Tere! Pöördun teie poole juriidilise nõustamise saamiseks seoses keerulise olukorraga nutitelefoni Samsung S25 Ultra garantiiremondiga. Ostja on juriidiline isik (OÜ), seadme maksumus oli üle 1500 euro. ​Asjaolud: ​Seadmel ilmnes tootjapoolne defekt (kaamera fookusprobleem) esimese aasta jooksul pärast ostu. Seade anti müüja kaudu volitatud hooldusesse (TSC) garantiiremondi korras (veebruar 2026). ​Pärast remonti selgus, et seade on hoolduses täiendavalt kahjustatud: kaamera objektiivi all on selgelt nähtav tolm ja mustus/jälg, mis tekkis seadme avamise käigus. See tähendab, et hooldus rikkus seadme optika ja hermeetilisuse. Müüja väidab nüüd kirjalikult, et kuna tegemist on B2B tehinguga, siis VÕS-i tarbijakaitselised sätted meile ei kohaldu ja müüjapoolne garantii on vaid 12 kuud (mis on nüüdseks läbi). Samas kinnitas Samsung ametlik esindus Riias, et tootjagarantii seadmele on 24 kuud ka ärikliendi puhul. ​Küsimused: ​Kas vastavalt VÕS § 217 ja § 223 on juriidilisel isikul õigus müügilepingust taganeda, kui müüja on lepingut oluliselt rikkunud? Kas ebaõnnestunud garantiiremont, mille käigus tekitati seadmele uusi kahjustusi (tolm seadme sees), loetakse oluliseks lepingurikkumiseks? Kas müüjal on õigus omavoliliselt lühendada tootjapoolset garantiid (24 kuud), kui tootja ise kinnitab pikemat perioodi? ​Kas meil on kohustus nõustuda korduva remondiga (müüja pakub uut remonti), kui esmane remont rikkus seadme väärtust ja usaldus hoolduspartneri vastu on kadunud? ​Soovime lepingust taganeda ja nõuda ostusumma tagastamist, kuna seadet on remondi käigus rikutud. Kuidas peaksime edasi tegutsema, kui müüja keeldub meie nõudest, tuginedes B2B staatusele?

Müüja müüs ostjale mobiiltelefoni. Mõlemad pooled sõlmisid müügilepingu juriidiliste isikutena oma majandustegevuse raames. Seetõttu on õige müüja väide, et tegemist oli B2B (business to business) müügilepinguga, millele võlaõigusseaduses (VÕS) toodud tarbijakaitselised sätted ei kohaldu. Mobiiltelefonil ilmnes tootmisviga, müüja võttis mobiiltelefoni parandamiseks vastu, ostja väitel tekitas müüja parandamise käigus mobiiltelefonile uue kahjustuse. Ostja hinnangul on tegemist olulise lepingutingimuse rikkumisega, ostja soovib müügilepingust taganeda. 
Kui ostetud asi ei vasta lepingutingimustele, siis on tegemist lepingu rikkumisega ning ostja saab müüja suhtes kohaldada õiguskaitsevahendeid (VÕS § 101). Juriidilisest isikust ostja peab müüja lepingu rikkumist tõendama. Lisaks peab ostja täitma lepingus või seaduses toodud nõudeid: näiteks puuduse ilmnemisel peab ostja puudusest mõistliku aja jooksul teatama ning puudust piisavalt täpselt kirjeldama (VÕS § 220). Seaduse kohaselt on esmaseks õiguskaitsevahendiks lepingu täitmise nõue (VÕS § 222, asja parandamine või asendamine). Kui ostja ei soovi, et müüja mobiiltelefoni parandaks, peab ostja oma keeldumist põhjendama. Ostja saab lepingust taganeda üksnes müüja poolt lepingutingimuse olulisel rikkumisel, ostja peab müüja olulist lepingutingimuse rikkumist tõendama ning lepingust taganemise nõude esitamisel lähtuma VÕS § 116 ja § 223 lg-s 1 toodud alustest. 
Asjaolude kohaselt vaidlevad pooled müüja ja tootja poolt antud garantiitähtaja kestuse üle. Garantiitähtaja kestus ei mõjuta õiguskaitsevahendi (lepingust taganemise) kohaldamist (VÕS § 230). Kui ostjal on olemas tõendid, millised tõendavad mobiiltelefoni kahjustamist müüja juures selle parandamise ajal, siis ei oma garantiitähtaeg tähendust. Müüja vastutab tema valduses oleku ajal mobiiltelefoni säilimise eest. 

