei määratle. Pärimisseaduse § 131 lg 1 kohaselt kannavad pärijad pärandaja matusekulud. Sama paragrahvi lõige 2 täpsustab, et iga pärija kannab pärandaja matuse kulud võrdeliselt oma pärandiosa suurusega, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti.

Seega peaks esmalt vaatama, et kui suur oli pärandvara kokku ja kui suur on lapse osa selles. Vastavalt tuleb siis ka matusekulud protsentuaalselt pärijate vahel ära jagada. Eesti kultuuriruumis peetakse üldiselt peielaua korraldamist matusetalituse osaks ja need kulud arvatakse matusekulude hulka. Küll aga tuleb ka selliste kulude tegemisel lähtuda mõistlikkuse põhimõttest. Kui Teid lapse esindajana ei kaasatud matuste ettevalmistamise protsessi, siis on Teil õigus väita, et Teie arvates on matusekulud ebamõistlikult suured. Vastavalt võite siis keelduda matusekulude kandmisest osas, mida ebamõistlikuks peate. 

See, et Teile ja lapsele surmast ega matustest ei teatatud, on kindlasti taunimisväärne ja seda enam on Teil alust väita, et kaaspärijad on käitunud vastuolus heade kommetega ja tekitanud kulusid Teiega läbi rääkimata. 

Tere! Testamendis on kolm last määratud võrdseteks pärijateks, ja testamendi lõpus on ühele lapsele määratud annakuga kinnisasi. Kas on õiguspärane, kui peale pärandaja surma on kogu pärandvara seesama kinniasi? Kaks pärijat jäävad tühjade pihkudega? Teine küsimus Meil on abikaasaga kaks poega ja me ei tea kas me peaks tegema abikaasade vahelise vastikuse testamendi või mitte? Tänan.

Testamendis võib pärandaja määrata pärijad ning teha ka annakuid. Kui testamendis on kolm last nimetatud võrdseteks pärijateks, siis pärand jaguneb üldjuhul nende vahel võrdsetes osades. Samas võib pärandaja testamendis määrata täiendavalt ühele isikule annakuna konkreetse kinnisasja. Annak ei tee annakusaajat automaatselt ainupärijaks, vaid annab talle õiguse nõuda annakuks määratud eseme või õiguse üleandmist pärijatelt. Kui kogu pärandvara koosneb ainult ühest kinnisasjast ning see kinnisasi on testamendis määratud annakuna ühele lapsele, võib tekkida olukord, kus see üks pärija saabki sisuliselt kogu pärandvara endale. Samas, kui testamendis on kolm last määratud võrdselt pärijateks, tuleb testamenti tõlgendada tervikuna. Üldjuhul tähendab võrdselt pärijaks määramine seda, et kõigil kolmel lapsel peaks olema õigus saada võrdne osa pärandist. Seetõttu võib sellises olukorras tekkida vastuolu testamendi kahe osa vahel: ühelt poolt on kõik kolm last nimetatud võrdseteks pärijateks, teiselt poolt on kogu vara moodustav kinnisasi määratud annakuna ainult ühele lapsele. Sellisel juhul tuleb välja selgitada pärandaja tegelik tahe. Kui testamendi sisu ei ole üheselt selge, võib tekkida vajadus testamendi tõlgendamiseks. Selle tulemus võib olla kas pärandi jagamine kõigi pärijate vahel või kogu vara jätmine ühele pärijale, sõltuvalt sellest, milline tõlgendus kõige paremini kajastab pärandaja tahet.
Teise küsimuse osas: abikaasade vastastikune testament võib olla mõistlik lahendus juhul, kui soovite ühiselt reguleerida vara pärimist ja tagada teineteise majanduslik kindlustatus pärast ühe abikaasa surma. Sellise testamendi eeliseks on õigusselgus ja see, et abikaasad saavad kokku leppida ühises pärimiskorras. Samas tuleb arvestada, et vastastikune testament piirab teatud juhtudel ühepoolset hilisemat muutmist ning võib mõjutada laste tulevasi pärimisõigusi. Kui peres on kaks poega ja soovite vältida hilisemaid vaidlusi, on mõistlik enne otsustamist arutada notariga läbi: 1) milline vara kuulub kummalegi abikaasale, 2) kas soovite kogu vara esmalt üle anda ellujäänud abikaasale, 3) millal ja kuidas peaksid lapsed pärima, 4) kas soovite sätestada eritingimusi (näiteks kasutusõigus, elamisõigus või annaku tegemine). Sobiva lahenduse valik sõltub teie perekonna ja vara konkreetsest olukorrast. Teile sobiva notari leiate siit https://www.notar.ee/et/notarid/nimekiri 

Abikaasa surma korral saime koos kahe pojaga päranduseks õigusjärgselt tagastatud maa,mille omakorda abikaasa päris oma emalt.Üks poeg loobus pärandist minu kasuks ja teine kinkis oma osa mulle. Kui nüüd tekib mul soov seda maad müüa,kas siis tuleb saadud tulult maksta tulumaksu?

Vastuvõetud pärandvara ei ole tulumaksuga maksustatav. Kui te aga müüte pärandvarana saadud kinnisvara, mida te ei ole kasutanud oma elukohana või kinnistut, mis on teie nimel olnud küll vähemalt 2 aastat, kuid mille olulise osaks ei ole suvila või aiamaja ning kinnistu suurus on vähemalt 0,26 hektarit, siis tuleb müümisel tasuda tulumaksu kasu pealt. Kasu on müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. Kasust on õigus maha arvata müügiga otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud. Pärandina saadud vara soetamismaksumuseks loetakse üksnes pärija tehtud kulud.

