Tere mure selline et elasin elukaaslasega koos 17 aastat ja meil on ühine laps ja juhtus selline asi et elukaaslase ema kelle majas me elasime käskis mul majast välja kolida ja tegin seda koos oma eelmisest kooslust olnud pojaga kes on hetkel 17 aastane kolisin välja eelmine aasta septembri alguses aga hetkel on mure selles et mul elukaaslase juures minu isiklikud asjad ja poja omad aga ämm ei luba neid ära tuua kuidas peaks käituma ämm ütleb et minu ostetud telekas ja külmkapp on mingi teine teema mida ta politseist uuris sest minu 10 aastane tütar elab hetkel seal kuna tal sealt lihtsam koolis käija ämm nõuab mingit üüriraha nende aastate jooksul mis seal elasin aga seal elades maksin arveid ja sai panustatud maja remonti kuhu peaks pöörduma ja edasi tegutsema 10 aastase lapse suhtes kellega jagame ühist hooldusõigust ja pean ka tegutsema nii et hetkel teine laps saaks oma isiklikud asjad kätte.

Esmalt selgitan, et politsei kirjeldatud probleemi lahendamisega ei tegele. Seda ei Teie ega Teie ämma poolel. Politsei on korrakaitseorgan, kes tagab avaliku korra. Teie vaidlus on tsiviilvaidlus, mis eelduslikult lahendatakse kokkuleppel. Kokkuleppe mittesaavutamisel lahendab vaidluse kohus tsiviilkohtumenetluse korras.

Teie soetatud ja ämma valdusesse jäänud esemete kohta selgitan, et tegemist on vallasasjadega, mille puhul eeldatakse, et need kuuluvad sellele, kelle valduses need on. Seda eeldust on võimalik ümber lükata, kui on võimalik tõendada, et esemed kuuluvad Teile. Kui sellised tõendid on olemas, on tegemist ebaseadusliku valdusega ja Teil võimalik on võimalik nõuda endale kuuluvate esemete väljaandmist. 

Tere, kas saab mingi seaduse alusel eeldada, et 12-aastane laps peab olema teadlik isikuandmete kaitsest?

Seadus alaealisele kohustusi ei pane, kohustused ja vastutus on alaealise vanematel või eestkostjal. Kui alaealine on oma tegevusega põhjustanud teisele isikule kahju, sealhulgas ka isikuandme kaitse sätteid rikkudes vastutavad alla 14-aastase isiku poolt teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju eest, sõltumata oma süüst, tema vanemad või eestkostja (võlaõigusseadus § 1053 lg 1).

Tere! Olen juba üle aasta töötav vanaduspensioniealine isik, kes ei ole senini esitanud taotlust pensioni arvutamiseks ja saamiseks. Põhjused järgmised: - ettevõtted, kus ma töötasin enne riiklikku digitaalset andmekorjet, ei vasta päringutele. NB! Eesti Post ei ole isegi kättesaadav. -olen proovinud vähemalt 3 X teha avaldus pensikeskuse lehelt ja loobunud, sest -seal saab kasutada vaid Microsofti failiformaati -seal on küsimused, millele mina ei oska vastata ... kui valin a, b, c või d, -teen SMS - põhist veoteenust ja ei saa bronnida aega , tihti sõidan 500+ km. päevas, ... aga las see olla, minu mure ju. Nüüd küsimus ... kas mul on õigus saada tagasiulatavalt eelnevate kuude pensionimaksed? Tänan, ootan vastust.

Kui soovitakse vanaduspensionit hakata saama pensioniõiguse tekkimise päevast alates, tuleb avaldus esitada üheksa kuu pikkuse perioodi jooksul alates kuuest kuust enne õiguse tekkimist kuni kolme kuu jooksul pärast õiguse tekkimist. Kui avaldus esitatakse hiljem, hakatakse ka pensionit saama hiljem.

Tere! Soovin asuda tööle tähtajalise lepinguga, leping kuni 01.08.2024. Kuna olen lapseootel, siis sünnitustähtaeg 17.08.2024. Kuidas on sellisel juhul asi emapalga ja muude tasudega?

