Sundosa

Lahkunud isiku elu jooksul anti selgesõnaline lubadus, et tema poja (kes oleks pidanud pärima, kuid kahjuks lahkus enne oma ema) lapsed — st lapselapsed — saavad kumbki 60 000€ suuruse summa. Üks lastest sai eluajal 30 000€ suuruse makse (10 000 ja 20 000 eraldi ülekanded). Ülekande korraldas pärandaja tütar, kes pärast pärandaja surma päris kogu vara. Teine lapselaps oli pärimise ajal alaealine ning ei ole tänaseni ühtegi väljamakset saanud. Kumbki lapselaps pole vanaema testamenti näinud, aga pärimismenetlus mainib, et neil on õigus sundosale ja oleksid seadusjärgse pärismise korral õigustatud pärima vanaema vara. Pärast vanaema surma saadeti mõlemale lapselapsele teade võimalusest testamenti vaidlustada, kuid seda ei tehtud, osalt teadmatusest (nad ei mõistnud juriidilist teksti kirjas) ning ühe osapoole alaealisuse tõttu. Lisaks usaldasid nad tädi, et too peab lubadusest kinni, kuna tema korraldas eelnevaid makseid ühele lapselapsele. Vanaema oli korduvalt mitme pereliikme ees lubadusest rääkinud ja maininud ka summade suurusi (ka palju juba ühele lapselapsele makstud on). Käesoleval hetkel eitab tädi igasugust teadmist lubatud summade kohta, kuigi osaline väljamakse oli tehtud tema kaudu. Olukorras, kus lubadused olid teada kogu perele (vanaema rääkis ka kaugematele sugulastele) ja neid kinnitasid mitmed pereliikmed, soovitakse teada: Kas säärased suulised lubadused omavad mingit juriidilist kaalu Eesti õigussüsteemi kontekstis? Kas alaealisus pärimise ajal võiks õigustada uuesti pärandiasja käsitlemist? Kas osaline väljamakse enne surma võiks viidata kohustusele või kavatsusele, mida oleks võimalik käsitleda juriidilise aluse või õigustatud ootuse kaudu? Palutakse hinnata, kas asjaoludel võib olla alust: a) nõude esitamiseks pärija vastu, b) pärimismenetluse uuendamiseks või c) muu õiguskaitsevahendi rakendamiseks.

Testamenti suusõnaliselt teha ei saa ja surmaeelsed suusõnalised kinnitused ei oma õigusjõudu. Kas aga Teil võib olla õigus sundosale, tuleb hinnata faktiliste asjaolude pinnalt.

Sundosa on õigus nõuda pärijatelt teatud osa pärandist rahas (PärS § 104 lg 5), kui on täidetud alljärgnevad sundosa eeldused:

• Pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma või vähendanud pärandiosi isikutel, kellel oli seadusjärgne pärimisõigus ja kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel kehtiv ülalpidamiskohustus. Need isikud on alanejad sugulased, vanemad või abikaasa (PärS § 104 lg 1).
• Registreeritud elukaaslasel, kelle suhtes oli pärandajal surma hetkel kehtiv ülalpidamiskohustus, on samuti õigus nõuda sundosa (PärS § 104 lg 1¹).
• Pärandaja vanemad ja kaugemad alanejad sugulased ei ole sundosa nõudmiseks õigustatud, kui alaneja sugulane, kes välistaks nad seadusjärgse pärimise korral, saab nõuda sundosa või võtab talle pärandatu vastu (PärS § 104 lg 2).
• Sundosa nõue tekib pärandi avanemisega. Nõue on pärandatav ja üleantav (PärS § 104 lg 4).

Sundosa on pool pärandiosa väärtusest, mille pärija oleks seadusjärgse pärimise korral saanud, kui pärandi oleksid vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad. Isikuid, kes on lepinguga pärimisest loobunud, sundosa suuruse väljaselgitamisel arvesse ei võeta (PärS § 105 lg 1).

Kui sundosa nõudmiseks õigustatud isikule on pärandatud pärandiosa, mis on väiksem kui sundosa, siis võib ta nõuda kaaspärijatelt puuduolevat osa (PärS § 105 lg 2).

Sundosa suuruse kindlakstegemisel võetakse aluseks pärandi hulka kuuluv vara pärandi avanemise päeva seisuga (PärS § 106 lg 1). Pärandina arvestatakse ka eelpärandit, abikaasa ja registreeritud elukaaslase eelosa ning pärandaja poolt teistele isikutele sundosa vähendamise eesmärgil viimase kolme aasta jooksul enne pärandaja surma tehtud kingitusi (PärS § 106 lg 2).

Sundosa nõude esitamiseks pärast pärimistunnistuse tõestamist on võimalik taotleda notarilt sundosa saaja tunnistust. Notar tõestab sundosa saaja tunnistuse pärija, testamenditäitja või sundosa saamiseks õigustatud isiku notariaalselt tõestatud avalduse alusel (PärS § 173 lg 1). Sundosa saaja tunnistuses märgitakse sundosa saaja ja sundosa suurus mõttelise osana pärandist (PärS § 173 lg 3).

Silmas tuleb pidada, et sundosa nõue aegub kolme aasta möödumisel hetkest, kui sundosa saamiseks õigustatu saab teada pärandi avanemisest ja tema õigusi mõjutavast käsutusest. Sõltumata sellest aegub sundosa nõue kümne aasta möödumisel pärandi avanemisest (PärS § 109 lg 1, 2).