Ostsin auto eraisikult, 2 kuud hiljem tekkis mootorisse kolin, kuid alles 7 kuu möödudes selgus, et tegemist on ulatusliku varjatud veaga (vänt kõver, saaled läbi). Vahepeal 5kuud auto seisis. Kas sellises olukorras vastutab müüja vastavalt Võlaõigusseadus-le, kuigi ma ei teavitanud teda kohe? Kuidas peaks edasi toimima sellises olukorras?

Üldiselt on kohtupraktika selline, et kasutatud autole ei saa seada samu nõudmisi, mis uuele autole. Ehk siis kasutatud auto puhul on normaalne see, et kuludetailid vajavad väljavahetamist. Kui väntvõll on kõver, siis ilmselt ei ole tegemist tavapärase kasutamise käigus tekkiva veaga. Tegemist võib olla varjatud puudusega. Võlaõigusseaduse § 220 lg 1 sätestab, et ostja peab teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Kas antud juhul on mõistlik aeg möödunud või mitte, seda saab otsustada üksnes kohus. Te peaksite esmalt pöörduma oma pretensiooniga kirjalikult müüja poole. Te võite nõuda müüjalt kas asja parandamist või hinna alandamist. Kui nõuate asja parandamist ja müüja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võite lasta asja parandada kolmandal isikul ja nõuda müüjalt selleks tehtud kulutuste hüvitamist. Kui müüja Teie pretensioonidele ei reageeri või ei nõustu nendega, siis võite esitada tema vastu hagiavalduse kohtusse. Seda, millise otsuse kohus antud asjas teeks, pole võimalik meil prognoosida. 

Ostsin endale auto 17.01.2026. Välisel vaatlusel nägi kõik korralikult välja. Poolteist nädalat peale seda ilmus kriitiline viga; selgus, et mootor on peaaegu rikkega ning see vajab kapitaalremonti, mis maksab sama palju kui auto ise. Mehaanik selgitas, et siukest probleemi ei saa väikse aja jooksul tekitada ning see oli juba piisavalt kaua olnud. Eelmine omanik loomulikult jättis ostu käigul sellest rääkimata, kuigi oli küsitud mootoririkete kohta vähemalt 2 korda. Välisel vaatlusel ja ostueelsel tehnoülevaatusel, mida mõned töökojad pakuvad, poleks see probleem välja paistnud kuna selleks oleks pidanud mootorit lahti võtma. Minu küsimus on selline: Kas on mingi seaduslik põhjus eelmisele omanikule see auto tagastada või temalt kompensatsiooni nõudma?

Küsimuse kohaselt sõlmisid poole müügilepingu, ostja ostis endale kasutatud sõiduki, millel ilmnes pooleteist nädala jooksul mootoririke. edasise tegevuse kujundamiseks on astjal vaja teada, kas müüja rikkus lepingutingimust, selleks tuleb hinnata müüja müügieelselt avaldatud reklaami, lubadusi ja antud selgitusi, läbisõitu ning muid sõidukiga seotud asjaolusid. Kuna need asjaolud on selle sõiduki osas teadmata, siis allpool mõnest lahendusvõimalusest. 
Müügilepingut reguleerib võlaõigusseadus.  VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab asi vastama lepingutingimustele, sh ka kvaliteedi osas, VÕS § 77 lg 1 järgi peab ka kasutatud asi vastama nõuetele ehk asja keskmisele kvaliteedile. VÕS § 218 lg 1 kohaselt müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Riigikohus on kasutatud sõidukitel ilmnenud puuduste osas selgitanud, et kasutatud asjade puhul ei ole asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, veel lepingutingimustele mittevastavus. 
Antud juhul ilmnes 10 päeva pärast ostu mootoriga probleem. Kui asjatundja hinnangul on tegemist kapitaalremonti eeldava rikkega, siis võib eeldada, et rike võis olemas olla juba ostjale üleandmise ajal. Kui see eeldus leiab kinnitamist, siis võib tegemist olla müüja poolt müügilepingu olulise rikkumisega ja ostja võib VÕS § 116 alusel müügilepingust taganeda. Selleks peab ostja esitama müüjale kirjalikult müügilepingust taganemise avalduse.
Ostja võib kaaluda müüjale ka VÕS § 222 alusel kirjalikult lepingu täitmise nõude esitamist paludes mootor müüja kulul parandada. Kui müüja keeldub parandamisest, siis võib ostja VÕS § 222 lg 5 alusel asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist.