Tere Abikaasade vastastikuses testamendis p3 Korraldus surma korral on selline sõnastus: "Peale viimase abikaasa surma jääb meie ühisomandis olev kinnistu, mis asub aadressil X pojale (nimi), kes on sündinud aastal... ." Mida sellisest sõnastusest välja lugeda. Kas tegemist on pärijaga või annaku saajaga?

Kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja annakusaajaks.
Kui abikaasade vastastikuses testamendis on kirjas, et peale viimase abikaasa surma jääb meie ühisomandis olev kinnistu, mis asub aadressil X pojale (nimi), kes on sündinud aastal... , siis on abikaasad määranud annaku. 

Abikaasade vastastikuses testamendis (2008.a) peale viimase abikaasa surma on nende ühisomandis olev kinnistu jäetud pojale. Kas poeg on automaatselt pärija või peab välja selgitama teised võimalikud pärijad? Kas kinnistu on annak? Notar viitas seaduse muudatusele pärimismenetluse algatamisel.

Kui testamendis on pärast viimase abikaasa surma määratud ühisomandis olev kinnistu ühele isikule (pojale), tuleb selgitada, kas tegemist on pärija määramisega või annakuga. Kui kinnistu on jäetud pojale ilma pärijaks nimetamiseta, võib tegemist olla annakuga, mis ei muuda poega automaatselt pärijaks. Sellisel juhul tuleb välja selgitada ka teised võimalikud pärijad ning nende õigused. Kui poeg on testamendis määratud pärijaks, siis on ta pärimismenetluses pärija staatusega, kuid pärimismenetluse käigus tuleb ikkagi kontrollida, kas esineb ka teisi võimalikke pärijaid.
Notari viide seaduse muudatusele puudutab asjaolu, et enne 2009. aasta reformi kehtis Eestis pärimises vastuvõtusüsteem, mis tähendab, et pärija pidi pärandi saamiseks olema aktiivne, ehk avaldama tahet pärand vastu võtta. Kehtiv pärimissüsteem on vastupidine ehk loobumissüsteem, s.t. pärijaks võib saada ilma, et sa oleksid aktiivne pärija. Nüüdse süsteemi puhul peab pärija olema aktiivne, kui ta ei taha pärandit vastu võtta.
Notar peab kontrollima pärijate ringi ja testamendi ulatust enne pärimistunnistuse väljastamist. Kui testamendis oli poeg nimetatud annakusaaja ning testamendis ei ole nimetatud annakutäitjat, siis pärimisseaduse kohuselt on annakutäitjaks pärija. Seega annaku üleandmist saabki teha alles peale seda, kui on selgunud, kes on pärijad ehk kui on väljastatud pärimistunnistus. 

Tere! Minu õel suri eelmine aasta sõber (enesetapp). Selgus, et õele tehti käsitsi kirjutatud testament. Asja teeb raskeks see, et surnud isiku teised sõbrad arvasid, et nemad saavad testamendi, kuid nad leidsid paberid ja pettusid, et kõik on minu õele. Nad läksid meie koju õelt allkirju nõudma võlts dokumentidele, millega nad oleks saanud omale kõik. Nad lasid õel lugeda testamenti, kuid nad võtsid need kõik talt käest ära. Kuna õde allkirju ei andnud, siis nad vihastasid ja hakkasid ähvardama igatepidi. Neil oli ka kaasas surnud isiku tädi ja tema mees. Nad on helistanud ja manipuleerivad, et viskavad kirjutatud testamendi minema ja me ei saa midagi teha, et las läheb siis riigile, kui nemad ei saa. Nad ähvardasid, et nende sõna õe sõna vastu, et keegi niikuinii ei usu ühte inimesest ja pole tõestus ka. Nad on õe ära blokeerinud ja mitte kuidagi ei saa nendega suhelda. Meil kodus on ka kaamera, kuid see ei tööta ja polegi ühtegi tõestust, et nad käisid. Mida me peaks tegema?

Inimene, kelle kätte on antud kodune testament hoiule või kelle kätte on kodune testament sattunud, on kohustatud koduse testamendi esitama notarile viivitamata pärast testamendi tegija surmast teada saamist. Pärijal või isikul, kellele on tekkinud kahju testamendi varjamise või hävitamise tõttu, on õigus esitada kahju hüvitamise nõue isiku vastu, kes on testamendi süüliselt kõrvaldanud või seda varjanud.
Soovitan pöörduda esimesel võimalusel politsei poole seoses ähvarduste ja võimaliku pettusekatsega ning samuti kui on alust arvata, et testamenti varjatakse või võidakse hävitada. 

Tere. Lahkus isa ja tema vara läks jagamisele laste ja abikaasa vahel. Nüüd on käes pärimistunnistus ja vaja oleks isa ettevõtluse ning muude varadega ette võtta erinevad toimingud. Kuid nagu ikka peab igas peres olema keegi, kes neid toiminguid hakkab takistama. Küsimus ongi, et kui kõik pärijad on tegevustega nõus, siis kas üks pärija, kes on vastu, saab kogu asja nurjata. Ja teised pärijad ei saa midagi teha. Või loeb siin ka enamuse arvamus?

Kui on väljastatud pärimistunnistus, millest nähtub iga pärija pärandiosa suurus ning pärandvara pärijad jaganud ei ole, siis on pärijad pärandvara hulka kuuluvate esemete suhtes ühisomanikud.  See tähendab, et kui soovitakse konkreetsete eseme suhtes teha toiminguid, siis on vajalik kõigi pärijate nõusolekut, ei piisa enamusotsusest. Kui kokkulepet ei saavutata, on võimalik pärandvara jagamise nõudega pöörduda kohtusse.