Keerulised suhted - väärkäitumine
Postitatud: 22 Mär 2022, 20:44
Lugupeetud jurist!
Koos elukaaslasega kasvatasime ühist last 4 aastat, peale nelja aastat lahkus elukaaslane kodust (kodu, kus momendil elan, on lapse isa nimel). Nädala sees elas laps koos minuga (lapse emaga), nädalavahetustel isa juures. Nii kestis see meil 4 aastat.
2021 sügisel hakkas laps koolis käima, 2022 veebruaris võttis lapse isa lapse enda juurde elama ja ei lase minul enam lapsega kokku saada (ei too last minu juurde ja keelab minul lapse juurde tulemise). Lapse isa andis mulle teada, et ta ei too last minu juurde enne, kui ma pole psühholoogi vastuvõtule läinud.
Ma ei ole narkomaan, ei ole sõltuv alkoholist ja ma ei suitseta. Kuna sündisin parempoolse halvatusega, ei ole mu parem käsi ega parem jalg 100% teovõimeline. Hiljuti käisin tööl, aga momendil olen töötuna arvel töötukassas, sobivat tööd otsides.
Materiaalne seis on meie lapse isal tunduvalt parem, arvatavasti sellepärast meeldib ka lapsel isa juures rohkem (käivad koos välismaa reisidel, jne lapsele meelepärastes kohtades). Minul selliseid võimalusi lapsele pakkuda ei ole, aga ma arvan, et lapse isa ei tohi keelata lapse emal lapsega kokku saada.
Palun abi, mida sellises olukorras teha, kus lapse isa hoiab vägisi ära lapse ja ema kokkusaamist, nõuab põhjuseta , et pöörduksin psühholoogi poole, kuigi mul ei ole mingeid psüühilisi häireid. Milline salakaval „käik“ võib peituda selle nõude taga? Arvatavasti on lapse isa sisestanud lapsele minu kohta ka mittetõest informatsiooni ning püüab sellisel moel võõrutada last emast.
Kuna korter, kus ma momendil elan, on lapse isa nimel (abielus me ei ole), siis andis lapse isa mulle hiljuti teada, et kui ma psühholoogi juurde ei lähe, siis pean korterist välja kolima. Kahjuks ei ole ma lapse kasvatamise kõrvalt suutnud piisavalt raha koguda, siis ei ole mul kusagile kolida.
Palun abi, millest alustada, et selline ebaõiglane käitumine lõppeks. Sooviksin väga oma lapsega kokku saada.
Vastust ootama jäädes,
ette tänades
Lugupidamisega
murelik ema
Koos elukaaslasega kasvatasime ühist last 4 aastat, peale nelja aastat lahkus elukaaslane kodust (kodu, kus momendil elan, on lapse isa nimel). Nädala sees elas laps koos minuga (lapse emaga), nädalavahetustel isa juures. Nii kestis see meil 4 aastat.
2021 sügisel hakkas laps koolis käima, 2022 veebruaris võttis lapse isa lapse enda juurde elama ja ei lase minul enam lapsega kokku saada (ei too last minu juurde ja keelab minul lapse juurde tulemise). Lapse isa andis mulle teada, et ta ei too last minu juurde enne, kui ma pole psühholoogi vastuvõtule läinud.
Ma ei ole narkomaan, ei ole sõltuv alkoholist ja ma ei suitseta. Kuna sündisin parempoolse halvatusega, ei ole mu parem käsi ega parem jalg 100% teovõimeline. Hiljuti käisin tööl, aga momendil olen töötuna arvel töötukassas, sobivat tööd otsides.
Materiaalne seis on meie lapse isal tunduvalt parem, arvatavasti sellepärast meeldib ka lapsel isa juures rohkem (käivad koos välismaa reisidel, jne lapsele meelepärastes kohtades). Minul selliseid võimalusi lapsele pakkuda ei ole, aga ma arvan, et lapse isa ei tohi keelata lapse emal lapsega kokku saada.
Palun abi, mida sellises olukorras teha, kus lapse isa hoiab vägisi ära lapse ja ema kokkusaamist, nõuab põhjuseta , et pöörduksin psühholoogi poole, kuigi mul ei ole mingeid psüühilisi häireid. Milline salakaval „käik“ võib peituda selle nõude taga? Arvatavasti on lapse isa sisestanud lapsele minu kohta ka mittetõest informatsiooni ning püüab sellisel moel võõrutada last emast.
Kuna korter, kus ma momendil elan, on lapse isa nimel (abielus me ei ole), siis andis lapse isa mulle hiljuti teada, et kui ma psühholoogi juurde ei lähe, siis pean korterist välja kolima. Kahjuks ei ole ma lapse kasvatamise kõrvalt suutnud piisavalt raha koguda, siis ei ole mul kusagile kolida.
Palun abi, millest alustada, et selline ebaõiglane käitumine lõppeks. Sooviksin väga oma lapsega kokku saada.
Vastust ootama jäädes,
ette tänades
Lugupidamisega
murelik ema