Kui Teie sünnitustähtaeg on 17.08.2024 ja lepingu tähtaeg on 01.08.2024, olete emapuhkuse alguse ajal töötav ema. Töötaval emal on õigus emapuhkusele 70 päeva enne eeldatavat sünnitähtaega. Seega ei mõjuta tähtajaline tööleping Teie emapuhkust, Rohkem erinevatest lapse sünni puhul ette nähtud puhkustest ja hüvitistest saate lugeda Sotsiaalkindlustusameti veebilehel https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/perehuvitised-ja-muud-toetused/perehuvitiste-ulevaade/ema-vanemahuvitis-ja-emapuhkus

Tere! Millised on minu võimalused suhtluskorra loomiseks peale abielulahutust alaealise lapse osas, kes elab alaliselt koos emaga? Ema on keeldunud igasugusest koostööst, sh. perelepitusteenuses osalemisest ja lasteterapeudi juures kaasvanemana osalemisest, et lapsel oleks võimalik sellest traumeerivast kogemusest välja tulla. Olen maksnud vastavalt sätestatud korrale elatist ja täitnud sellega seoses oma kohust kaaslapsevanemana. Lapsega suhtlus on tugevalt mõjutatud ema suhtumisest minusse ja laps ei soovi enamjaolt ka ise minu juurde tulla. Soovin lapse elus osaleda ja kindlat suhtluskorda. On minu ainus võimalus kohtusse pöörduda?

Kui vanemad omavahel kokkulepet ei saavuta ja üks vanematest keeldub ka lepitus- ja nõustamisteenustest ei ole kahjuks tõesti muud teha, kui pöörduda avaldusega suhtluskorra kehtestamiseks kohtusse. Kohtusse pöördumisel kohustab kohus esmalt vanemaid läbima perelepitusteenuse ja jätkab sja arutamist alles perelepituse ebaõnnestumisel. Kui aga lepituses saavutatakse vanemluskokkulepe, lõpetab kohus menetluse lahendit tegemata.

Vabaabielu lahutamine ja kinnisvara jagamine. Elukaaslasega kahepeale on võetud pangalaen 2009a ja ostetud korter. Pangalaenu lepingus on kirjas nii, et mina olen peamine laenuvõtja ja elukaaslane kaaslaenuvõtja. Korter on registreeritud kinnistus raamatus 50 / 50 ehk siis võrdselt kahepeale ( nagu alati algul ju keegi ei suuda mõista, et kunagi minnakse äkki ka lahku). Korteri eest kõik sissemakse raha ja pangalaenu saamise kulud ehk siis lepingu tasud, hindamisaktid jms. maksin ainult mina, enda säästudest, mis olid kogutud juba enne meie kooselu. Kõik see kokku oli umbes veerand korteri maksumusest. Kõik need aastad pangalaenu maksed ja kindlustusmaksed olen maksnud ainult mina. Kommunaalid on maksnud umbes pooled elukaaslane ja pooled mina. Korterisse soetatud sisustus on ostetud ca 50 / 50. Kogu meie 15 aastat koosoldud ajal, kõik koju, mis iganes vajaminevad asjad, olen ostnud ainult mina k.a toidu. (v.a mööbli, mis on ostetud kahe peale, nagu juba enne mainitud)(kõik see, kes mida ostnud on, on ka tõendatav). Meil ka ühine 13 aastat vana tütar. Tütar jääb elama minuga siia samusesse meie ühisesse korterisse koos minuga. Elukaaslane tahab lahku minna. Samas tahab saada minu käest pool korteri tänasest väärtusest. Ei näe, et peaksin talle maksma pool korteri väärtusest, kuna olen ise siia oluliselt rohkem panustanud ja rääkimata sissemaksu rahadest. Või kui palju peaksin talle raha maksma korteri eest, arvestades ka seda, et meie tütar keeldub sinna kolimast, kuhu ema tahab elama minna ja jääb elama minuga kindlasti siia korterisse, kuna kool lähedal, kooli vahetusest tütar keeldub kategooriliselt ja ma kindlasti väga austan Tema otsust, kuna ei taha last traumeerida mingi kooli, keskkonna jms. vahetusega. Millised on minu õigused juriidiliselt? Tänan ette vastuse eest! K.

