Pärandvara pankrot on pärandaja vara suhtes läbiviidav pankrotimenetlus, mida kohaldatakse juhul, kui pärandvaral lasuvad kohustused ületavad selle vara väärtuse.

Pärijate ringi ja pärandiosade suuruse määramiseks ning pärandvara kohta muude korralduste tegemiseks võib pärandaja teha testamendi. Testamendijärgne pärija on isik, kellele testaator on testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest. Kui testamendis on pärijate pärandiosad määramata, loetakse nende pärandiosad võrdseks. Kui testaator ei ole testamendis isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve, loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks.

Testamendi ja pärimislepingu puhul tuleb arvestada sundosaga. Kui pärandaja on jätnud oma lapsed, vanemad või abikaasa, kelle ülalpidamine oli pärandaja kohustus, pärandist ilma või vähendanud nende osa võrreldes seadusjärgse pärimisega, on neil õigus nõuda sundosa.

Sundosa on pool sellest väärtusest, mida pärija oleks saanud seadusjärgse pärimise korral. Sundosa saajal on õigus nõuda pärijatelt rahasumma, mis vastab sundosa väärtusele.

Abikaasade vastastikune testament on abikaasade ühine testament, milles abikaasad nimetavad teineteise vastastikku oma pärijaks või teevad surma puhuks pärandi kohta muid korraldusi. Abikaasad võivad abikaasade vastastikuses testamendis määrata, kellele läheb üleelanud abikaasa pärand üle üleelanud abikaasa surma korral.

Testaator võib kodust testamenti ise hoida või anda see hoiule teisele isikule. Kui testaator on andnud koduse testamendi teisele isikule hoidmiseks, on testaatori surma korral isikul, kes on võtnud testamendi hoiule või kelle valduses testament on, kohustus esitada testament viivitamata notarile.

Koduse testamendi tegemise saab registreerida ka pärimisregistris riigiportaali vahendusel.

Tunnistajate juuresolekul kinnitatud testamendi tegemiseks nõuab seadus üheaegselt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekut. Tunnistajatele peab testaator teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde. Tunnistajad ei pea teadma testamendi sisu. Kohe pärast seda, kui testaator on testamendile alla kirjutanud, kirjutavad sellele alla tunnistajad. Nii testaator kui tunnistajad peavad oma allkirja juurde lisama testamendi tegemise kuupäeva ja aasta.

Kodune testament võib olla tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt kirjutatud testament. Koduse testamendi puhul on väga oluline testaatoril omakäeliselt fikseerida enda nimi, testamendi tegemise kuupäev ja aasta, sest kodune testament kaotab kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator elab. Koduse testamendi peab testaator isiklikult allkirjastama.

Notariaalne testament võib olla notariaalselt tõestatud või notari hoiule antud testament. Notariaalselt tõestatud testamendid jagunevad aga notari poolt testaatori tahteavalduse kohaselt koostatud ja testaatori poolt notarile tõestamiseks esitatud testamentideks. Notari hoiule antud testamendi puhul notar testamendi sisu ja vormi ei näe - testaator annab isiklikult oma viimse tahte avalduse kinnises ümbrikus notari hoiule ning kinnitab notarile, et see on tema testament.

Notariaalse testamendi puhul saadab notar peale testamendi tegemist teate pärimisregistrile, kuid teave testamendi tegemise ja sisu kohta hoitakse saladuses kuni pärandi avanemiseni. Pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev.