Müügilepingu sõlmimine
Ülehinnatud kinnisvara hinna vaidlustamine peale ostu. Kinnisvara turul kogenematu ja heauskne inimene soetas kinnisvara (eramu koos krundiga) hinnaga 100 tuhat. Kuna maakleribüroo X kinnisvara hindaja määras sellise summa, siis ostja arvas heausklikult, et tegu on õiglase numbriga ja maksis küsitud summa müüjale ega veendunud, kas antud hind on üle makstud või üle hinnatud. Üle 2 aasta hiljem otsustab inimene edasi müüa soetatud kinnistu sama hinnaga 100 tuhat ja küsib pakkumisi mitmest maakleribüroost. Suureks ehmatuseks kõik maaklerid aga ütlevad hinnaks hoopis 50 tuhat ja väidavad kui ühest suust, et 100 tuhat oli 2 aastat tagasi kõvasti üle makstud X kinnisvara hindaja poolt. Samas, 2 aastaga ei ole turul kinnisvara hinnaskaala antud piirkonnas ja ka teistes linnaosades oluliselt muutunud. Selgus, et maakleribüroo X oli hinnanud pimesi soetatud kinnisvara 2x kõrgemaks kui turuväärtus tegelikult oli ja heauskne ostja astus orki. Ostja kaotas kõvasti ülehinnatud kinnisvara tehinguga ca 50 tuhat ja algse ostuhinnaga on pea võimatu antud kinnisvara nüüd uuesti edasi müüa. Küsimus, millised on kinnisvara ostja õigused? Kas ja mis aja jooksul on ostjal õigus nõuda hiljem kinnisvara hindajalt ülehinnatud summa alandamist ehk tagasikannet mõistlikkuse piires? Ostja ei suuda enam sama hinnaga kinnisvara edasi müüa ja jääb nüüd oluliselt kahjumisse. Kas tegu on kelmusega ja liigkasu võtmisega või on ostja oma süü, et ei kontrollinud kinnisvara hinna vastavust turuväärtusele ja sooritas ostu pimesi emotsiooonide ajel, usaldades heauskselt maakleribürood ja sama büroo hindajat?
Müügileping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellega nõustumisega. Notariaalselt vormistatakse leping alles siis kui seda sõlmida soovivad pooled on jõudnud olulistes tingimustes kokkuleppele. Hind on oluline tingimus. Pooled võivad hinnas kokkuleppida tuginedes mistahes asjaoludele. Aluseks võib olla sarnase kinnisvara pakkumiste hind turul, tuttavate või pereliikmete arvamus, enda isiklik tunnetus aga ka hindaja hinnang. Millele iganes pool hinna määramisel tugineb, langetab ta lõpliku otsuse ikka ise.
Kas hindajal on mingi vastutus ülehindamise korral, sõltub hindajaga sõlmitud lepingust, ent tuginedes käibel olevale praktikale pigem ei ole. Ka on keeruline näha siin kelmust ja liigkasuvõtmist kuna raha sai ju ikka müüja mitte maakler kes tehingut vahendas ega hindaja, kes hinnangu andis.