Ehkki vabaabielulises kooselus ühisvara ei teki, on kohtupraktikas varem leitud, et ühiselt soetatud suuremaid varaesemeid saab siiski jagada seltsingu lõppemise sätete alusel. Võlaõigusseaduse jõustumisega (2002) tekkis Eesti õiguskorda uus isikuteühingu vorm – seltsing, mida kohtupraktikas kasutatakse mitteabielulise kooselu vormidel, kui tuvastatud on poolte ühine eesmärk. Ühiseks eesmärgiks on kohtud lugenud ühise pereelu elamist ja laste kasvatamist, samuti ühise eluaseme renoveerimist ja korrashoidu.
Seadus ei sätesta seltsingulepingule kohustuslikku vorminõuet – selle võib sõlmida ka suuliselt.
Seltsingu regulatsiooni mõte seisnebki eelkõige selles, et teatud eesmärke on võimalik saavutada kas paremini või üksnes ühise tegutsemise kaudu.
Kogu seltsingu jooksul omandatud vara läheb seltsinglaste ühisomandisse (VÕS § 589 lg 1) vaatamata sellele, kas registrisse on need kantud kaasomandina või ühe seltsinglase ainuomandina. Kui seltsing (kooselu) on lõppenud, toimub seltsingu (vara) likvideerimine ja seltsinguvara jaotamine VÕS § 600 alusel. Riigikohus on selgitanud lähemalt seltsingu likvideerimise sisu, märkides, et esmalt tuleb täita seltsingu kohustused, mille eest vastutavad seltsinglased ühiselt, seejärel tuleb kindlaks teha seltsingu kasum või kahjum ja see jagada või katta, siis tagastada panused ja lõpuks jagada ülejääk. Seltsingu likvideerimisel kohaldatakse kaasomandi jaotamise sätteid. VÕS § 603 lg 1 sätestab, et pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb tagastada seltsinglaste panused. Panuseks on VÕS § 581 lg 1 järgi igasugune ühise eesmärgi edendamine, seega ei pea see olema ainult rahaline panus.
Seltsinglaste kohustuseks saab olla muuhulgas ka vanemakohustuste täitmine. VÕS § 603 lg 1 sätestab, et seltsinglaste panused tuleb pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tagastada. Sellise nõudeõiguse võib kokkuleppeliselt välistada. Seda on rõhutatud mitmes kohtulahendis. Näiteks olukorras, kus inimesed, kes pole abielus, lepivad kokku, et üks elukaaslane on kodus, et last kasvatada ja teine käib tööl. Kuna tegemist on pooltevahelise kokkuleppega, tuleb sellist kokkulepet mõista selliselt, et kooselu lõppedes ei ole elukaaslasel, kes kodus lapsega oli, kohustust kõik kulutused kas osaliselt või täielikult hüvitada.

Kohtupraktikas on leitud, et seltsingu lõppemisel tuleb kõigepealt kindlaks teha seltsingu vara ja selle väärtus seltsingu lõppemise hetke seisuga. Panuse suuruse kindlaksmääramine on vajalik niivõrd, kuivõrd tuleb tuvastada, kas seltsinguvarast piisab panuse tagastamiseks ning kui ei piisa, siis tehtud panuse ulatuses vastutab kahjumi eest isik ise, kui seltsinglastel ei olnud teistsugust kokkulepet. Samuti eeldatakse, et seltsinglaste panus on võrdne, kui ei lepita kokku vastupidises. Näiteks tsiviilasjas nr 2-04-573 lõppes seltsing ühe seltsinglase surmaga, mistõttu esitas hageja nõude 683 401,50 krooni saamiseks, leides, et nii suur oli tema panus seltsingusse, kui soetati uusi asju ja parendati eluaset. Ekspertiisi käigus selgus, et seltsingu lõppemisel oli vara väärtusega 135 000 krooni. Seega kui hageja panus seltsingusse oli 683 401,50 krooni, kuid vara oli väärtusega 135 000 krooni, oli tal õigus poolele 135 000 kroonist. Ülejäänud kahjumi eest vastutas hageja ise. Seltsingut iseloomustab majanduslik risk, kui seltsingul läheb majanduslikult hästi, siis on võimalik jaotada saadud kasumit, kui halvasti, tekib katmist vajav kahjum.

