Kaasomandi lõpetamine

Millised on seaduslikud võimalused kaasomandi lõpetamiseks kooselu (abielus ei olnud) lõppemisel? Korterid on 50/50 kaasomandis. Esimene korter osteti pangalaenuga, kus teine osapool oli kaaslaenajana kirjas (laen pangale tagastatud). Reaalselt tegin kõik maksed mina, kaasaarvatud ennetähtaegne laenu tagastamine (ka kõik kommunaalmaksed tegin mina). Teine korter on ostetud pangalaenuga, mille võtsin mina (ka sissemakse tasusin mina). Laenuleping minu nimel. Ka korteri renoveerimine on minu rahastatud. Kinnistusraamatuse sai ostul kantud ka endine elukaaslane, kuna oli ühine elu ja lapsed. Hetkel maksan mina laenu aga korteris elab endine elukaaslane ühiste lastega. Kuna kõik korterite soetamisega seotud kulud on minu kantud siis millised õigused on minul korterite jagamisel? Soov on kaasomand lõpetada - kas mul on õigus nõuda kortereid enda nimele? Millised seaduslikud ja õiglased variandid on võimalikud antud kaasomandite lõpetamiseks?

Kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele (AÕS § 77 lg 1). Kui kokkulepet jagamise viisi suhtes ei saavutata, otsustab kohus hageja nõudel järgmiste viiside vahel (AÕS § 77 lg 2):

1. jagada asi kaasomanike vahel reaalosades;
2. anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas;
3. müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.

Kaasomanike osad ühises asjas on võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti (AÕS § 71 lg 1). Kaasomanik kannab vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi (AÕS § 75 lg 1).

Kui üks kaasomanik on teinud kulutusi, mis ületavad tema osa, võib tekkida alusetu rikastumise nõue. Isik peab alusetu rikastumise sätetes sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu (VÕS § 1027).

Kui isik on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib ta isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi (VÕS § 1041).

Teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud (VÕS § 1042 lg 1). Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata (VÕS § 1042 lg 1).

Kulutuste hüvitamise nõudeõigust ei ole, kui (VÕS § 1042 lg 2):

1. isik, kelle esemele kulutusi tehti, nõuab kulutusi teinud isikult kulutustega tehtud parenduste äravõtmist ja parenduste äravõtmine on parendusi rikkumata võimalik;
2. kulutusi teinud isik ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt teatanud;
3. isik, kelle esemele kulutusi tehti, vaidles eelnevalt kulutuste tegemisele vastu;
4. kulutuste tegemine esemele oli seadusest või lepingust tulenevalt keelatud.