Tere Soetasime e-poest seadme, millel ilmnes ligikaudu kuus kuud pärast ostu probleem. Müüja suunas meid toote maaletooja poole, kes kinnitas, et kehtiva garantii olemasolul on võimalik purunenud detail asendada. Probleem seisneb aga selles, et müüja keeldub edastamast ostu tõendavat dokumenti (arvet) ning nõuab nn kordusarve väljastamise eest lisatasu. Müüja väitel oli tellimusega kaasas paberarve, mis ei ole säilinud. Ostujärgselt arvet e-posti teel ei edastatud ega ole see leitav kliendikonto ostuajaloost. Pean vajalikuks märkida, et tänapäeval ei ole praktiline ega mõistlik eeldada, et tarbijad säilitavad tarbeesemete paberarveid aastaid. Valdav enamik e-poode edastab ostudokumendid elektrooniliselt e-posti teel või teeb need kättesaadavaks kasutajakonto kaudu. Seetõttu pean müüja nõuet lisatasu osas põhjendamatuks, eriti olukorras, kus ma ei soovi arvet paberkandjal ja postiga. Asja uurimisel selgus, et e-poe ligikaudu 7200 tähemärgi pikkuse ostutingimuste lõpus on sätestatud, et kordusarvete väljastamisel nii jae- kui ka e-poes kehtib teenustasu. Minu hinnangul ei ole selline praktika kliendisõbralik, kuna vastav tingimus on esitatud müügitingimuste lõpus ega ole selgelt esile toodud. Enamik tarbijaid ei loe üldtingimusi detailselt, eriti kuna e-poodide üldtingimused on suures osas sarnased ning puudutavad tavapäraselt transporti, tasumist, taganemisõigust ja pretensioonide esitamise korda. Tellimuse number ning ostu tõendav pangaväljavõte on olemas ning selle alusel kirjalikult taasesitatava ostudokumendi edastamine ei saa tehniliselt ega muudel põhjustel müüjale keeruline olla. Teie vestlusroboti vastus viitas Tarbijakaitseseaduse §4-le, mille kohaselt on kaupleja kohustatud esitama tarbijale ostu tõendava dokumendi tarbija nõudmisel või juhul, kui see on vajalik lepingu täitmiseks. Samuti on sätestatud, et hävinud arve korral on kaupleja kohustatud tarbija nõudmisel esitama kordusarve kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (nt e-posti teel või paberkandjal). Hävinenud arve korral selle uuesti saatmise kohta seadusest midagi ise täpsemalt välja ei lugenud. Antud juhul arve vajalik müügilepingu täitmiseks (garantii perioodil seadmega müüja poole pöördumine). Palun hinnata, kas müüja tegevus ja kordusarve eest lisatasu nõudmine on kooskõlas kehtiva tarbijakaitseseadusega. Lugupidamisega

Tarbija soovib teada, et kas müügilepingus kordusarve eest lisatasu nõudmine on kooskõlas kehtiva tarbijakaitseseadusega (TKS). Müüja peab TKS § 4 lg 4 kohaselt andma tarbijale kirjalikus või tarbija nõusolekul kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kauba müümist tõendava dokumendi. Müüja peab selle dokumendi (arve) väljastama tasuta. Antud juhul on müüja väitel dokument antud tarbijale koos seadmega üle ja ta on täitnud arve tasuta üleandmise kohustuse, kuid müüja ei ole oma väidet siiski tõendanud. Tarbija ei mäleta, kas arve oli lisatud. Tarbija vaidlustas müüja tasunõude kordusarve väljastamise eest. Müüja tasunõue tuleneb müügilepingu sõlmimisel kokkulepitud tüüptingimustest ning üldjuhul muutuvad tüüptingimused lepingu osaks sõltumata sellest, et kas ostja luges need tingimused enne lepingu sõlmimist läbi või mitte. Esitatud küsimuses ei ole asjaolud piisavalt avaldatud, seetõttu ei ole võimalik tasunõuet üheselt hinnata. Näiteks on teadmata, et kas kordusarvet üldse vaja oli. Teada ei ole, et kas lepingupooled leppisid juba sõlmimisel kokku, et garantiitööde tegemiseks tuleb pöörduda maaletooja poole ning et tarbija peab koos seadmega esitama maaletoojale ka arve. Juhul kui sellist kokkulepet ei sõlmitud, siis pidi tarbija pöörduma müüja poole. Müüjal lasus kohustus võtta lepingutingimustele mittevastav seade vastu, müüjal oli võimalus endal koheselt välja selgitada seadme ostu- ning garantiitähtaja kulgemise algusaeg ning vajadusel teha need andmed maaletoojale teatavaks. Juhul, kui selline kokkulepe sõlmiti ja tarbijale oli garantiitööde tegemiseks arve säilitamise vajadus teada, siis tuleks selgitada, kas tüüptingimustes toodud kordusarve tasunõue on üldiselt ebaharilik ja kas see oli tarbija jaoks üllatuslik ning ebaproportsionaalne. Müüjal lasub siis ka kohustus tõendada, et kas kordusarve väljastamine põhjustab kulusid ja kui suured need on. Nende asjaolude tuvastamise kaudu saaks hinnata, kas tasunõue on kehtiv.  

