Kellele kuulub leitud vara?

Leitud vara ei kuulu automaatselt leidjale. Asjaõigusseaduse § 98 kohustab isikut, kes on kaotatud asja leidnud ja selle oma valdusse võtnud, sellest viivitamata teatama kaotajale või omanikule. Kui kaotaja või omanik on leidjale teadmata, siis on leidja kohustatud teatama leiust politseile, kui asja väärtus ületab 50 eurot.

Leiu omastamine omakasu eesmärgil ehk siis valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine on karistatav. Üle 200 euro väärtuses on karistus ette nähtud kriminaalkorras ja alla selle väärteo korras.

Leitud asi tuleb alles hoida ja see muutub leidja omandiks alles aasta möödumisel, kui omanik välja ei ilmu. Kui omanik siiski selle aja jooksul selgub, peab viimane tasuma leiutasu poolte kokkuleppel. Tasu osas eeldatakse, et see ei ületaks ühte kolmandikku asja väärtusest. Leiutasu ei saa nõuda, kui leidja rikub teatamiskohustust või kui ta leidu varjab.

Kui keegi korjab üles ilmselt äravisatud asjad (vana mööbel, pudelid, hüljatud loomad jne), siis need omandab asja hõivaja koheselt. Leiu reegleid kohaldatakse samas ka esemetele, mis ise satuvad kellegi valdusesse tuule või vee jõul või kaotsiläinud loomadele (sh mesilasperedele).

Kultuuriväärtusega leid (nn aare) kuulub, sõltumata leiukohast, automaatselt riigile. Leiukoht tuleb jätta puutumata ja sellest tuleb kohe teatada Muinsuskaitseametile või kohalikule omavalitsusele. Isik, kelle kinnisasjast kultuuriväärtusega leid leitakse, on kohustatud lubama asja väljakaevamist, kui talle hüvitatakse sellega tekitatav kahju. Muinsuskaitseamet maksab leiu leidjale tasu Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu alusel, arvestades leiu väärtust ja selle leidmise asjaolusid. Kultuuriväärtusega leiu võib Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu alusel tasuta võõrandada leiu leidjale tasu määramata. Kultuuriväärtusega leiu otsinguvahendiga otsimine ilma Muinsuskaitseameti vastava eelneva loata on keelatud.