Teeservituut ja parkimine
Notariaalse teeservituudi seadmisel sai kokku lepitud võimalus teenivat kinnistut kasutada ajutise parkimise tarbeks. Servituudi lepingusse sai kirja "Käesolevas lepingus kokku lepitud teeservituudi sisuks on valitseva kinnistu igakordse omaniku õigus kasutada teenival kinnistul paiknevat teed jalgsi ja igat liiki sõidukitega ööpäevaringselt piiramatu arv kordi. Servituut ei anna õigust kasutada servituudi ala pikaajaliseks parkimiseks ja asjade ladustamiseks." Tekkinud on vaidlused teeniva kinnistu uue omanikuga. Kas teie hinnangul on antud sõnastus piisav, üheselt mõistetav tagamaks lühiajalise parkimise lubamist.
Küsimuse kohaselt on pooled notariaalselt tõestatud servituudikokkuleppes andnud valitseva kinnistu igakordsele omanikule õiguse kasutada teenival kinnistul olevat teed jalgsi ja sõidukitega ööpäevaringselt piiramatu arv kordi, kuid keelanud on servituudi ala kasutamine pikaajaliseks parkimiseks ja ladustamiseks. See tingimus tagab selge läbisõiduõiguse, kuid parkimise osas on tingimus puudulik, kokku ei lepitud, mida tähendab pikaajaline parkimine ning lühiajalise parkimise lubatavus tuleneb ainult kaudselt, vastupidises sõnastuses toodud keelust. Tundub, et praegune sõnastus ei anna üheselt ja vaidlusteta alust lühiajaliseks parkimiseks, seetõttu ilmselt ongi vaidlus tekkinud. Ainus selge piirang parkimisele on see, et parkida tohiks üksnes servituudi alale, keelatud on parkimiseks kasutada servituudist väljaspoole jäävat teeniva kinnistu maa-ala.
Pikaajaline parkimine võiks tähendada kestvat ja staatilist servituudi ala hõivamist, seega sõiduki seisma jätmist pikemaks ajaks või korduvalt samasse kohta, mis muudaks selle servituudi ala sõidutee asemel sisuliselt parklaks. Lühiajaline parkimine peaks olema juhuslik ja läbisõiduga vahetult seotud peatumine, näiteks laadimiseks, reisijate peale-mahaminekuks või lühikeseks külastuseks, mis ei takista teiste isikute liikumist teel. Kuna seadus neid mõisteid ei täpsusta, jääb piir hinnanguliseks, kui pooled seda ise ei sõnasta.
Kindlaim lahendus on sõlmida notariaalne täiendav kokkulepe, mis annab lühiajalisele parkimisele sõnaselge õiguse koos ajalise piiri ja vajadusel parkimise kohaga, ning see tuleb kanda kinnistusraamatusse, et see kehtiks ka tulevaste omanike suhtes. Kui pooled uut notariaalset kokkulepet ei sõlmi, tuleb küsimus lahendada läbirääkimiste teel, leppides praktikas kokku mõistlikus ajapiiris (näiteks kuni tund või paar) ja lubatud sõidukite arvus, ilma et see formaalselt servituudi sisu muudaks. Selline kokkulepe seob aga ainult praeguseid omanikke, mitte edaspidiseid.
Läbirääkimistel tuleb arvestada, et kui lühiajaliselt parkivate sõidukite arv on suur, võib see faktiliselt mõjuda samamoodi nagu pikaajaline parkimine, koormates teenivat kinnistut üle servituudi algse eesmärgi. Teeniva kinnistu omaniku talumiskohustus ulatub vaid servituudi mõistliku eesmärgi piiresse — kui kasutus muutub ebamõistlikult koormavaks, võib ta nõuda selle piiramist. Kui lühiajalisest parkimisest (sh parkimisest servituudi alast väljaspool) tekib teenivale kinnistule reaalne kahju, on põhjendatud, et valitseva kinnistu omanik selle hüvitab.