Viivised, leppetrahvid, sissenõudekulud

Viivitusintressi (viivis) võib nõuda kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja võib koos põhinõudega taotleda ka viivise väljamõistmist. Seejuures viivisenõude võib esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hagi saamisel tuleks kontrollida, kas viivise nõue on esitatud/arvestatud õigesti. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 kohaselt, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest

Viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral (sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine).

Lepingust võib tuleneda ka kohustuse rikkumisel leppetrahvi maksmise kohustus. Kostja võib nõuda viivise ja leppetrahvi vähendamist, kui see on ebamõistlikult suur. Selleks tuleb kostjal esitada kohtule vastav taotlus ning kohus võib viivist/leppetrahvi vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust kostja poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (kohustuse täitmise ulatust ja oma majanduslikku seisundit tuleb kohtule ka tõendada).

NB! Leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupool ei või leppetrahvi vähendamist nõuda pärast seda, kui ta on leppetrahvi tasunud.

VÕS § 1131 sätestab sissenõudmiskulude hüvitamine majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku poolt.   Viidatud paragrahvi esimese lõike kohaselt  kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab eelmises lauses sätestatud hüvitise määra, võib võlausaldaja nõuda viivist ja sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Võlgnik ei või tugineda kokkuleppele, millega välistatakse sissenõudmiskulude hüvitamine või millega piiratakse  sissenõudmiskulude hüvitise nõudeõigust, kui selline kokkulepe on asjaolude kohaselt võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Sissenõudmiskulude hüvitamise välistamise korral eeldatakse, et see on võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane (VÕS § 1131 lg 3). Oluline on tähele panna, et VÕS § 1131 sätestatut ei kohaldata tarbijast võlgnikule.

VÕS § 1132 sätestab  sissenõudmiskulude hüvitamise tarbija poolt. Viidatud paragrahvi esimese lõike kohaselt  lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

Pärast lepingu lõppu võib tarbijast võlgnikule saata maksimaalselt kolm tasulist kirja. Kirju võib saata iga seitsme päeva tagant. Arvestada tuleb ka sissenõudmiskulude kogusumma ülempiiriga. Selleks on ette nähtud astmeline süsteem, milles konkreetse ülempiiri suurus sõltub nõude suurusest.

Pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta:

1.  sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot;
2.  sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot;
3. sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest.

Kui võlausaldaja on tegelikult kandnud kulusid seaduses sätestatud ülempiiri ületavas ulatuses, saab ta erandlikes olukordades nõuda tarbijalt ainult tõendatud kahju hüvitamist, eelkõige kui sissenõudmistoimingud on mingil põhjusel osutunud iseäranis keeruliseks, näiteks tarbija on välismaal ja temaga kontakti saamine on raskendatud ning seotud täiendavate kuludega vms. Seaduses sätestatud sissenõudmiskulude ülempiir tähendab tarbijalt nõutavat lubatavat maksimumi, kuid igal üksikjuhtumil ei pruugi kogu ülempiiri raames sissenõudmiskulude väljamõistmine olla õigustatud. Tarbijal on õigus nõuda kohtus ebamõistlike kulude vähendamist.

Tarbija kahjuks eeltoodust kõrvalekalduv kokkulepe on aga tühine.