Tere! Pöördun Teie poole küsimusega, mis puudutab minu 5-aastast erivajadusega poega ja tema kodukoha lähedases lasteaias käimist. Lapele on määratud keskimine puue. Laps käib rühmas, kus on kokku 19 last. Lapsel on selles rühmas väga raske, kuna suure laste arvu tõttu on kära ja sagimist palju ning ta ei tunne end seal hästi. Ta on ümbritseva keskkonna suhtes tundlik. Laps ei tule oma emotsioonide reguleerimisega toime ning seetõttu tekivad tal ettearvamatult agresiivsushood, mille kannatajateks on tema rühmakaaslased ja oli ka tugiisik, keda tal hetkel enam ei ole. KOV otsib lapsele uut tugiisikut, aga eelisjärjekoraas on teine minu lapse rühmakaaslane ja kuna tugiisikuid pole kerge leida, siis on sellegi mure lahendamine keeruline. Lasteaiast tuleb signaal, et lapsele on vaja sobivamat rühma väikerühma näol, mida meie lasteaias ega vallas paraku pole. Kuna töötan samas lasteaias, siis juhtkonna poolt survestatakse mind leidma lahendusi, kuidas oma lapse olukorda lahendada. Olen pöördunud ka valla lastekaitsespetsialistide poole, aga sealt abi ei ole saanud. Mitmetel koostöövestlustel valla spetsialistide ja lasteaia juhtkonnaga on veeretatud kogu vastutus lasteaiale ja omakorda lasteaialt minule. Soovitatud on viia laps teise valda lasteaeda, kus olemas väikerühm. Paraku puudub sellesse lasteaeda transpordi võimalus. Kogu pika jutu võtaksin kokku küsimustega, millised on minu lapse õigused sellises olukorras? Kas lasteaed saab minu last kuidagi "välja visata?" Millised on lasteaia/valla kohustused sellises olukorras?Kuidas tagada minu lapsele õigus käia just selles lasteaias, mis on meie kodukohale kõige lähem?

Koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg 1 esimene lause sätestab, et valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Sama sätte teise lause kohaselt pooleteise- kuni kolmeaastase lapse lasteaiakoha võib valla- või linnavalitsus vanema nõusolekul asendada lapsehoiuteenusega, mille rahastamisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut. KELS § 10 lg 1 ei sätesta pelgalt kohustust pakkuda lapsele kohta teeninduspiirkonna lasteasutuses, vaid kohustab valla- või linnavalitsust looma võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Lasteaias käimise võimaluse loomine ei piirdu üksnes teeninduspiirkonna lasteasutuses koha tagamisega, vaid pakutav lasteaiateenus peab olema ka faktiliselt kättesaadav (st pakutud kohta peab olema võimalik mõistlikult ja eesmärgipäraselt kasutada töö- ja pereelu ühitamiseks). Seega tuleb tagada koht teeninduspiirkonna lasteasutuses. Sarnases olukorras tuleb kohtupraktika kohaselt lugeda KOV kohustus täidetuks kui lapsel on MÕISTLIK võimalus lasteaias käia. Seega tuleb tagada koht kodulähedases või vanemate töökohaga sobivas lasteaias ja arvestada ka vanemate võimalusega lapse transport ilma ülemäärste aja- ja rahakuluta korraldada, et kohustus oleks täidetud.

Tere Kui KOVil pole pakkuda lapsele lasteaia kohta ja pakub lateaia koha asemel hüvitist mille suuruseks on nt 350€ kalendrikuu kohta aga lapsehoius maksab koht ligi 2x rohkem, kas KOVil pole kohustust tagada lapsele lasteaia koht või tagada toetus lapsehoiu koha tasu suuruses, mitte hüvitis mis ei ole miinimumtöötasu või KOVis olevate lapsehoiu kohtade hoiutasu ?

Kohalikul omavalitsusel on kohustus tagada lapsele lasteaiakoht või vanema nõusolekul asendada lasteaiakoht lapsehoiuteenusega, mille rahastamine toimub Koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatu alusel. Lapse toidukulu lasteasutuses katab vanem. Muude kulude (lasteasutuse majandamiskulud, personali töötasu ja sotsiaalmaks ning õppevahendite kulud) katmine toimub valla- või linnaeelarve vahenditest ning valla- või linnavolikogu otsusel osaliselt vanemate poolt. Vanemate poolt kaetav osa ühe lapse kohta ei või ületada 20 protsenti Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast. Nimetatud osaliste kulude katmiseks vanemate poolt kehtestab valla- või linnavolikogu vanemate kaetava osa määra, mis võib olla diferentseeritud sõltuvalt lapse vanusest, lasteasutuse majandamiskuludest või muudest asjaoludest.

Tere Elan k vallas Ü. Laps saab märtsis 3aastaseks ja meil pole lasteaia kohta, oleme olnud järjekorras august 2022, kui siia kolisime. Helistasin hiljuti valda ja uurisin taas kohtade kohta ja öeldi, et suure tõenäosusega ta ei saa ka sel aastal lasteaeda. Hetkel käib ta erahoius, kus on kuni 3 aastased lapsed, aga tema areng seal kannatab ja soovin väga teda panna lasteaeda. Mis on minu võimalused? Kuidas ma pean käituma, kuhu pöörduma?

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § lõike 2 esimene lause sätestab, et omavalitsusüksuse ülesanne on korraldada selles vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses. Koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg 1 esimene lause sätestab, et valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Sama sätte teise lause kohaselt pooleteise- kuni kolmeaastase lapse lasteaiakoha võib valla- või linnavalitsus vanema nõusolekul asendada lapsehoiuteenusega, mille rahastamisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut. Seega ei saa kolme aastase ja vanema lapse puhul enam lastehoiuteenust kasutada ja tuleb tagada lasteaiakoht. KELS § 15 lõige 4 annab valla- ja linnavalitsustele volituse kehtestada laste lasteasutustesse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord.

KELS § 10 lg 1 ei sätesta pelgalt kohustust pakkuda lapsele kohta teeninduspiirkonna lasteasutuses, vaid kohustab valla- või linnavalitsust looma võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Lasteaias käimise võimaluse loomine ei piirdu üksnes teeninduspiirkonna lasteasutuses koha tagamisega, vaid pakutav lasteaiateenus peab olema ka faktiliselt kättesaadav (st pakutud kohta peab olema võimalik mõistlikult ja eesmärgipäraselt kasutada töö- ja pereelu ühitamiseks). Seega tuleb tagada koht teeninduspiirkonna lasteasutuses. Sarnases olukorras tuleb kohtupraktika kohaselt lugeda KOV kohustus täidetuks kui lapsel on MÕISTLIK võimalus lasteaias käia. Seega tuleb tagada koht kodulähedases või vanemate töökohaga sobivas lasteaias, et kohustus oleks täidetud.

Pöörduda soovitan esmalt siiski kohaliku omavalitsuse poole.

Tere. Pojad on juba suured 18 ja 19. Isal kahtlus 19 a poja suhtes ,et kas ta on isa ja nõuab kohtu kaudu isadustesti. Me elame 10 juba lahus ja isa maksab väikseid alimente. Küsimus. Juhul kui isadustest ütleb ,et ta pole isa (mis on võimatu) saab ta alimente tagasi nõuda? Ja kas poeg saab vabaks isa hooldamisest kui ta peaks hooldekodus olema?

Iseenesest on isadust kohtus võimalik vaidlustada, ent siin kehtivad teatud ajalised piirangud. Isaduse võib nimelt kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Peale selle tähtaja möödumist ei saa isadust vaidlustada ka juhul, kui DNA analüüsi järgi ei põlvne laps mehest. 

Kui isaduse vaidlustamise tähtaeg ei ole möödunud, võib kohus (DNA alusel) tuvastada, et laps ei põlvne mehest. Sel juhul kustutatakse isa andmed lapse sünnidokumentidest. Lapsele tasutud elatist tagasi nõuda ei saa, küll aga puudub lapsel tulevikus kohustus meest ülal pidada, kuivõrd ta ei ole siis selle mehe alaneja sugulane, kellel oleks ülalpidamiskohustus.