Elatis ja hooldusõigus

Tere!
Olen 12-aastase tütretütre vanaema. Tütre peres kasvab kokku 3 last, kellel on kõigil erinevad isad. Kolmanda lapse isaga on tütar ametlikult abielus, eelmiste kahe mehega aga mitte. Minu juures elab alates käesoleva aasta juunikuust kõige vanem laps, kelle isa on uues abielus ning elab ning töötab Soomes juba rohkem kui 10 aastat. Lapsi nende perel ei ole.
Elu on nii kujunenud, et 12-aastane tüdruk ei saa oma emaga üldse läbi. Kodus tekivad suured tülid ja riiud ema närvilisuse tõttu. Ema on psüühiliselt haige inimene, kuid ravimeid korrapäraselt ei tarbi, kuna leiab, et ta on tervenenud ja ei vaja enam ravi.
12-aastane tüdruk on suurt kasvu ja suure ülekaaluga. Seega üheks probleemiks on ema pidev mõnitamine ja sõimamine, et laps õigib ainult süüa ja kaal tõuseb. Juba möödunud suvel märkasin, et laps on kurb ja endasse tõmbunud ja tal on midagi viga. Lõpuks läbi pikkade uuringute erinevate arstide juures pandi lapsele raske depressiooni ja ärevushäirete diagnoos. Lapsega mööda arste käisin mina. Ka psühhiaatri juures käisin koos lapsega mina. Arsti soovitus oli võtta laps minu juurde, kuna ta vajab turvalist ja rahulikku keskkonda.Kohe kui kool lõppes tuligi laps minu juurde elama.
Lapse isa maksab korralikult elatist 260 eurot kuus ja on huvitatud väga tütre tervisest ja käekäigust. (Elatis õisteti välja kohtuotsusega 01.12.2006, hooldusõiguse küsimust siis päevakorras ei olnudki, ainult elatise teema). Isa ja laps saavad omavahel väga hästi läbi ning neil on soojad ja sõbralikud suhted. Laps käib igal koolivahaeajal Soomes isal külas. Samuti suhtlevad nad tihti telefoni ja arvuti vahendusel. On enam kui selge, et laps räägib isale ka kodusest olukorrast, mis lapse emale ei meeldi ja mille eest ema last sõimab.
Peale seda kui lapsele raske diagnoos pandi, soovib lapse isa, et mina kasvataksingi jätkuvalt last. Ta võtaks meeleldi lapse enda juurde ja kasvataks teda ise, kuid probleemiks on soome keel, mida laps ei oska ja ei saaks Soomes seetõttu õpinguid jätkata. Ka minu tütar ei ole sellele kuidagi vastu, et laps minu juures elaks, kuid asi seisab rahas. Lapse isa soovib elatise edaspidi kanda minule kui lapse kasvatajale, aga minu tütar ei ole nõus rahast loobuma (lapsest küll), aga mitte lapse rahast. Tütar ise tööl ei käi. Mingid vestlused tütrega tulemusi ei anna. Tema väidab, et nii elatis kui ka lasteraha kuuluvad talle ja kogu lugu.
Ta ütleb, et andku lapse isa asi kohtusse, tema teeb nii nagu kohus otsustab.
Kuna aga pole sellist seadust olemaski, mis kohustaks kohtuotsusega emale mõistetud elatise kandma üle vanaemale, siis ütleb tütar, et kui soovin last kasvatada, siis tehku ma seda oma rahast. Samuti ütleb ta, et lapsel on kodu olemas ja tulgu aga koju tagasi. See omakorda tekitab lapses veelgi suuremat depressiooni ja närvilisust, sest ta ei taha koju minna, sest kardab oma ema vihahooge.Ema käitumine põhjustab lapses vaid negatiivseid emotsioone. Pealegi kulutab lapse ema lapse isalt saadud raha terve pere peale. Midagi saab ka laps, aga väikese osa. Lapse isa ei ole nõus sellega, et tema peab ülal pidama võõrast peret. Näiteks viibib laps praegu Soomes isa juures terve juulikuu, kuid pidi lapse emale maksma 260 eurot ikkagi, sest minu tütar ähvardas teda kohtutäituriga, et laseb tal konto sulgeda, kui jätab raha kandmata. Seega maksis jälle lapse isa raha minu tütre perele, vaatamata, et lapse elab praegu Soomes, kus isa ostab talle toidu, maksab kinni lõbustusasutustes käimised ning ostab lapsele ka riideid, jalatseid, ravimeid ning muud vajalikku.Lapse isa ostis lapsele minu juures sportimiseks jalgratta koos varustusega. Lapse ema eimole andnud lapse tarbeks ühtegi senti. Paraku lapse ema võimukuse üle ei oska me midagi ette võtta. Lapse isa on tasase loomuga nagu lapski ja on jõuetu midagi ette võtma ja kardab minu tütre ähvardusi.
Kas on üldse mingit võimalust, et lapse tervise huvides saaksin mina last kasvatada? Elan uues 2-toalises korteris, kus on kõik vajalik lapsele olemas, sest nagunii on kõik asjad ostnud lapsele tema isa või mina.
Kuna isa maksab lapsele piisavalt palju elatist, siis ema osalust lapse ülalpidamiseks pole kunagi vaja läinudki. Nüüd kus laps jääks minu juurde elama, siis lapse isa pole nõus võõrale perele lihtsalt niisama raha maksma, vaid soovib raha anda tütrele, et lapsele oleks võimalik kasvõi tasulist teraapiat osta.
Kuna ma ei ole leidnud ühtegi seadust, mis võimaldaks sellist olukorda reguleerida, siis on mul tekkinud küsimus, kas üldse on võimalus psüühiliselt haiget last kaitsta ? (Lisaks on lapsel leitud peas kaks healoomulist kasvajat, kilpnäärme ja käbisagara kasvajad, millega ta on arstliku järelvalve all). Kui lapse raha saaks kasutada sihtotstarbeliselt, siis oleks ka lapse paranemisele võimalik rohkem panustada, mida aga mul praegu teha võimalik ei ole rahaliste vahendite puudumise tõttu, sest lapse ema ei anna lapsele ega mulle ühtegi senti. Ma ei saa ju lapse isalt küsida kogu aeg raha (ta niigi toetab last lisaks lapse emale makstavale summale) ja kannab küsitud lisaraha minu pangakontole.
Olen Teile väga tänulik, kui aitaksite leida mingi lahenduse, et tulevikus saaks laps oma isa raha endale ja seda saaks kasutada lapse tarbeks.

Lugupidamisega

Soovitan teil pöörduda lapse elukoha (arvatavasti ema elukoha) valla lastekaitsespetsialisti poole ja rääkida probleemist. Samuti rääkida ka lapse klassijuhatajaga või õpetajatega ning selgitada lapse seisukorda/ olukorda (seda nii tervise, psüühika, söömishäirete osas).

Siinkohal oleks lahenduseks ikkagi kohtu kaudu isale hooldusõiguse taotlemine ning tõendada ema poolne suutmatus last iseseisvalt kasvatada ja hooldada. Kohus lähtub lapse heaolust ja arengust. Siinkohal arvestatakse ka lapse soovi, kumma lapsevanema juures laps elada soovib. Laps on juba 12 aastane ja suudab adekvaatselt kohtus oma seisukohti tõendada.
Kui isal pole ka võimalik lapse suhtes hooldusõigust teostada, siis saate te kohtu korras seda endale taotleda. Siis saab ka emalt elatise (miinimum summa 177,50€) välja nõuda.


Vastas Krista Paal.