Eestis peaks kehtima igaüheõigus, mis ütleb:Eramaal võib liikuda päikesetõusust kuni loojanguni. Kui eramaa on tarastatud või liikumist keelava tähistusega, siis on selle läbimiseks vajalik omaniku luba. Maaomanikud ei või keelata liikumist avalikel ja avalikuks kasutamiseks määratud maadel, teedel ja veekogudel, samuti jääl ning kallasrajal.
Kas eraomanikul on õigus keelata kasutada oma maad ( mitte õueala) läbivat ajaloolist külateed ja seda isegi jalgsi liikumiseks, kui ca 300m sellest on n.ö. tema eraomand ? Mille järgi määratakse avalikuks kasutamiseks määratud teed ? Kas kohaliku omavalitsuse pädevuses oleks taastada praegu osaliselt eravalduses olev tee avalikult kasutatavaks teeks, kui külakogukond selleks soovi avaldab ( seda ka siis, ühe lõigu omanik sellega nõus ei ole )?
Eramaad läbivad teed
Foorumi reeglid
Juristaitab veebi digitaalsesse arhiivi kuuluvad alates 2011. aastast kuni 2023. aasta 15. maini veebi teel esitatud küsimused ja juristide poolt antud vastused. Tähelepanu! Arhiivis ei uuendata ega kaasajastata arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik tutvuda ajakohase teabega.
Isikuandmete töötlemise kohta saate lähemalt lugeda siit.
Juristaitab veebi digitaalsesse arhiivi kuuluvad alates 2011. aastast kuni 2023. aasta 15. maini veebi teel esitatud küsimused ja juristide poolt antud vastused. Tähelepanu! Arhiivis ei uuendata ega kaasajastata arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik tutvuda ajakohase teabega.
Isikuandmete töötlemise kohta saate lähemalt lugeda siit.
Re: Eramaad läbivad teed
Vastab tõele, et omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena. See on sätestatud asjaõigusseaduse § 155 lg-s 1. Samuti on tulenevalt AÕS § 142 lg-st 2 tõene, et füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval piiramata ja tähistamata kinnisasjal võib viibida ilma omaniku loata päikesetõusust päikeseloojanguni.
Antud küsimusele vastamiseks tuleb aga esmalt kindlaks teha, kas tegemist on erateega või riigi omandis oleva teega ning, kui tegemist on erateega, siis, kas see tee on määratud avalikuks kasutamiseks või mitte. Kindlasti on oluline tutvuda ka kõnealuse tee aluse kinnisasja võõrandamislepinguga, kus võiks eelduslikult olla sätestatud kinnisasjal asuva tee kasutamise kord ja võimalikud servituudid, samuti kõnealuse piirkonna detailplaneeringuga.
Kui tegemist on erateega (tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal), siis võib seda kasutada üksnes omaniku loal, v.a. erandjuhud (teeseaduse § 33 lg 8 sätestab, et erateed ja reaalservituudiga erateed ning tasulist teed peab tee omanik lubama tasuta kasutada alarmsõidukil ja erakorralise või sõjaseisukorra ajal kaitseväe sõidukil. Muudel sõidukitel peab tee omanik lubama teed tasuta kasutada ainult juhul, kui avalikult kasutatav tee on avarii või loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks suletud).
Eratee osas võib sõlmida selle avalikuks kasutamiseks määramise lepingu. Teeseaduse § 4 lg 3 sätestab, et tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel määrab eratee avalikuks kasutamiseks ning nimetab teehoiu korraldamise eest vastutava isiku valla- või linnavolikogu kohaliku omavalitsuse huvidest lähtudes. Lepingus tuleb ette näha eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad. Ilma sellise lepinguta erateed avalikuks kasutamiseks määrata ei saa.
Kui tegemist avalikuks kasutamiseks määratud teega, siis on omaniku poolt seal liikluse takistamine ebaseaduslik.
Kuna küsimuses mainiti, et tegemist on ajaloolise külateega, siis tasub tähelepanu pöörata ka muinsuskaitseseadusele. Nimelt sätestab muinsuskaitseseaduse § 26 lg 2, et eraõiguslik isik, kelle kinnisasjal mälestis asub või kelle kinnisasja tavakohane juurdepääsutee mälestiseni viib, peab tagama igaühe vaba läbipääsu mälestiseni päikesetõusust loojanguni.