VÕS (võlaõigusseadus) § 218 lg 1 kehtestab, et müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem.

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Seega on vaja müüjat varjatud puudusest teavitada hiljemalt kolme aasta jooksul pärast vara ostjale üleandmist, kuid on kohtulahendeid, mille kohaselt on olnud põhjendatud ka oluliselt hilisem tehingujärgne teavitamine.

Näiteks inimene ostab endale maja, elab seal viis aastat ees ja siis mõtleb, et nüüd on aeg hakata remonti tegema. Ta võtab põranda üles ja avastab, et seal all on vamm. Vara omanik otsustab tellida ekspertiisi, millest selgub, et vamm ei ole tekkinud sinna viimase viie aasta jooksul, vaid tunduvalt varem. Kuna on ära tõestatud, et puudus oli olemas juba enne tehingut, siis sellest hetkest alates, kui omanik puuduse avastas, on tal õiguse mõistliku aja jooksul müüjat teavitada.

VÕS § 220 lg 1 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. Eraisikute vahelistes tehinguteks loetakse mõistlikuks samuti kahte kuud.

Asjas võib olla oluline ka asjaolu, kas müüja pidi teadma, et asjal esinevad Teie poolt kirjeldatud puudused. Samuti soovitan vaadata üle lepingueelsed kirjavahetused, ehk on seal kusagil soojustamist ja selle aega mainitud. Kuna olete juba müüjale teada andnud ja müüja on oma vastutust eitanud, oleks ehk mõistlik tellida esmalt ekspertiis, et Teie väited oleksid tõendatud. Ekspertiisi võib teostada mistahes ehitusteadmistega isik või ehitusettevõte. Seejärel saate nõuda ostuhinna alandamist või lepingust taganeda, samuti ekspertiisikulude hüvitamist.

Tere! Palun täpsustage protsessi, kuidas eraisik ostab eraisikult liisingus oleva auto. Olukord on järgmine: liisingulepingu lõpetamiseks vajaliku jäägi (esimene osa) maksab ostja ning seejärel kantakse teine osa auto täishinnast müüjale. Kes saab garanteerida, et pärast esimese osa tasumist sõlmib müüja auto ostu-müügilepingu? Millal vormistatakse ostu-müügileping ja kuidas märgitakse selles auto maksumus?

Kuivõrd liisingulepingu kehtivuse ajal on auto omanikuks liisingufirma, saab kuni jäägi täieliku tasumiseni ja auto omandiõiguse senisele liisinguvõtjale üle andmiseni olla müüjaks vaid liisingufirma. 

Kui soovite sõlmida lepingut küsimuses kirjeldatud viisil, soovitan ostu-müügi lepingu notariaalset vormistamist ja tasumiseks notari deposiitkonto kasutamist. Ka sel juhul on müüjaks liisingufirma, ent saate leppida kokku, et Teie poolt notari deposiitkontole kantud rahast liisingulepingu lõpetamiseks vajalik jääk kantakse liisingufirma kontole ja ülejäänud kokku lepitud summa senisele liisinguvõtjale. Tehingu vormistamiseks vajalike dokumentide ja kaasamist vajavate isikute kohta saate parimat nõu notarilt.