Alustaksin siis päris algusest:
1. 1993 loobus minu vanaema minu kasuks nõudeõigusest tema isa talust ja samal aastal sai ka maa välja mõõdetud ja järgmisel aastal kinnistusse kantud. Juba maamõõtmise ajal tegi vanaema märkuse, et maa peaks piirnema suure teega, mida maamõõtja ega tollane maanõunik arvesse ei võtnud (kaheksakümnendate lõpus tehti tee õgvendus mistõttu tee minu maa piiridest mitukümmend meetrit eemale nihkus + vahel on kuivenduskraav ja allasõitu kui sellist mulle ei ehitatud ning vana tee võeti suuremalt jaolt üles). Olgu ka öeldud, et maa mõõtmise ajal olin alaealine ja eestkostjaks määrati ema.
2. Kasutasin maale juurdepääsuks (autoga, vahel harva ka traktoriga) vana tee juppi mis jäeti alles ja mida kasutas ka kohalik põllumajandusühistu mis on mul otseseks piirinaabriks.
3. kolisin vahepeal teise maakonda ja seetõttu ei käinud eriti oma maal, ka ei majandanud seda maad ja 2009 a. avastasin, et ajalooline tee oli aedade ja betoonplokkidega suletud - selle tee otsas üks kinnistu kellele millegi pärast oli erastatud vana tee ja müüdi kellelegi kes kohalikest teedest ei tea midagi
4 Vaatasin kõikvõimalikest registrites järele ja avastasin, et minu talu sissesõidutee lõppebki "helikopteri platsiga", ehk tee lõppes talu piiriga. Mingi hetk arvasin, et ju nii peabki olema. Käisin rääkisin uute naabrite - naabritega(minu maa ja nende vahele jääb kohaliku põllumajandusühistu kinnistu) ja tulemus oli, et (niivõrd kui ma nende venekeelset jutust aru sain ja metsikud hundikoerad rääkida lasid), et tee avamine on võimatu_ mingid betoonplokid ette veetud ja aed ehitatud. seega kokkulepe oli välistatud.
5. Sellel kevadel hakkasin asja uuesti uurima ja avastasin, et Maantee Ameti registris minu maani viiv tee täiesti olemas (praktikas küll üle naabri naabrite betoonplokkide ja aedade) ja pöördusin kohaliku omavalitsuse maanõuniku poole. Jah reageeris ent tulutult - käis seal ja jutt omaniku poolt oli umbes sama mis minu puhul - aeda ja plokke on võimatu eemaldada ja ei meeldi see, et keegi pidevalt läbi hoovi sõidab. Tuletaks meelde, et tegu on ajaloolise teega, ehk ma arvan, et see tee oli enne kui see maja või läks tee tollal majast majani ja seetõttu tee lähedus
Juurdepääs kinnistule
Foorumi reeglid
Juristaitab veebi digitaalsesse arhiivi kuuluvad alates 2011. aastast kuni 2023. aasta 15. maini veebi teel esitatud küsimused ja juristide poolt antud vastused. Tähelepanu! Arhiivis ei uuendata ega kaasajastata arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik tutvuda ajakohase teabega.
Isikuandmete töötlemise kohta saate lähemalt lugeda siit.
Juristaitab veebi digitaalsesse arhiivi kuuluvad alates 2011. aastast kuni 2023. aasta 15. maini veebi teel esitatud küsimused ja juristide poolt antud vastused. Tähelepanu! Arhiivis ei uuendata ega kaasajastata arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik tutvuda ajakohase teabega.
Isikuandmete töötlemise kohta saate lähemalt lugeda siit.
Re: Juurdepääs kinnistule
Teie kirjast ei selgu täpsed asjaolud. Kas see tee, mis on Maanteeameti registris ja viib Teie kinnistuni, on avalik tee või mitte? Kui tegemist on avaliku – riigile või vallale kuuluva teega, siis ei saa keegi takistada selle kasutamist ja teeomanik peab tagama tee sõidetavuse – vaba kasutamise.
Kui Teie kinnisasjalt juurdepääs suurele (avalikule) teele on katkenud riigitee ümberehitamise käigus, siis on selle tee omaniku kohus rajada uus juurdepääs.
Kui juurdepääs osutub siiski praktiliselt võimalikuks üksnes läbi naaberkinnistu, siis vastavalt asjaõigusseaduse §-le 156 on Teil õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Sellise juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu selle kasutamise eest määratakse üldjuhul kokkuleppel. Kui kokkulepet ei ole võimalik saavutada, tuleb selleks pöörduda kohtusse ning sel juhul määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Asjaolu, et naaberkinnisasja omanikule „ei meeldi see, et keegi pidevalt läbi hoovi sõidab“ ei ole iseenesest piisav argument juurdepääsu takistamiseks.
Kui Teie kinnisasjalt juurdepääs suurele (avalikule) teele on katkenud riigitee ümberehitamise käigus, siis on selle tee omaniku kohus rajada uus juurdepääs.
Kui juurdepääs osutub siiski praktiliselt võimalikuks üksnes läbi naaberkinnistu, siis vastavalt asjaõigusseaduse §-le 156 on Teil õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Sellise juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu selle kasutamise eest määratakse üldjuhul kokkuleppel. Kui kokkulepet ei ole võimalik saavutada, tuleb selleks pöörduda kohtusse ning sel juhul määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Asjaolu, et naaberkinnisasja omanikule „ei meeldi see, et keegi pidevalt läbi hoovi sõidab“ ei ole iseenesest piisav argument juurdepääsu takistamiseks.