Üks võimalus tee kasutamist nõuda tekib siis, kui kinnisasja omaniku poolt tee sulgemine viib selleni, et teise kinnisasja omaniku omanduses olevale kinnisasjale kaob juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. AÕS § 156 lg 1 sätestab, et sellisel juhul on omanikul õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Nimetatud juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, võib pöörduda juurdepääsu määramiseks kohtusse.
AÕS § 156 lg 2 sätestab lisaks, et juhul, kui kinnisasja osalise võõrandamise tagajärjel võõrandatud või allesjäänud osa kaotab ühenduse avalikult kasutatava teega, peab selle osa omanik, mille kaudu ühendus seni toimus, võimaldama teise osa omanikul ühendust pidada oma kinnisasja kaudu käesoleva paragrahvi 1. lõikes (eelnenud lõigus) nimetatud tingimustel.
Kui seda teed on tõepoolest avalikuks kasutamiseks vaja ja kokkulepet ei saavutata, siis võib kohalik omavalitsus algatada ka selle tee ja teealuse maa (kinnisasja) sundvõõrandamise menetluse.
Antud küsimusele vastamiseks tuleb aga esmalt kindlaks teha, kas tegemist on erateega või riigi omandis oleva teega ning, kui tegemist on erateega, siis, kas see tee on määratud avalikuks kasutamiseks või mitte. Kindlasti on oluline tutvuda ka kõnealuse tee aluse kinnisasja võõrandamislepinguga, kus võiks eelduslikult olla sätestatud kinnisasjal asuva tee kasutamise kord ja võimalikud servituudid, samuti kõnealuse piirkonna detailplaneeringuga.
Kui tegemist on erateega (tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal), siis võib seda kasutada üksnes omaniku loal, v.a. erandjuhud (teeseaduse § 33 lg 8 sätestab, et erateed ja reaalservituudiga erateed ning tasulist teed peab tee omanik lubama tasuta kasutada alarmsõidukil ja erakorralise või sõjaseisukorra ajal kaitseväe sõidukil. Muudel sõidukitel peab tee omanik lubama teed tasuta kasutada ainult juhul, kui avalikult kasutatav tee on avarii või loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks suletud).
Eratee osas võib sõlmida selle avalikuks kasutamiseks määramise lepingu. Teeseaduse § 4 lg 3 sätestab, et tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel määrab eratee avalikuks kasutamiseks ning nimetab teehoiu korraldamise eest vastutava isiku valla- või linnavolikogu kohaliku omavalitsuse huvidest lähtudes. Lepingus tuleb ette näha eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad. Ilma sellise lepinguta erateed avalikuks kasutamiseks määrata ei saa.
Kui tegemist avalikuks kasutamiseks määratud teega, siis on omaniku poolt seal liikluse takistamine ebaseaduslik.
Kuna küsimuses mainiti, et tegemist on ajaloolise külateega, siis tasub tähelepanu pöörata ka muinsuskaitseseadusele. Nimelt sätestab muinsuskaitseseaduse § 26 lg 2, et eraõiguslik isik, kelle kinnisasjal mälestis asub või kelle kinnisasja tavakohane juurdepääsutee mälestiseni viib, peab tagama igaühe vaba läbipääsu mälestiseni päikesetõusust loojanguni.
Üks võimalus tee kasutamist nõuda tekib siis, kui kinnisasja omaniku poolt tee sulgemine viib selleni, et teise kinnisasja omaniku omanduses olevale kinnisasjale kaob juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. AÕS § 156 lg 1 sätestab, et sellisel juhul on omanikul õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Nimetatud juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, võib pöörduda juurdepääsu määramiseks kohtusse.
AÕS § 156 lg 2 sätestab lisaks, et juhul, kui kinnisasja osalise võõrandamise tagajärjel võõrandatud või allesjäänud osa kaotab ühenduse avalikult kasutatava teega, peab selle osa omanik, mille kaudu ühendus seni toimus, võimaldama teise osa omanikul ühendust pidada oma kinnisasja kaudu käesoleva paragrahvi 1. lõikes (eelnenud lõigus) nimetatud tingimustel.
Kui seda teed on tõepoolest avalikuks kasutamiseks vaja ja kokkulepet ei saavutata, siis võib kohalik omavalitsus algatada ka selle tee ja teealuse maa (kinnisasja) sundvõõrandamise menetluse.