Millises vormis peaks lepingud olema sõlmitud?

Lepingute sõlmimisel tuleb arvestada vormivabaduse põhimõttega, mille kohaselt võib lepinguid sõlmida nii suulises, kirjalikus taasesitamist võimaldavas, kirjalikus ja notariaalses vormis. Samas tuleb lepingu sõlmimisel ja lepingu vormi valikul alati mõelda hilisemale tõendamis vajadusele. Näiteks, kui leping on sõlmitud suulises vormis ja üks lepingu pool rikub algselt kokkulepitud kohustusi, siis kahjustada saanud lepingu poolel on väga raske tõendada algse kokkuleppe sisu ja sellest tulenevaid kohustusi, va juhul, kui lepingu sõlmimise juures on olnud tunnistajad või isikute vahelist vestlust on lindistatud.

Lepinguid sõlmides tuleb arvestada ka seadusega või poolte kokkuleppetes ettenähtud vorminõudeid. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 83 lg 1 kohaselt on leping tühine, kui lepingu sõlmimisel on jäetud kõrvale seadusest või poolte kokkuleppest tulenevad vorminõuded, näiteks asjaõigusseaduse § 119 kohaselt peab kinnisvara võõrandamise leping olema notariaalses vormis, seega kui leping sõlmitakse kirjalikus vormis on tehing tühine ja õiguslikke tagajärgi endaga kaasa ei too. Sellisel juhul on leping tühine algusest peale.

Kirjalik leping
Kirjaliku lepingu korral peavad lepingupooled lepingudokumentidele omakäeliselt alla kirjutama, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (näiteks võib seadus ette näha, et ainult kohustatud pool peab alla kirjutama). Seadus võib seada lepingule ka kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi. Sellisel juhul peab leping sisaldama küll lepingu sõlminud isikute nimesid, kuid ei pea olema isiklikult allkirjastatud. Teatud juhtudel lubatakse ka allkirja mehaanilist jäljendamist (nt pitsat), kui selle kasutamine on käibes tavaline.

Kirjaliku vormiga on võrdsustatud elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Elektrooniline vorm tähendab, et leping on vormistatud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil, sisaldab lepingupoolte nimesid ning on nende poolt elektrooniliselt allkirjastatud. Elektrooniline allkiri peab olema seostatav lepingu sisu, lepingupoolte ja lepingu sõlmimise ajaga. 

Notariaalne leping

Lepingu kirjaliku vormi võib asendada lepingu notariaalse vormiga.

Notariaalne kinnitamine tähendab lepingu vormistamist kirjalikult ning lepingupoolte allkirjade tõendamist notari poolt. Lepingu notariaalset kinnitamist asendab lepingu notariaalne tõestamine.

Notariaalne tõestamine tähendab seda, et notar kontrollib lisaks allkirjade õigsusele ka lepingu sisu ning selgitab seda pooltele. Notariaalset tõestamist vajavad kõik tehingud mille kohta seadus vastava nõude on püstitanud. Muu hulgas tuleb notariaalselt tõestada:

• kõik kinnisasja võõrandamise tehingud ja kinnisasjale asjaõiguste (nt hüpoteek) seadmise tehingud
• abieluvaraleping
• äriühingu asutamisleping või asutamisotsus
• osaühingu osa võõrandamise ja pantimise leping, kui osad ei ole registreeritud Eesti väärtpaberite registris
• õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse loovutamise leping

Üldjuhul laieneb lepingule kas seadusest või poolte kokkuleppest tulenev vorminõue ka kokkulepetele tagatiste (nt pant, käendus) ja teiste kõrvalkohustuste (nt viivis) kohta. Seadusega ette nähtud või omavahel kokkulepitud vormis sõlmitud lepingut saab muuta vaid samas vormis.

Notariaalne tõestamine või notariaalne kinnitamine ei ole tasuta - notaril on õigus võtta notariaaltoimingute eest tasu vastavalt seaduses kehtestatud notari tasu määradele.